The world is not a clock, it is a game, a game of chance and choice

Vahepeal juhtus selline tore asi, et võitsime loosiga. Mina võitsin Kristiine kaubamaja loosimängus 20€ Apollo kinkekaardi ning Sigrid võitis päev hiljem sealt Tally Weijli 25€ kinkekaardi. Loosiõnn naerates meile mõlemale, ma just mõtlesingi, et Apollo oma oleks tore saada, naisteriietega ei ole mul midagi peale hakata. Nüüd lähen ostan endale koolitarbeid või mõne toreda lauamängu.

Ka minuni on jõudnud see eestlaslik-inimlik pideva tegutsemise vajadus. Eriala on mul juba selline, mis imeb viimsegi piisa välja, aga vaid ühest asjast ei piisa ju kellelegi. Tahaks jaapani keelt õppida, aga enne oleks kasulikum saksa keelt kinnistada; mulle meeldiks klaveril uusi lugusid õppida ja ka vanu korrata, et need ei ununeks. Koolis tahaks enamik tööd saada siiski üle 90%, tahaks Skyrimis saada kõik skillid level 100 peale, peaksin viis kord nädalas ikka trenni jõudma, et progress toimuks. Selle kõige jooksul ei tohiks sotsialiseerumit ära unustada ning puhata tahaks ka. Tahaks, tahaks, tahaks.




Nii palju tahaks teha. Ma nüüd juba täiesti mõistan enda isa, kelle üle ma noorena pidevalt imestasin, et kui kõik tööd on otsas, siis ta nagu leiutaks mingi asja välja, mis "hädasti vajab tegemist". No, lihtsalt ei ole see kännu raiumine seal metsas ka nii kriitiline. Aga mingi protsess peab toimuma, midagi on vaja teha. Mida vanemaks me saame, seda rohkem me ka enda eelkäijaid mõistame.  Töö värskendab vaimu, annab tegevust ja teeb rikkaks. Niisama istuda on raske. Progress, progress, progress. Pidev progress.



Ma pole kunagi ametlikult tööl käinud - ainult 'mustalt'. Tulevasel suvel aga lähen lõpuks tööle/praktikale, olen päris paljudes erinevates uhketes firmades käinud ning homme külastan veel üht. Aga mida ma öelda tahan on, et isegi kui mul ei õnnestu meeldivat tööd leida, siis täidab mu suvise aja hoopis bakalaureusetöö. Kui mul seda ei õnnestu teha, siis ma pean paratamatult töötama nii kodus kui ka Adila talus. Enam ei ole sellist asja, nagu noorena oli, kus sai suved läbi puhata ja lösutada. Selline asi läheks kalliks, alati on vaja midagi teha.

Aega on vähem kui kogemusi ja teadmisi, mis kõik ootavad omandamist.

(Tegelikult on vahel puhata ka mõnus)


Miks ei lähe lennukiklaasid rõhu ja külma tõttu katki ega teki udu?
Lennukiaknad ei lähe katki, kuna nad on valmistatud piisavalt tugevast ja vastupidavast materialist - enamasti plastist (aküülist) või pleksiklaasist, mis talub vastavaid rõhke ja miinuskraade.

Udu võib mõnikord isegi tekkida, aga enamik lende lendavad nii kõrgelt, et väikese õhuniiskuse tõttu ei ole võimalik udul tekkida. Paljud lennukid kasutavad ka aknasoojendust (kui akent katsuda, siis on tunda, kuidas ta on soojem, kui muu ta ümber). Lennukid, mis aga lendavad piisavalt niiskel kõrgusel on kaetud mingi keemilise jäätumisvastase kaitsega, mis takistab ka veel kinnitumast lennukikülge, kuna igasugune jäätumine lennuki detailide küljes suurendavad õhutakistust ja seeläbi ka kütusekulu.

Miks me ei tunne gravitatsiooni?
Ma ei ole päris kindel, kas saan küsimusest õigesti aru, aga minu vastus on, et tunneme küll. Õhku hüpates tunneme, et gravitatsioon tirib meid allapoole. Istudes tunneme, kuidas gravitatsioon tõmbab meid tooli vastu; seistes aga tunneme läbi taldade või põlvede, kuidas gravitatsioon meid tõmbab.



Olge tugevad, ükskord võidame niikuinii!

Õhtul värvin end pruuniks ja lähen alasti lavale

Hei!

Olen jõudnud sinna põnevasse faasi, et homme ongi minu elu esimesed võistlused: Lõuna-Eesti Lahtised Karikavõistlused. Närv on sees, palju on meeles pidada, vaim on juba väsimas, igasugune toitumine on range kontrolli all, vabakava vajab harjutamist poseerimist ei saagi kunagi täiuslikuks ning õhtul lasen veel end üle grimmida. See aasta juhtus ka niimoodi, et minu alagrupis kulturism, juuniorid, algajad -70 kg (jah, ma olen alla 70 kg) on päris palju võistlejaid, samas kui eelmine aasta oli neid seal kõigest 2. Nii palju, mida teha ja mida kõike tarvis meeles pidada, aga sisimas olen piisavalt enesekindel, et tean, et seal hästi hakkama saada. Eks ma jagan enda karikat ka teiega!

Ega sellega see dieeditamine ja range enesekontroll (mida õnneks mul jagub) veel ei lõppe. Täpselt nädal hiljem - 12. aprill toimub VI Reval Cup & Tallinna lahtised meistrivõistlused kulturismis. Tegu on natukene tagasihoidlikuma võistlusega, kuid uusi konkurente leidub ja auhindu ning kogemusi saab! Samuti näen ma siis sellel aastal alles teist korda enda vanemaid.

Ja on võimalus, et ka pärast seda ei saa ma kuni enda sünnipäevani korralikult füüsiliselt kui vaimselt (eriti) pikalt puhata. Ma otsustan enda osavõttu alles esimese võistluste kogemuse põhjal, aga 26. aprillil toimuvad Eesti karikavõistlused kulturismis ja fitnessis. Põhjus, miks see võistlus on küsimärgi all, on selle kõrgem tase ning see oleks ka minu esimene võistlus, kus ma enam ei osale algajate kategoorias. Vormi ja kuivuse poolest ei tohiks ma madalal tasemel olla, minu kahjuks räägib pigem madal kaal (alla 70 kg, nagu ma enne mainisin), ehk kui kategooria on -75kg, siis see tähendaks, et ma saan ligikaudu veel 6 kg lihast peale kasvatada - see on aga mitme aasta töö. Ehk selleks ajaks kui ma sinna jõuan, olen piisavalt vana, et suurte meestega kõrvuti võistelda :D

Kui palju on meie ümber raadiolaineid ja kiirgusi?

Meeletult - piisavalt palju, et peaaegu võimatu on neid kõiki ette kujutada. Kui me suudaksime kõiki neid laineid näha, siis me ei näeksi otseselt midagi. Juba Päikeselt tulev kiirgus kataks kõik ära (tegelikult katabki, sest kõik värvid mida me näeme ongi vaid Päikeselt tulevad lained, mis peegelduvad objektidelt). Ehk kõik, mis sa näed ja kõik, millel on temperatuur kiirgab.
Kui nüüd lisada siia veel kõik tehnika seadmed - iga koht, kus sul on Wifi või telefonilevi või GPS või mingisugunegi elektriallikas kiirgab elektromagnetlaineid.
Lisaks sisaldab Maa ise palju radioaktiivseid aineid, mis kiirgavad; ka kosmosest langeb meile peale lisakiirgust.

Ehk on raske leida punkti, kus sa ei oleks ümbritsetud kiirgustest ja raadiolainetest. Ei tasu ära unustada, et sa isegi kiirgad.

(Juustune) Lillkapsa Pitsa

Kuna mul on hetkel igasugune jahu väljaspool arvestust, aga midagi mõnusat tahaks ikka süüa, siis jagan teiega enda kokaoskuseid. Ka juurviljadest saab võrratuid toite teha. Ma esitlengi teile, lillkapsast valmistatud pitsapõhi:

Koostisained:
* Juust
* Küüslauk
* Lillkapsas
* Tomatipasta
* Muna
* Basiilika

Valmistamine:

* Pane ahi sooja ~215 kraadi juurde ja lõika lillakapsalt õisikud küljest ära ning purusta koos küüslauguga võimalikult väikesteks tükkideks, kasuta selleks kas peenriivi või blenderit. Küüslauku lisasin 2 küünt ühe pitsa kohta, et põhjale kõrvalmaiku lisada.

Sellest kogusest saab lausa 2 pitsat valmistada

* Purustatud segu pane mikrolaineahju, et võimalikult palju vett välja ajada. Hoidsin neid seal 5-6 minutit. Hoiatus, väga tulised on!* Kuni lillkapsad jahtuvad jaluta poodi, kuna sa ei teadnud, et köögipaber otsas on.
* Pigista jahtunud purust viimnega veri (mahl) välja, kasutades selleks vanaema kingitud Winnie-Puhhi rätikut.

Uskumatu, et õisikud nii palju vett sisaldavad

*Pane tekkinud puru kaussi, lisa muna, juustu ja erinevaid maitseaineid.

Tahaks juba praegu ühe ampsu võtta

* Segage komponendid kokku ning asetgea segu värskelt poest ostetud küpsetuspaberiga plaadile ning vormige sellest ümmargune, ringikujuline põhi, nagu pildil:

Ma pole vist geomeetrias kõige osavam

* Lisage põhi ahju 215 kraadi juures ja laske tal 10 kuni 15 minutit ahjus olla kuni ta muutub kuldseks. Siis lisage tomatipasta, maitseained ja soovitut pitsakate, milleks antud juhul on minul juust ja ainult juust. Asetage plaat tagasi ahju ning hoidke seni, kuni juust on ühtlaselt ära sulanud. Oodake toidu jahtumist ja üllatuge!

Maitse:

Ta on küll sarnane päris pitsale, kuid ta ei ole täpselt sama. Tekstuuri poolest on, kuid mitte täielikult maitse poolest, hiljem jääb lillkapsa õrnem järelmaik külge. Tagantjärgi mõtlesin, et seda annaks veel nõrgendada, kui mul oleks olnud paksem tomatipasta ja natukene rikkalikumalt maitseaineid.
Aga üldiselt on nad head vaheldused tavalisele pitsale ning pärast esimese söömist juba jäime ootama, mil ka teise saaks nahka panna. Toiteväärtuses suunan tähelepanu suurele valgukogusele ning vähestele süsivesikutele.


Toiteväärtused:
100g:
170 kcal
Valgud 12.6 g
Süsivesikud 3.9 g
Rasvad 9.9 g

Kasutades väherasvast (10%) juustu:
125 kcal
Valgud 12.9 g
Süsivesikud 3.5 g
Rasvad 5.1 g

Sa ei pea astuma sisse igast uksest, mis sulle avaneb

Kui ma üle-eelmises postituses mainisin, et võitsin kastitäie tervisetooteid, siis võin öelda, et minu loosiõnn ei ole veel kuhugile ära kadunud:


Kui käisin Rootsi kruiisil, siis laevas sai osta kokteili, millega sai kaasa loosipileti. Mittealkohoolse joogi eest sai roosa, alkohoolse joogi eest sai valge. Sigrid, teades minu õnne, andis mulle raha, et mina talle ostaksin, tõmbaksin pileti ja seda ilma talle numbrit näitama. Kõigi vahel loositi välja üks suurehinnaline sooduskupong, millega sai väga odavalt neljakesi uuesti rootsi tulla. Ja siis juhtuski nii, et tuli roosa lipik ja number 36 - täpselt minu oma. Laval sain voucheri kätte ja andsin Sigridile. Tore, et sain abiks olla.

Kerime edasi valentinipäevani. Eesti Pagaril oli kampaaniamäng, millega sai saata e-õnnitluskaarte laiali, valisin ühe ilusa välja ja saatsin Sigridile. Nädal-kaks hiljem teatati mulle, et ma olen võitnud. Ma ise ei mäletanudki, mida ma teinud olin vahepeal nii et arvasin, et mingid leivad jms. toidutooted. Aga vot, võta näpust - 250€ spaapakett Grand Rose Hotelli! Hommikusöögid voodisse, massaažid, päev läbi spa-s jms. Super mõnus, puhkus kulubki ära, nüüd tuleb ainult kuidagi aega välja võluda, et spaasse jõuda.

Saladuskatte all võin ka rääkida, et valmistun enda esimesteks kulturismivõistlusteks. Esialgu Lõuna-Eesti lahtised karikavõistlused ning seejärel Reval Cup Tallinnas. Valmistumine on raske, vaimselt kurnav. Toitu peab palju piirama -  ma olen viimased 2 kuud kaalunud ära viimsegi ampsu, mis mul suhu läheb. Ka pidudel jätan enamvähem silma järgi meelde, palju ma mida söön. Poseerimine võtab palju aega, on keeruline - iga päev pidev harjutamine ja harjutamine. Öeldaksegi, et ta ongi võistlusteks valmistumise hulgas, vähemalt vaimselt, üks raskemaid alasid. Tihti loengutes hoopis vaatan kella ja mõtlen, et palju mul aega järgmise söögikorrani on ja palju ma siiski süüa tohin..

Aga ma saan väga hästi hakkama, kindlasti postitan ja räägin siin ka, kuidas mul läks ja mis ma tundsin :)


Kuidas tekitatakes magnetväli magnetresonantstomograafias?

Huvitav küsimus, kuna ka minu bakalaureusetöös uuritavad raudoksiid nanoosakesi kasutatakse MRT-s kontrastainena 

Taust: magnetresonantstomograafia (MRI/MRT) on haiglas kasutatav meetod, millega uuritakse elusolendite siseorganeid, MRT tähtsaim element on magnet. Kindlasti olete CSI kriminalistides, Grey anatoomias või muudes seriaalides vastavat masinat kohanud:

 Vastus: Lihtne vastus oleks, et magnetiga. MRT-s võidakse kasutada kolme erinevat magnetit:

* Püsimagnet - kõige lihtsam variant. Püsimagnet tekitab pideva magnetvälja, mingit sisse-välja lülitamist ei ole, ilmselt on tegu kõige odavama variandiga. Muidugi on selline magnet meeletult raske, sellele ei saa magneetuvaid objekte lähedusse viia (pärast on neid võimatu kätte saada) ning ka magnetväli ei ole kuigi tugev.

* Elektromagnet - Tegu on tavalise vasktraadist keritud solenoidiga, millest lastakse vool läbi. Antud vool tekitab magnetvälja. Tundub alguses odavalt, kuid takistuse tõttu nõuab solenoid meeletult palju elektrivoolu ning ei tekita väga tugevat magnetvälja.

* Ülijuhtiv elektromagnet -. Ülijuhtivus on nähtus, kus aine eritakistus muutub madalal temperatuuril nulliks. Seda saavutatakse hoides magnetit vedelas heeliumis, umbes -270 kraadi juures. See lubab saavutada suuri voolutugevusi ning ka tugevaid ja stabiilseid magnetvälju. Ainsaks miinuseks on suured ehituskulud ning ka vedela heeliumi kallidus. Hoolimata sellest, kasutatakse seda tänapäeval enim.

Sometimes I've believed as many as six impossible things before breakfast.

Vahepeal on ka minuni vaheaeg jõudnud. Peagi veedan ka paar puhkepäeva Kohilas, siis lähen Rootsi ja tagasi naastes on juba uus õppesemester peal. See peaks teada fakt olema, et sellised erialad röövivad suuresti enamiku olemasolevast ajast ära, kui soov kuskil jõuda on. Nüüd ma siis olen, pool füüsikas, pool unes ja veerand trennis.


`Have you guessed the riddle yet?' the Hatter said, turning to Alice again.
`No, I give it up,' Alice replied: `what's the answer?'
`I haven't the slightest idea,' said the Hatter.


Kõige põnevam asi, on muidugi see, et ma otsustasin ära millega ma tegeleda tahan. Esialgu küll ainult bakalaureuse piires, aga loodan ja ka arvan, et ka magistris. Nimelt nanofüüsikaga - see on füüsika haru, mis tegeleb nanomeetriliste objektidega (10 miljonit korda väiksemad asjad kui 1 cm), nendeks objektideks on igasugu materjalid ja masinad, näiteks nanorobotid, süsiniknanotorud, fullereenid jms. Ehk tegu on väga perspektiivse alaga, mis ajaga aina enam rakendusi

Teine pluss on see, et ma ei tee enda uurimistööd otseselt ülikooli laboris vaid Nanotehnoloogia arenduskeskuses, mis tähendab palju suuremat erasektori kaasatust, mis omakorda tähendab palju suuremat rahaliikumist ning toetusvõimalusi.

Bakalaureusetöö teemaks on raudoksiid nanoosakeste süntees ja iseloomustamine. Sellest ma räägin järgmiste postitustega kindlasti lähemalt, kuid hektel piirdun vaid pealkirjaga. Naljakas on see, et hoolimata oma mõtetest jõudsin siiski alale, mis nõuab üpriski konkreetseid keemia-alaseid teadmisi. Ohh jah, eks ma pean siis sisimas kuidagi keemiaga rahujalale jõudma ning teda rohkem mõistma hakkama.

Miks me ei tunne maakera pöörlemist ja tiirlemist?

Põhjus on väga lihtne - Newtoni I seadus, mis väidab, et jõudude puudumisel (või nende kompenseerumisel) keha on paigal või liigub sirgjooneliselt. Samas ka Newtoni II seadus väidab, et jõud on samaväärne kiirendusega.

Kui need kaks kokku panna, saame vastuse kätte. Me ei tunne maakera pöörlemist inertsi tõttu, kuna Maa liigub ühtlase kiirusega ning me liigume sellega kaasa. Me tunneme jõudu vaid siis, kui kiirus muutub. Sama moodi nagu me ei tunne autosõidu ajal auto kiirust, vaid ainult seda, kui auto kiirendab/pidurdab.

Teine fakt on muidugi see, et me tunneme jõudu ka siis, kui auto kurvis on ning ka maakera tiirleb mööda ringjoont. Kuid antud tsentrifugaaljõud on nii väike, et me lihtsalt ei tunne seda, kuigi ta eksisteerib.

Kui mäng saab läbi, lähevad ettur ja kuningas samasse karpi.

Vahepeal mängisin facebookis mängu "Aita Annikat!" ja loosi tahtel õnnestus mul sealt suur komplekt ravimeid võita:

Neid on seal 135€ väärtuses ning saabusid just sobival ajal - kodus käimisega olingi endale traditsioonilise köha/nohu komplekti kaasa saanud.

Tegime vanematele jõulukingi, millest isegi rõõmu saime. Kinkisime neile uue siseseikluspargi, Spideri parki, perepileti. See oli minu esimene seikluspargi kogemus ja seega päris võimas, ämbliku tunne tekkis. Üritasin võimalikult palju atraktsioone läbi ronida, oli ju vaid tunnikene aega. Kahjuks kõikjale selle ajaga ei jõudnud, aga põnevamad ning keerulisemad siiski läbisin. Eelnev treenitus tuli seal kasuks, ei oleks mul piisavalt tugevust olnud, ei oleks ma ka pooltest asjadest ilma kukkumata läbi saanud, park nõudis palju rippumist ning enese tõstmist.

Kõige naljakam oli minu jaoks ehk eelviimasena läbitud atraktsioon. Teisele poole saamiseks, pidin lao hoone nõndanimetatud betoonist aknalaudade küljes kätega rippudes edasi ronima, täpselt nagu Tomb Raider! Muidugi pärast pikka vaevalist ronimist kohale jõudes avastasin, et see atraktsioon ei olnud niimoodi mõeldud. Sellel platvormil oli üks suur köis, mille abil oleks saanud ennast lihtsalt kõigutada. Aga näete, saab ka ilma.

Vahepalaks väikene meistriteos punase pandaga, mille ma isale Tartu trükikojas sünnipäevaks valmistasin. Ehk teisisõnu ülikonnas panda puidu peale trükituna:

Ma muidu siia sellest pilti ei paneks, kuid mulle väga meeldib see pilt. Olles värisevate kätega ning käsitööandetu inimene, siis sellise asja edukas valmistamine on minu jaoks suur asi.

Ümberringi juhtus paljude arvutitega mingil hetkel korraga õnnetus. Minul läks näiteks ekraan katki, kuna kodus olen ainult dokkis, siis avastasin selle palju hiljem. Nimelt siis, kui läksin kooli õppejõule enda tehtud töid ette näitama, lihtsalt, et seal vaid musta ekraani passida.

Oma laptopi viisin parandusse Järvele, IT-bussi, mis ei olnud küll kõige targem valik, kuid see oli ainuke, mis nädalavahetusel lahti oli. Ise pean homme tagasi Tartusse sõitma (et teha päev enne aastavahetust veel eksam ära).
Kuna koolitöid on vaja teha arvutiga ning ka minu detsembri lõpus olev eksam nõuab arvutit, siis mõtlesin kaasa võtta ühe vana laptopi. Üritasin seda kiiremaks teha lastes igasugu vanu programme maha, nagu näiteks LimeWire, BS-player ja muud imeasjad. Muidugi ta jooksis isegi selliste asjade peale kokku. Kuid siis mul meenus, mul oli ka ju lauaarvuti!

Tööle ma seda veel pannud pole ja ma ei tea, mis põnevad asjad sellest välja ronivad, kuid kindlasti jookseb ta kiiremini ja veab minu kooliprogramme välja.
Loodame, et varsti saab ka laptop korda, et saaks enda normaalsesse ellu tagasi astuda.

Head uut, head vana möödumist, head olevikku!

Minul läheb hästi, kuidas Sul läheb?

  
 
   Laual seisab veel varahommikune tee, või vähemalt see, mis sellest alles on. Nüüdseks on see lihtsalt kreemjas vesi, õrnalt mee maiguline ning vähemalt pakendi sõnul karamelli lõhnaline. Õppides kaob nii mõnigi asi meelelt ära - isegi janutunne.

   Sigrid märkab minu mõttepausi ning minu kivistunud pilku teetassil - me alati märkame, sest need on need hetked, mil me saame omavahel suhelda, isegi, kui see on vaid pilkude kaudu. Inimest ei tohiks segada tema õppimise ja keskendumise ajal, eriti meie erialadel. Kuid hetkel, kui keegi tõstab pilgu eemale ja vahib tühjusesse, siis sa tead, et ka tema vajab puhkust - ka tema igatseb inimhäält nende sõnatute valemiridade keskele. Ta tõuseb diivanilt püsti, ma kuulen tema villaste sokkide lohisemist ning tasaste sammudega hiilib ta minu selja taha, ma ei pööra pead tema poole, vaid hoian enda pilku paigal, keskendudes teistele meeltele. Ta asetab enda käed minu õlgadele ning asub neid masseerima. Mu õlad on tõesti kanged, kuid seesmine hääl kahtleb, et ta sel põhjusel neid hellitama tuli. Naudin mõnusaid puudutusi kuni ta on leidnud õige hetke, et vaikus enda mõtete paljastamisega lõhkuda: "Millal me koos puhkama sõidame?". Heh, puhkus. Sellistel aegadel üritan pigem mitte puhkusest ja suvest mõelda, mõlemad nii kauged ja võõrad ning parem end mitte hellitada.

   Küsimus viib meie mõlema pilgud laua kohal olevale raamaturiiulile, millel seisab Jamie Oliveri tass tekstiga Big Spender - sobivalt irooniline tekst tema kasutuse jaoks. Nimelt kogume sinna igakuiselt sääste, et lõpuks koos ühele mõnusale soojale puhkusele sõita. Muidugi suurtest summadest on asi kaugel ning ega ka aega selle jaoks ei leidu. Ei ole võimalik sõita kaugustesse puhkama, kui puudub isegi aega enda kodus diivanil lesida.

   ... Aga äkki siiski? Äkki paar minutit siiski võiks tühja lamada? Hiljem teen unitundide arvelt kõik tasa, nagu alati. Ka Sigridil on mõttelõng kaugele triivinud, ilmselt samuti vabadele hetkedele. Pärast pikka ajutööd lähevad mõtted ikka sinna, kus nad end kõige vabamalt tunnevad.

   Tõusen püsti, võtan Sigridilt käest kinni ja haaran teda endaga kaasa: "Tule, me oleme mõlemad paar minutit rahu ära teeninud". Viin meid voodini, ta heidab pikali, mina tema kõrvale ning tõmban meile teki peale. "Sule nüüd silmad ja mõtle millelegi rahulikule, lihtsale. Hoia eemal kõik mõtted eemal füüsikast, matemaatikast, aruannetest, koolist ning kohustustest."

   Ja niimoodi me lamane, eemal kõigest sellest. Suletud silmadega ei näe me laual olevaid kodutöid vaid meie endi mõtteid, mis liialti tihti infomüra varju on jäänud. Paariks minutiks saime olla täielikus vaikuses, eemal maailmast, mis kunagi rääkimist ei lõpeta.