Kõige põhilisemalt siiski selle tõttu, et ma ei oskagi lühidalt kirjutada. Teisalt selle tõttu, et ma lihtsalt tahan kõik siia praegu kirja panna.
Ning kui keegi tõepoolest viitsib seda lugeda, siis ta on selle jutu täiesti ära teeninud. Algul ma isegi mõtlesin, et panen selle postituse luku taha, aga annaks kõigile, kes vähegi küsivad parooli.
Aga siis ma mõtlesin, et fuck it, las see tuleb siia sellisena nagu ta tuleb.
Ma ei teagi, kust alustada, teema on laiavalgul. Võinoh, see tähendab, et mõtted on laialivalguvad. Teema puudub absoluutselt.
They say a picture is worth a thousand words. So with these thousand words I'll paint a picture in your mind.
I had a very normal birth, no wise men did attend. Born into family as son, brother and friend.
I had a normal start to life with a very normal infancy. And over the years many events did influence me.
Alustaks siiski kõige lihtsamalt. Minu lemmikvärvid on punane, must ja valge. Eelkõige siis, kui nad kõik koos kuskil on. Minu lemmik raadiojaam on Raadio2 tema õhtuste dnb, dubstepi või hip-hopi programmide tõttu. Minu lemmik riietusesemed on skeidid ja nendele järgneb vahetult pusad. Skeite tahaks mõnikord pikka aega šhopata (üldjuhul ma siiski ei šhoppa, vaid lähen lihtsalt poodi ja valin midagi kiiresti välja), kuid kahjuks on Tallinnas 2-3 sellist poodi, kus mingigi normaalne valik skeite on. Mul on muusikute seas 3 iidoli sarnast isikut: David Peter Meads (Scroobius Pip); Slug (bändist Atmosphere); Michael Larsen (Oliver Hart/Eyedea - puhka rahus). Samuti leidub veel üks isik, keda ma olen alati endale eeskujuks võtnud, kuid kuna ta elab Eestis, siis tema enda privaatsuse huvides ma teda parem nimepidi ei mainiks.
Minu lemmikud köögiviljad ja puuviljad on banaan ja mustikas. Samuti on minu lemmik mahl banaanimahl. Minu kõige pikem armumine kestis ligikaudu poolteist aastat. Kahjuks oli see selline "ebaõnnestunud" armumine, sest ma olin liiga saamatu ja ei suutnud midagi alustada, ega isegi korda saata.
Võib-olla ma olen juba neid asju varem öelnud, võib-olla ma vaid kordan ennast. Võib-olla tuleb veel midagi, mis on vaid minu mõttekordus. Aga ma olengi ju ometi koguaeg üks ja see sama Holger olnud ja ennast korranud terve elu.
Mulle ei meeldi vesi. Kunagi on mingi tõrge kõigi nende jõgede, järvede, merede, ujumiste ja paadisõitude vastu olnud. Kuigi mida vanemaks ma olen saanud, seda väiksemaks see tõrge on muutunud. Miski lihtsalt ei kutsu mind selle poole. Vee juures on ainult 2 asja, mis mulle meeldivad. Üks on dušši all ja vannis käimine - lihtsalt mõnus. Ning teine asi on sukeldumine. Ülimalt kaif. Sügavale.. Mitu meetrit.. hapnikuballooniga.. Deem, kui lõõgastav see ikka olla võib. Aga minu kõige lemmikum looduse element on tuul. Pole midagi mõnusamat tuulest, mis lausa sunnib sul käed enda kõrvale sirgelt tõsta, just nagu lennuk, ja tekitab tunde, nagu see tuul võiks sind õhku tõusta ja kaasa viia. Teisel kohal tuleb tuli. Tule välimus on lihtsalt kaunis. Viib sind kaasa..
Ma mängisin 2. klassist alates kuni selle aasta oktoobrini runescape. Muidugi oli nende aastate jooksul ka mitu korda paarikuuseid pause. Kuid üldjuhul olin ma siiski sõltlane ja lihtsalt ei suutnud lõpetada. Ja ainuke põhjus, miks ma oktoobris lõpetada suutsin oli see, et ma sain banni. Jep, lihtsalt visati mängust välja. Nüüd toidan enda sõltuvust teistsuguste asjadega.
Ma ei suuda inimeste nägusid kergelt meelde jätta. Kui pimedamal tänaval tuleb vastu mingi klassikaaslane, siis mul mõnikord on raskusi isegi tema ära tundmisega. Tavaliselt tulevad nad ikka paarikaupa, nii et ma saan käitumise järgi ära tunda. Kuid üldjuhul ma jään siiski lootma sellele, et nad ütlevad mulle enne tere, siis ma saan hääle järgi aru, kes see on. Viga on lihtsalt selles, et ma ei seo inimese nime tema näoga. Ma seon alguses selle tema käitumisega ning hiljem isegi keha kuju/riietusega. Aga mitte näoga. Tallinnas ringi käies tundub mulle iga teine nägu tuttav. Paar kuud tagasi juhtus selline seik, et tänaval, valgustite all, kõndis mulle vastu üks sõbranna, keda ma polnud üle kuu aja näinud. Kaugelt juba tükk aega zuumisin, et aru saada, kas see on tema või ei ole. Vaatasin silma, ütlesin tsau. Ta ütles imeliku häälega tsau vastu. Arvasin, et ütlesin mingile suvalisele 30+ aastasele lampi tsau. Kaks päeva hiljem sain teada, et see oli ikkagi see, kes ma arvasin ja tal oli hääl lihtsalt nii palju muutunud.
Ma olen multitasker. Eluaeg meeldib asju vähemalt paarikaupa teha. Isegi köögilaua taga on raske niisama istuda ja süüa, mingi tegevus peab alati juures olema. Tavaliselt näeb minu arvutiekraan välja selline: 1-2 Youtube akent; 1-2 mängu, millest üks nõuab pidevalt tähelepanu ja teine aegajalt tähelepanu; koffer.ee foorum; twitter või mingi blogi leht; Google; mõnikord MSN vestlused; Mingi töötlusprogramm või muusika tõmbamise programm ning kunagi suutsin isegi nende asjade kõrvalt kuidagi seriaale vaadata, enam ma seda ei tee. Ja siis mingi aeg tekib praad minu ette laua peale ja ma pean selle enne ära sööma, kui ta jahtub. Aga mängude, MSNi ja programmide vahel ei teki eriti vabu hetki ja siis ma lihtsalt 5 sekundiga üritan süüa võimalikult palju kui suudan ja siis tegelen asjadega edasi. Sealt pärineb ka minu harjumus süüa hästi kiiresti, kuigi koolis ja restoranides süües ma üritan end tagasi hoida ja siiski toitu pigem nautida.
Ma ei saa aru inimestest, kes teisi ei mõista. Mul on see isiksuseomadustesse sisse kirjutatud, et ma pean üritama mõistma igat inimest ja nende käitumist. Tavaliselt ma suudan kõiki põhjuseid mõista. Tegelikult ma mõistan isegi seda, miks osad inimesed teisi ei salli. Ma pean eelkõige silmas, miks ei mõisteta äärmuslasi või "teistsuguseid". Ma täitsa saan aru, miks osad neid ei salli, aga kas nad loodavad sellega midagi saavutada ka? Minu jaoks tundub see lihtsalt mõtetu vihkamisena. Võtame näiteks homod. Mul ei ole nende vastu absoluutselt midagi. Aga nende vihkamine tundub minu jaoks tühise energia raiskamisena. "Aga miks neil on vaja neid paraade siis korraldada?". Üks põhjendus on tavaline väide, et "normaalsed homod" ei käigi nendel. Teine põhjendus võiks olla see, et nad saavad seal endasugustega kokku. Homofoobidele on ju palju parem kui nad leiaksid üksteist paraadidel, mitte ei üritaks klubis sulle külge lüüa. Ja kolmanda põhjuse võin ma tuua ameerika kultuurist. Miks mustanahalised korraldasid enda paraade? Et tuua avalikkuse tähelepanu faktile, et neid diskrimineeritakse. Neid kiusatakse ikka sama palju, hoolimata sellest, kas meedia kajastab seda või mitte. Muidugi mul on ajapikku olnud lühikesi jutuajamisi nekrofiili ja ka zoofiiliga. Ehk selle tõttu ma mõistangi neid paremini? Kuigi tegelikult ma ei tahtnud üldse orientatsioonidest rääkida. Ma mõtlen üldises mõttes inimese mõistmist. Miks kohe suhtutakse negatiivselt kui keegi värvis juuksed helesiniseks või kannab emo riideid. Miks luua endale probleeme ja viha okkast, mis sind isegi ei torgi?
Ma suudan enda tahtel kõik enda vajadused ära blokeerida. Kõik bioloogilised ja füüsilised vajadused peale söögi, joogi ja hapniku. Ma lihtsalt tunnen, et ma ei peaks alati inimeste instinktide ja bioloogilise kella järgi käituma, selliseid asju saab vabalt mõistusega ka võtta. Ma olen ka üks neist inimestest, kes talub vaikust. Ma suudan täitsa vabalt kõndida kellegagi kõrvuti ilma rääkimata. Mul ei teki seda imelikkuse tunnet. Selle pärast ma ei rääkigi koguaeg väga palju tühja-tähja juttu nagu enamus. Mul lihtsalt ei ole. Vahepeal ma mõtlen, et ma olen äkki loomu poolest liigagi rahulik ja kannatlik inimene.
Mulle ei meeldi peeglid, mul on mingi tõrge nende vastu. Muidugi kui need niisama on, siis need ei häiri eriti, aga mulle ei meeldi, kui need on toas, kus ma magama pean. Eriti ebameeldiv on olla siis, kui sa pikali olles ennast sealt peeglist näed. Mul tõesti on tunne, et see on tõsi, kui öeldakse, et palju peeglisse vaatamine varastab tükk-tüki haaval su hinge ja sa jääd peeglisse kinni. Paar kuud tagasi toodi minu tuppa ka üks siir-viiruline peegel, kuigi ma selle vastu olin. Ma pole vist seda eriti kasutanud, ei saa öelda ka, et ma seda vältida olen proovinud. Lihtsalt juba loomult hoidun sellest eemale. Tegelikult on kõik peeglid siin majas täitsa okei, aga mitte minu tuppa. Esimestel päevadel häiris see peegel isegi minu und. Selline vastuolu peeglite vastu minu magamistoas tuli vist juba umbes 7-8 aastat tagasi, mil ma ühes lastelaagris olin.
Lasteaias käisin paar kuud Tallinnas koolis, kus õpetati muusikat ja inglise keelt. Ma oskasin 6 aastaselt täiesti arusaadavalt inglise keelt rääkida koos mineviku, oleviku, tuleviku jms. vormidega. Vahepeal tundub mulle nagu selle aja jooksul pole eriti suurt arengut toimunud (räägitakse ikka, et lapsed õpivad kergesti keeli). Aga ma siiski arvan, et selle ajaga võrreldes on mu sõnavara ning väljendite- ja reeglitekogu palju suuremaks ja kindlamaks läinud. 5 aastaselt oskasin ma 10x10 piires korrutustabelit täiesti peast, kuigi ma ei mäleta, et ma oleks seda õppinud või keegi oleks seda mulle õpetanud, ju see tuli siis loomulikust intelligentsist. Algklassides ma seetõttu eriti midagi juurde ei õppinud. Minu 1. ja 2. klassi tunnistusele on "lisamärguste" alla kirjutatud, et ma olen klassi kõige popim poiss.
Algklassides käisin ma 2 aastat klaveris. Kuid, kuna viimastel kuudel hakkasid vanemad siis liialt peale suruma, tekkis mul selline vastikusetunne klaverimängu vastu ja ma tulin lõpuks ära. Selle tõttu ma ei mäleta, midagi mida ma seal õppisin. Ei ühtegi lugu, ma ei osanud peale sealt äratulekut isegi noodilugemise järgi mängida. Kuid paar kuud tagasi, otsustasin ma uuesti selle mängimise selgeks saada. Kuigi ma ei oska siiamaani laksust noodijärgi mängida (mängin hetkel ilma nootidega), kuid siiski ma olen selle ajaga paar laulu selgeks saanud. Samuti käisin ma 3 aastat laupäeviti Mainori Majanduskoolis. Seal õpetati Infotehnoloogiat, majandust, inglise keelt ja voorust. Viimased asjad, mida ma sellest koolist mäletan on kuidas me IT-s õppisime HTML kodulehte tegema, kuidas majanduses õppisime erinevaid tooteid nende pakendust jms. hindama ning vooruses hakkasime just õppima, kuidas erinevates riikides laudasid kaetakse ning samuti ka seda, milline on salatikahvel, milline kalakahvel, kus need asetsevad jms. Algkooli lõpu poole hakkasin ma judos käima. Seal ma käisin üle 2 aasta (ehk isegi 3) ja siis lõpuks otsustasin, et judo ei ole minu ala. Peale seda käisin ma veel kergejõustikus ligikaudu 2 aastat ja isegi jalgpallis paar kuud.
Ma olen allergiline laktoosi vastu, selle tõttu on mul raskusi kaltsiumi omadusega, praegu võtan ma aegajalt kaltsiumi tablette. Väiksena pidin ma veetma nädal aega haiglas ja seal võeti igasugu erinevaid proove ja nad said lõpuks teada, et ma olen laktoosile talumata. Huvitav kas tänapäeval läheb ka nii lihtsa asjaga nii kaua aega? Kaltsiumi puuduse pärast oli mul ka igasugu jamasid enda küüntega. Ühe korra pidin isegi enda küünte pärast haiglasse minema (seal lõigati skalpelliga küüne kohalt natukene nahka katki) ning lasti pmst. lihtsalt verd välja. Ei midagi enamat. Ma ei mäleta, mis mul siis küünega viga oli, aga ma oleks võinud veremürgituse jms. asju saada.
Minu lemmiktüüpi blogi postitused ongi sellised, kus inimene vastab igasugustele küsimustele, tunnistab saladusi või räägib enda kohta üldisemalt. Teisel kohal oleksid omaloomingu teemad, ehk siis normaalsed luuletused, arutlused või siis lihtsalt piltlikud kujundid. Kasvõi sellised, kus keegi emotseb selle üle kui emo ta elu ikka on. Kõige vähem viitsin ma lugeda selliseid postitusi, mis räägivad igapäevastest tegevustest. Muidugi ma saan aru, kui oli mingi eriline päev vms. aga kui blogi on täis sellest, mida keegi igapäev teeb või näeb, siis selle lugemine suht kassib lõpuks ära. sorri.
Mul on igal peol selline hetk, kus ma lihtsalt tahan paar minutit üksi olla. Ma ei tea miks, joogise peaga muutuvad mõtted lihtsalt liiga diipiks, ma ei saa sinna midagi parata. Tavaliselt on vabanduseks see, et ma lähen õue kusele, mõnikord lähengi, mõnikord on see lihtsalt väljamõeldud põhjendus. Kõnnin siis natukene üritusest eemale ja seisan ühe koha peal 10 minutit. Lihtsalt seisan, ehk vahin kuud, ehk vahin tähti. Ja kui mul liiga külm hakkab, siis otsustasin siiski natukene veel seista, aga lõpuks lähen ikka tuppa tagasi ja pidu võib jätkuda.
Mulle ei meeldi habet ajada, kuigi otseselt selle tegevuse vastu ei ole midagi. Lihtsalt on viga selles, et mul on tundlik näonahk (kõlab pussylt, ma tean). Ja iga õhtu peale ajamist on mu kael punane, mingeid punne täis ja ärritunud. Ning isegi aftershave ei aita, lihtsalt ajab üheks minutiks rohkem kipitama. Ja kui öösel üritan magama minna, siis siplen tükk aega, sest terve kael lihtsalt faking kipitab. Sellepärast meeldibki mulle vahepeal endale väikse habemiku kasvatada. Kuigi kõik plaanid korraliku habet kasvatada lükkan kõrvale.
Mul käed värisevad päris palju ja ma pole paberi käsitöös seetõttu eriti hea. Eriti liimimises, voltimises või kääridega lõikamises. Ma pole kunagi osanud vilistada, välja arvatud üks kord, mil ma siplesin tükk aega öösel voodis, üritades magada. Ja siis järsku kuskil 3 aeg otsustasin vilistama õppima. Üritasin siis ühe korra läbi uulte puhuda, ei midagi. Siis liigutasin keelt suulae poole, üritasin uuesti puhuda ja siis järsku tuli mingi väike vile. Liigutasin keelt natukene veel, puhusin tugevamalt ja siis tuli üks korralik vile. Aga muidugi kell oli 3 öösel, kõik magasid ja mina lihtsalt vilistan. Rohkem ma muidugi ei proovinud ja jäin magama. Sellest saati pole ma enam vilistada proovinud ning minu tavalised viled piirduvad sellega, et tõmban kopsud õhku täis ning õhku välja puhudes ütlen lihtsalt heledal häälel:"viiu-vitt!"
Natukene kauem kui 2 aastat tagasi töötasin ma välja ühe teooria, mis seletab, kuidas maailm töötab. See peaks ära seletama, miks juhtub just see mis juhtub ning miks me mõtleme just nii nagu me mõtleme. Mingi aeg ma panin selle enda varjatud blogi kirja ka. Aga aasta-poolteist tagasi, avastasin ma, et kvantfüüsikas on juba sarnane teooria kirja pandud. Sellest ajast saati hakkasidki mulle kvantnähtused meeldima. Aga üks asi oli kvantfüüsika teoorias minu teooriaga võrreldes puudu. Nende teooria seletas täpselt samamoodi, kuidas asjad toimivad/juhtuvad jms, aga seal puudus selgitus, miks teatud asjad juhtuvad. Miks osad inimesed pääsevad alatasa igasugustest õnnetustest ja miks osad mitte. Aga kuna tegu on teoreetilise kvantfüüsikaga, siis seda pole veel võimalik kuidagi tõestada, on olemas ainult teooria pool. Ma arendan seda teooriat senikaua edasi ja kunagi saan ehk isegi selle kirja panna. See oleks minu jaoks ülim teadustöö.
Mulle meeldib vahepeal olla silmad kinni. Enamasti lihtsalt sellepärast, et silmad saaksid puhata, kuid samuti see suunab mõtted hoopis teistsugustele asjadele ja aitab rahuneda. Koolitundides istun ma üpriski tihti silmad kinni, teistele tundub siis nagu ma magaks, aga ükski õpetaja pole veel midagi selle kohta öelnud. Aga ma siiski kuulan, kui mul silmad kinni on, nii kuuleb isegi paremini kui muidu. Mulle meeldib tegelikult kõikjal silmad kinni olla. Koolist koju kõndides kõnnin ka tihti silmad kinni. Kuigi vahepeal peab need ikka lahti tegema, et vaadata autosid ja kontrollida, et äkki kas keegi inimene kõnnib vastu. Mõtle, kui imelikuna see tunduks, kui keegi kõnnib sulle tänaval vastu ning hoiab terve see aeg silmi täiesti kinni? Ma mõtleks küll, et tal on vist tõsiselt midagi viga või on ta lihtsalt pime.
Mõnikord harva, umbes 2-3 korda aastas külastab mind üks imelik haigus. Kuigi viimasel ajal pole ta juba pikka aega tulnud (äkki ma olen lõpuks immuunne?). Ma väiksena käisin igasuguste arstide juures, tehti igasugu uuringuid, topiti juhtmetega igasugu erinevate masinate külge, kästi lamada ja mida kõike veel. Keegi ei suutnud mulle öelda, mis asi see täpselt on. Vanemad ütlesid koguaeg seda, et see on sellest, et ma nii palju arvuti taga istun. Ma eeldan, et nad loomulikult ei mõelnud seda tõsiselt. Haigus ise nägi välja selline, et magades tegin umbes kella kuue paiku silmad lahti, terve tuba pöörles, väiksemana krabasin isegi voodiäärtest kinni, et ma maha ei kukuks. See kestis umbes 30 sekundit ja siis lõppes pöörlemine. Aga ma ei julgenud uuesti magama jääda, ma teadsin, et see tuleb jälle. Aga siiski jäin magama ja umbes tunni aja pärast hakkas pöörlemine uuesti pihta. Ja niimoodi umbes 4 korda, kuni kell sai siis juba 10 ja ma otsustasin mitte enam magama jääda. Aga püsti ma ei saanud tõusta, kohe üldse ei suutnud. Kui istukile proovisin tõusta, siis hakkas peas nii paha ja ainuke viis, kuidas ma üldse liigelda oleks saanud, oli roomates. Lamasin lihtsalt voodis edasi ja panin teleka tööle, sest ma teadsin, et televiisor ja arvuti teevad enesetunde paremaks, isegi kui keegi ei uskunud seda. Umbes kella 5-6 paiku suutsin enamvähem püsti tõusta ja siis läksin istusin arvuti taha, kuigi isegi istudes oli rõve olla. Õhtul magama minnes valutab pea ikka ja isegi järgmisel päeval pea natukene valutab ja nõrk on olla, kuid haige ma enam pole. See ongi selline haigus, mis kestab ainult ühe päeva ja ma teadsin vahepeal kella pealt, mis kella paiku pea ringikäima hakkab, mis kell ma püsti suudan tõusta, mis kell mul juba täitsa normaalne on olla. Kuid mida vanemaks ma sain, seda rohkem immuunsemaks ma olen selle vastu muutunud. Väiksemana (umbes kuni 13 aastasena) tuli mul see haigus 3-5 korda aastas ning ma isegi oksendasin nendel päevadel. Peale seda muutus haiguse tugevus natukene nõrgemaks ning viimase 2 aasta jooksul pole mul kordagi seda haigust olnud.
Ma olen alati muretsenud mineviku ja tuleviku pärast. Minevikus on sündmusi ja tegusi, mida kahetsen. Inimesi, kellelt peaks olema ammu andeks palunud. Kuigi ma siiski üritan sellest üle olla ja mitte midagi kahetseda. Aga siiski tulevik jääb ikka alles. Tulevikku ma kardan, ma tean, et mul õnnestub seal kõik pukki keerata. Tegelikult ma kardan seda, et tulevikuga muutub praegune hetk minevikuks ja siis ma hakkan hoopis praegust hetke kahetsema. Aga siis ükskord Dostojevski "Kuritöö ja karistust" lugedes leidsin nendele muredele vastuse. "Mitte ajas pole küsimus, vaid minus endas" Deem, kui õigena see sel hetkel kõlas. Ma ei karda olevikku, ei tulevikku ega ka mineviku, mis nendega kaasneb, vaid asi on minus endas. Viga on minus endas. Miks?
Ma olen kogu aeg teadnud miks, aga ma pole kunagi suutnud sellele lahendust leida, siiamaani on see üks kõige tähtsamaid asju, millele ma üritan enda mõistuses lahendust leida. Ma vihkan ennast, sest ma ei suuda vihata kedagi teist. Ja miks ma end siis vihkama pean? Teiste pärast. Ma vaatan inimesi, ma kadestan neid. Ma kadestan peaaegu igat teist ettejuhtuvat inimest. See ei ole selline halb kadedus, pigem paneb mind kõiki mõistma, nende väärtusi mõistma. Ma kadestan seda, et nad ikka elada suudavad; seda, et nad on suutnud tulla siia, kusiganes ma hetkel olen; seda, et nad ikka naeratavad, et nad ikka suhtlevad edasi. Ei see ei ole see.. Ma ei suuda panna sõnadesse seda, mida ma igas teises inimeses näen ja mida ma endale tahaksin. Äkki on see rõõm? Elurõõm? Või pigem on see tunne, et neil on täiesti savi, mis tuleb. Nad on vabad. Jah.. vabad. Neil on savi minevikust, olevikus on nad vabad ning tulev on neil homne probleem. Just seda ma kadetsengi. Muidugi kõigil on mured, kõik tunnevad end vahel kurvasti. Aga ma ei suuda olla nagu nemad. Ma ei suuda olla nii vaba. Ma ei suuda! See on mu loomuses. Ma võin enda loomust painutada ja liigutada. Kuid sellise vabaduse jaoks peaksin ma enda loomuse täielikult murdma. Ma lihtsalt ei suuda. See on ainuke põhjus, miks ma vahepeal liialt vihkan, liialt muretsen. See on ainuke hetk, mil ma tunnen viha. See on ainuke viha minu elus. Minu suutmatuse vastu olla muretu ja vaba.
Aga muidugi fakt on see, et praegused noorusaastad on enamuste meie jaoks kõige parem aeg elus. Miks? Sest meil on tulevik. Kõigil on miski, mille eest nad kiita või tunnustust saavad. Kasvõi kiitus matemaatika õpetajalt, oskus laulda, joonistada, ükskõik mida. Aga reaalsus? Kui sa just maailmaime pole, siis on sellel alal, millel sa rõõmus oled, raske kuhugile jõuda. 15 aastat pärast kooli lõpetamist näevad mõned klassikokkutulekud välja sellised:
Kohal on 21 inimest-Ühel neist tuli peale gümnaasiumi soovimatu rasedus, nüüd on tal 3 last ja tuleb vaevalt ots-otsaga kokku. 2 tükki on rajanud enda firma ja on üpriski edukad. Üks on õnnetuses invaliidiks jäänud ja liigub ratastooliga. 6 inimest pole siiamaani kedagi enda kõrvale leidnud ja on üksikud. Ülejäänud 11 on abiellus, 1-2 lapsega, saavad keskpärast palka, mõnikord tunnevad end isegi õnnelikuna. Mõnikord..
Aga 6 inimest on kokkutulekult puudu: Üks neist teenib miljoneid ja ei taha alamklassiga kokku puutuda. Kaks poissi läksid enne ülikooli sõtta. Üks neist sai surma, teine tegi vahetult pärast seda enesetapu. Ühte inimest pole keegi peale gümnaasiumi lõppu näinud, arvatakse, et ta ei saanud hakkama ja jõi end surnuks. Kaks inimest surid autoõnnetuses.
Ja selline ongi keskmine klassikokkutulek. Karm reaalsus.
Ma lähen teen nüüd ühe väikese pausi, toon endale tassi mahla või midagi head. Sa peaksid vist ka natukene puhkama. Ning samuti ma olen statistik, mulle meeldivad igasugused arvud, keskmised ja protsendid. Isegi mõnikord kaardimängudes hakkan lampi mõtlema, kui suure protsendiga ma võin näiteks risti ässa saada. Kui praegune tekst oleks olnud mingi novell või noorteromaan, siis sa oleksid juba natukene üle 13 lehe ära lugenud. Päris palju mis?
Ma ei ole kunagi arvanud, et mul oleks mingeid erilisi andeid või oskusi. Ma pole siiamaani suutnud astraalrännakut saavutada, kuid samas mul pole kooli kõrvalt olnud eriti aega proovida ja harjutada. Samuti meeldib mulle aeg-ajalt telekineesi praktiseerida, kuigi ka seda ei saa ma teiste tegevuste tõttu väga palju harjutada. Aeg-ajalt külastavad mind ka deja vu'd. Ning need tulevad mõnikord harva tõesti kasuks. Eriti kui näeb midagi tõsisemat, mis ei puuduta igapäevaseid vestlusi jms. Kui ma näen asju, siis ma oskan nendeks valmistuda. Ainuke asi, mis häirib on see, et alati ei saa aru, kas on deja vu või uni. Ja kui ma näen halbu asju, siis ma saan neid ära hoida. Kui ma hakkan tegema asju, mida ma poleks ilma deja vu'd nägemata teinud, siis tihtipeale jääb see deja vu lihtsalt tulemata ja olukord laheneb teisiti. Ma ei ütleks, et ma saaks märgatavalt tuleviku muuta või kujundada. Ma saan seda teha ainult siis, kui ma näen selle asja kohta deja vu'd. Aga siiski üks asi sellega seoses pitsitab hinge. Nimelt mu venna 18. sünnipäev. Seisin Tarmo kõrval ja järsku viskas keegi kuskilt õllepudeli minu ette puruks. Käisin korra eemal, kuni keegi seda koristas ja siis avastasin, et sealt viis väike verejada kuni köögini. Ja seal istus Tarmo, katkise jalaga, mille all oli natukene suurem vereloik. Mul tekkis järsku hästi rõve ja valus tunne - kohutav süütunne, täpselt nagu mina oleksin selle õllepudeli katki visanud. Aga selle süütunde põhjustas siiski mõte, et ma oleks saanud selle kõik ära hoida. Ma teadsin, et nii läheb. Ma teadsin, et keegi saab viga ja siis viib veretäppide jada köögini. Ma teadsin, et ma lähen siis kööki ja näen seal kedagi katkise ning verise jalaga põrandal istuma. Ma teadsin seda juba kuu aega enne sünnipäeva ette. Aga miks ma siis seda ära ei suutnud hoida? Ma ei näinud nägu. Nägin teda köögipõrandal istumas, aga ma ei näinud, kes seal istub. Ma ei näinud isegi seda, kes selle viskas. Tegelikult ma ei tea siiamaani, kes selle viskas. See ongi kõige rõvedam, kui sul on süütunne mõtte pärast, et "sa oleksid võinud selle ära hoida". Ma tõesti oleks võinud, aga ma oleks siis pidanud terve sünnipäeva aja selleks valmis olema ja koguaeg kõiki uurima, kuna nad võivad viga saada. Kuid sünnipäev on siiski lõdvaks laskmise koht ning töö ja eraelu tuleks eraldi hoida. Viimane asi, mis juhtus selle teemaga seoses? Viimane asi oli eile õhtuk. Kõndisin enda tuppa, telekas läks käima kui uksest sisse astusin. Kuna mul oli kiire, siis mõtlesin, et suht nõme, aga samas oli tore tunne ka. Kõndisin kapini, võtsin puldi ja lülitasin teleka välja. See on ilmselgelt emalt pärandatult, tal on selline mõju elektroonikale.
Tükk aega tagasi (9. klassis, kui mu mälu midagi ei peta), küsis keegi: "Kas te olete tahtnud kunagi inimese ära tappa? Nagu päriselt?" Ma vastasin "Ja.." ning lisasin sinna veel mingi seletuse otsa (kahjuks on mälu selle kohapealt hajunud), aga ma tegin seda sellise poolmuigleva häälega, täpselt nagu ma räägin kõiki tõsiseid asju kui ma ei taha, et kuulaja seda väga tõsiselt võtaks. Muidugi mulle vastati seepeale, et ma ei peaks koguaeg nalja tegema. Tegin ma nalja? Mitte täielikult, mingi point seal sees siiski oli. Vahepeal tahaks kellegi ära tappa. Ei mitte lampi. Mitte mingile suvalisele tsiviilisikule. Ei, ma ei suudaks. Tahaks sõtta minna. Kasvõi proovida. Kasvõi paar nädalat.. kasvõi paar lasku kellegi pihta. Lihtsalt on huvi proovida. Ei, mitte huvi. Pigem midagi ürgse tunde sarnast. Ma ei tapaks elu sees kedagi, kes seda ei vääriks. Kui just sõda ei käi. Sõjas on kõik lubatud? Ja armastuses? Ma tapaks ainult neid, kes seda tõesti väärivad. Kuigi natukene rohkem kui kuu aega tagasi oli mul üks hetk selline tunne. Püstolit.. nuga.. ükskõik midagi.. Tema surm täitsa vääriks minu elu kaotust. Muidugi kõik see jäi mõtteks. Vaid tühiseks mõtteks ning ilmselt jääbki terve mu elu vaid tühiseks. Hiljem olin isegi rõõmus, et ma suudan end alati tagasi hoida, ma ei tee midagi mõtlematult ja ma ei anna end hetkelistele tunnetele järgi. Ma ei tee kunagi kellegile liiga. Ma olen sellele mõelnud, ehk isegi liiga palju. 17. aastase korrumpeerunud mõistus. Ma ei tea miks ja filme ega mänge ma ei hakka kohe kindlasti nende hetkmõtete pärast süüdistama. Sõtta võiks minna, aga seda ma otsustan alles ajateenistusel olles. Aga alati kui ma uudishimustan ja mõtlen, mis tunne oleks kedagi tappa, siis ma jõuan alati välja ühe punktini. Tavaliselt ma algul planeerin "täiusliku kuritegu", kuid siis tean, et ärevuses tulevad vead sisse. Siis mõtlen ma vahelejäämisest ja kui tõenäoline see oleks (ma ei mõtle enda süümepiinadest ega tunnetest). Ja kui ma peaksin hakkama vahelejääma, siis ma teeksin enesetapu, ma lihtsalt ei näe piinlemises mõtet (nojah, nõrk olen). Aga siis tuleb mõttesse.. enesetapp? See on koodeksis keelatud ja terve see plaan kaotab kehtivuse.
Aga tegelikult mind huvitavad enesetappude arv. Eesti statistikaameti ja politsei käest on seda palju küsitud, aga nad ei avalda tegelikku arvu. On see siis tõesti nii suur, et kardavad, et see võib julgust anda? Tihti kuuleb ju, et see või tolle sõber või mõne tuttava sõber või tuttava tuttav tegi juba 16 aastaselt enesetapu jms. Aga seda lihtsalt ei lasta meediasse.
Koodeksit juba mainisin eelmises repriisis, kordama ma end ei hakka. Papagoi ma ka kõige suurema tahtmise juures ei ole (kuigi lennata tahaks). Kuigi mulle ei meeldi tegelikult eriti selle "asja" kohta öelda koodeks. Peale seda kui saade "Dexter" sai kuulsaks ja seal oli ka mingi koodeks, tundub see kuidagi nii ära leierdatud sõna. Ning kuna sellele mingid sünonüümi ei ole ja ma olen selle sõnaga nii ära harjunud, siis ma jätkan selle "asja" kutsumiks koodeksiks. Aga mida ma eelmine ei maininud, on see, et on olemas veel üks koodeks, karmim. Sellega võiks saavutada suuri asju ja seda järgides tõesti võib saavutada suuri asju, kasvõi kuulsaks saada. Või siis poolel teel murduda, sest enamik ei suudaks seda järgida ning tavaliselt ei proovitagi. See on.. tahtsin öelda "tavalisele inimesele väga raske järgida", kuid "tavaline inimene" kõlab imelikult. Kes on tavaline inimene? On sellist üldse? Muidugi on, aga see pole praegu teemaks. Ütleme nii, et see teine koodeks on keskmisele inimesele peaaegu võimatu endale järgimiseks võtma. Mida mina sellega teha suudaks? Kõike.. Kui ma seda järgiks, siis ma võiksin muutuda geeniuseks (ei, ma ei liialda). Ma loeksin rohkem, mängiksin imeilusalt klaverit, oskaks füüsikat ehk praeguseks juba ülikooli tasemel; ma loobiksin kaarte - väga kaugele; deem, ma suudaks nagu kõike teha siis. Milles see siis seisneb? See seisneb päris paljus. Juba koodeksi esimene punkt on selline, mida on raske jälgida. Sõpradest loobumine. Täielikult? Ei, mitte täielikult. See tähendab tutvuste piiramist. Ei õhtustele ringi chillimistele, ei puhkepäevade joomingutele, ei klubides reivimas käimist, ei suviti skeidis ja ehakal hängimistele jms. Vahest harva võib ju käia võrkpalli mängimas, sünnipäevadel jms. aga see on ka kõik. Jah, tõepoolest, keskmine inimene vaatab seda ja mõtleb "wtf see on, mõttetu ju!". Jah tõesti, kui esimene punkt juba tundub raskena, siis edasi pole tõesti mõtet minna. Uduselt meenub, et eelmises repriisis oli esimese koodeksi kohta umbes selline lause, et koodeks peab andma selle, mida mul just sel hetkel vaja on ning ta peab muutma elu täiuslikumaks. Kas see teine (karmim) koodeks, siis seda ei tee? Haha, aga otseloomulikult ta seda teebki ju! Selle koodeksi kohaselt ei peitu täiuslik elu mitte sugugi selles, et saad puhkepäeviti purjus peaga ringi lasta ja terve vaheaja sõpradega tina panna. See koodeks viib sind sinna punkti, kus sa võid enda nime mainida enda isiklikus kirjanduses ja sinu nime võidakse mainida ka õpikutes. Sa võid rohkem januneda teadmiste järgi, sa võid kõike teada! Sa võid kuulsaks saada, sinu teoreemid, sinu pildid õpikutes! See ei tähenda, et sa peaksid inimestega suhtlemisest või pereloomisest loobuma. Kõik vajavad puhkust, aga mõõdukalt. See koodeks viib sind lihtsalt sellisesse punkti, kus sa otsid kõigele vastust ja sa ka leiad need. Ning selletõttu sa lihtsalt teadki kõigile enda küsimustele vastust. See võib sind viia sinu erialas kaugemale kui miski muu ja võib teha sinust täieliku geeniuse. Kõlab ilmselt nagu Topshopi reklaamini, kaunis ilus on kõik. Aga ei tohiks unustada, et selle eest peab ka oma hinna maksma. Enamik ei suudaks enda elust siiski midagi ohverdada, isegi kui see tähendaks teadmisi, oskusi ja isegi kuulsust. Ahjaa.. millest nad veel Topshopis rääkivad.. Minu kogemused sellega? Ühe korra olen proovinud.. Ainult ühe korra olen selle koodeksi omaks võtnud ning sedagi mitte oma, vaid saatuse tahtel. Mina nimetan seda omaksvõtmise perioodi 2009 aasta suveks. Minule on selle perioodi kohta tulnud paljud ütlema selliseid lauseid nagu: "Sa oleks nagu pea vastu kivi ära löönud ja siis peale seda järsku kõike hakanud teadma" jms. Aga tihtipeale öeldakse ka, et ma olen lihtsalt gümnaasiumisse tulles võtnud aru pähe ja lõpuks näidanud, mida ma tean ja suudan. Mina ütlen selle aja kohta lihtsalt seda, et ma proovisin hetkeks karmimat koodeksit. Jah, ma tõepoolest mõtlen seda tõsiselt ja usun seda. Vahel mõtlen, et võiks uuesti proovida. Tahaks näha kaugele ma minna jõuan, aga ma kardan seda. Kardan läbi põleda. Ma olengi ju ometigi nõrk inimene nagu ma ennist mainisin.
Ja that's it. Nüüd ma olen küll kirjutamisest väikese puhkuse välja teeninud.
I love y'all.
 |
And I refuse to let that happen. |
