Lühidalt töövarjupäevast.

   Umbes kell 16.15 jõudsin koolist koju, algul plaanisin kell 17.00 bussiga Tallinnast Tartu poole hakata sõitma. Mobiili ei jõudnud laadida, pakkisin asjad võimalikult kähku ära, sõin 2 viinerit pakkimise ajal ning hakkasin kähku linna poole minema. Aga kahjuks jõudsin kell 17.05 Tallinna bussijaama ja bussi peale seetõttu ei jõudnud. Õnneks avastasin, et 17.30 läheb õpilaste ekspress ning sain selle peale. Läksin bussi, nägin, et mingi vana naine istub minu koha pealt, ütlesin seda talle. Ta ütles okei, näitas enda piletit ja küsis, mis koha number seal on ja kus see koht on. Ütlesin, et koht number 36 ja see on ühe koha võrra tagapool. Ta läks siis sinna, kuigi mõtlesin, et ma võin ise tema kohale siis istuda, kuid ta hakkas järsku kähku sinna tormama ja ma istusin siiski enda kohale. Kui buss sõitma hakkas, siis eespool tegeles üks poiss tükk aega enda läpaka juhtmega, ilmselt oli tal selle pistikusse pistmisega mingid probleemid. Siis ma jälgisin ta tegevust ning järsku avastasin, et tal on tissid ees, järelikult polnudki poiss. Buss oli üldse ääreni täis ja siin oli päris kirju seltskond. Risti üle koridori, minust paremal, istus üks pikemate juustega blond poiss, prillid ees ja vahtis terve tee Conani show'd. Diagonaalis ees-paremal oli ka üks laptopiga tüdruk, kes oli selline "gamer girl" (ei, mitte paks), vaid käis sellistel lehtedel, kus enamasti siiski poisid käivad (ei, mitte porno, vaid erinevad webcomicsid jms. saidid). Diagonaalis taga-paremal oli üks tudengi tüdruk, kes rääkis terve bussisõidu aja telefoniga. Ja mitte tavalist juttu vaid mingi ta õpingu teemadest jms. jutust oli aru saada, et ta õpib psühholoogiat.Terve see aeg rääkis inimestest, nende iseloomudest ja vahepeal oli niisama tagarääkimise juttu. Minu ees istus emo tüdruk. Bussis oli 2-3 vabakohta ja emotüdruk sai üksi emotseda, congratz. Minu kõrval istus umbes üks minu vanune tüdruk, blond, täiesti mainstream. Mainstream riided, mainstream välimus, kõrvaklappidest kostus "Love the way you lie" ja muud mainstream muusikat. Tegi bussisõidu jooksul ühe kõne ja see oli ka nii tavaline, kui tavaline üldse olla saab. Aga jah, buss tõesti oli kirju. Vahepeal tundsin nagu kõik inimesed mu ümber oleks osa kultuurist, ma tundsin isegi end kultuurist osa olevat. Selline ongi eesti rahvas ning mina kuulun ka nende hulka.
   Jõudsin bussiga Tartu, ma pole vist kunagi Tartus käinud (kuigi hiljem meenus, et Lõuna Keskuses olen mitu korda käinud ja Tartust olen palju mööda sõitnud). Bussijaamas hüppasin takso peale, sõitsin ühe korteri juurde. Väljast nägi välja nagu kõik vene ajal ehitatud korterid. Kiibiga sai uksest sisse ning seest nägi välja nagu mõned vene ajal ehitatud korterid: seinad murenesid, trepikoja ja koridori vahelised puituksed olid lõhkised, klaase ees polnud, tolknesid niisama. Ja siis jõudsin korteri. Täitsa tavaline ühetoaline korter. Kui ma tudengi aastatel ka sellises elaksin, oleksin ma täitsa rahul. Eriti seal midagi teha ei olnud, rääkisin juttu, pesin hambad ära ja heitsin pikali. Ma olin enda skaudimadratsi kaasa võtnud ja magasin põrandal, vaip oli ka all. Vahtisin laes rippuvat lampi, mis nägi välja justkui suur radar. Niimoodi lamades ning lampi, vanat mööblit ja seinu vahtides hakkan paratamatult elu järgi üle mõtlema. Muidugi tekivad mõtted, et äkki ei peakski täna magama jääma, aga siis mõtlesin, et ma ei suudaks hommikul instituuti siis minna. Vahtisin siiski ma ei tea kui kaua seda lampi ja antiikmööbleid ja mõtlesingi elu ja tuleviku üle järele.
   Hommikul üles tõustes meenus, kuidas katus öö läbi kolksatas. Arvasin, et öö läbi sadas vihma, aga aknast välja vaadates nägin lund. Meeletutes kogustes lund, öö otsa oli vist sadanud. Ristmikel olid juba hiiglaslikud lumehanged kokkulükatud, umbes minu pikkused. Ma olen alati teadnud, et Tartus on suvel soojem ja talvel rohkem lund, aga ma polnud kunagi sellele kinnitust saanud. Aknast välja vaadates mõtlesin, et küll on sellel korteril hea asukoht. Selver on otse üle tee, Maksima oli 200 meetri kaugusel ning Rimi pidi ka umbes 5 minuti kõnni kaugusel olema. Siis jõin kohvi, pakkisin madratsi ja riided kokku, pesin hambad ära ja suundusin kella 9. bussi peale.
   Jõudsin instituut kell 9:50, läksin kellegi järel uksest sisse, sest sinna saab ainult kiipkaardiga. Istusin fuajees, rääkisin administraatoriga paar sõna juttu, kuigi ta jutustpolnud midagi eriti saada, sest ta rääkis jõle imelikult. Lõpuks tuli see, kelle töövari ma algse plaani järgi pidin olema, nime jätan mainimata. Lühikest kasvu, pikk habe, vuntsid, keskmise pikkusega juuksed, vanust umbes 45+. Ta tundus jõle tagasihoidlik. Kui kabineti poole kõndisime, küsis ta, mis füüsikaharu mind kõige rohkem huvitav. Vastasin, et kvantfüüsika, ta silmad lõid särama. Pärast sain teada, et ta on üks eesti tuntumaid kvantfüüsikuid. Läksime osakonnajuhataja kabineti ja sain teada, et tema on mu põhiline inimene täna. Seal istus juba üks Võrust pärit poiss ja varsti tuli üks Pärnu poiss ka juurde. Siis käisime erinevatest laborites, kohtusime igast erinevate füüsikutega ja kuulasime ja rääkisime igasuguseid erinevaid füüsika jutte, mida ma siin lahkama ei hakka. Isegi mina ei viitsi luminesentsist ja laserspektroskoopia kohta kirjutada. Igatahes esimeses laboris oli mitukümmend üks laserit ja üks selline, et kui paber selle kiire pihta läheb, siis see läheb laksust põlema. Järgmises laboris oli igast teistsuguseid katsevahendeid ja see kes seletas, rääkis koguaeg enda doktorikraadi mõistetega. Vahepeal oli kohutavalt raske temaga järgepidada, kui ma igast viiendast sõnast aru ei saa. Siis ta jagas meile enda eelmise artikli lehed, mis oli inglise keeles kirjutatud ja seal olid kõik need doktori keelsed sõnad inglise keeles. Aga see Pärnu poiss, Andres, oli hästi palju teaduslike raamatuid ja õpikuid lugenud (koguaeg päris Tartu Ülikooli raamatukogu kohta), ja tema oli muidugi neid mõisteid raamatutest lugenud ja päris aegajalt sellelt optikult küsimusi ning innustas teda koguaeg edasi seletama samamoodi. Lisaks sellele olin ma veel ainuke, kes käib 11. klassis kõik teised käisid 12. klassis ning neil oli juba optika osa õpitud. Siis käisime laboris, kus lihtsamalt öeldes oli lihtsalt üks tore masin, mis teeb toredaid asju ja maksab 16 miljonit. Siis läksime sööma ja see kelle töövari ma olin, tegi välja, yay! Siis läksime viimase venna juurde. Tal oli ka üks tore masin, mis mulle kõige rohkem meeldis ning vend ise oli ka täitsa normaalne. Aga seal oli see juhataja kohal ning ütles talle, et ära väga keeruliselt räägi kuna nad on alles gümnaasiumist. Ja siis hakkas see vend igat asja põhjalikult seletama, sest ega ta ju ei tea kui palju gümnasistid oskavad. Küsis siis selliseid asju, kas me teame mis on vaakum ja kas me teame, et pika lainepikkusega valgus on punast värvi ja sinine ning violetsemad on lühikesema lainepikkusega. Ehk siis lihtsalt seletas kõik lihtsad asjad pikalt lahti. Varsti hakkas tal vist endal ka tupoi tunne ja ta ei viitsinud enam mõttetuid asju seletada. Siis läks asi normaalselt edasi ja peagi minu töövarjupäev lõppeski.
  Kell oli 14.15, läksin Lõuna keskusesse, sealt läksin bussi peale, mis viis kesklinna ning kesklinnas läksin bussi peale, mis viis mind Tallinna. Buss oli hõre, enamus istusid üksinda. Ei tekkinud kultuuri tunnet, aga see-eest ruumi oli palju rohkem.
   Ameti kohta midagi juurde ei õppinud. Sain füüsika alasid teadmisi juurde ning kinnistuse sellele, et optika (elektriõpetuse kõrval) ei ole just mu lemmikud harud.

I promise, I'm going to seem to do right by you.

:// Tahaks ka osata lühidamalt kirjutada.