Küsides endalt, miks jätkuvalt andestan talle, peites end hirmu.
Tööl on mul läikiv, kannustatud, edukas karjäär.
Aga kodus, ühe rusikahoobiga, see kõik kaob.
Kaalutledes erinevatest võimalustest, kuidas tema silmusest vabaneda.
Üks asi on näha rada, aga teine ka selle valida.
Üks asi on tahta ära joosta, aga teine seda ka teha.
Üks asi on osta relva, aga hoopis teine asi on seda kasutada.
Aga relva ma ka ostsin ja see tekitas hea tunde.
Ütlesin endale, et ka kasutan seda, kui vaja.
Ning järgmisel öösel, purjuna, voodiotsas mees istus.
Lootsin, et ta mõistab, ning ütlesin, et ma ei talu seda enam.
Aga mees ei võta seda kergelt, kui ta pannakse paika.
Põgenesin, kui mind tabas esimene hoop; tagaajamine algas.
Jooksin, peitsin end küüru, hoides relva tugevasti, lootes, et ta mind ei leia.
Aga kui uks lendas lahti, käis pauk, ja rubiinpunane purskaev paiskus laiali.
Jälgides aukartlikult, kuidas minu võimas vägi prõntsatas maha.
Ei läinud kaua, enne kui politsei murdis uksest sisse.
Naist ootamas uus vangla, seekord seaduse poolt.
Kui temalt võeti püss, haarati tast kinni ja lohistati eemale,
ta lasi kuuldavale mõirge tugevuse sosistuse.
Halbada aegade eest soovin, et sa lihtsalt tunnistaks seda,
ja enam kunagi ei tõstaks enda varju minu voodi kohale.
Heade aegade eest soovin sulle viis minutit taevas,
enne kui saatan kuuleb, et oled surnud.
Iga õhtu ta lamab siin, lõdisedes, värisedes.
Kuidas me sattusime elama siia andestamatusse meeleheitesse?
Ma annan sulle neid paratamatuid väljendusrohkeid pilte,
iga kord, kui järjekordne viru valge lõhn sõelub õhku.
Kui kuul lendas minu suunas, aeg peatus hetkeks täiesti.
Ma tundsin igat võimaliku emotsiooni, mida inimene suudab tunda.
Kuidas ma siia sattusin? Kuidas saab see üldse olla päris?
Kuidas ma sain muutuda inimeseks, keda armastatu suudab tappa?
See pole alati olnud niimoodi. Ma ükskord nägin armastust neis silmis.
Neis silmis, mis nüüd põlgavad ja nuhtlevad igat mu valet,
mu sarkastilisi vastused, iga uut joobunult teeseldud näoilmet,
ja kõige enam, neid raskeid käsi, mis haamrina tagusid meid lõpule lähemale.
Meil oli kunagi aeg, mil arvasime, et mesinädalad ei lõppe iial.
Ta oli mu naine, mu armastus, mu usaldus ja mu sõber.
Aga tundub, et nendel päevadel õnn võib sõltuda
rahaliselt stabiilsusest ja vajadusest end kehtestada.
Ma ei otsi vabandusi, ma lasin sel kõigil siiani jõuda.
Teised inimesed elavad terve nende elu miinimumpalgal.
Mina olin see, kes ei suutnud sellega hakkama saada ja muutsin selle raevuks.
Ja nüüd mina olen see, kes vahib kaheraudsele otsa.
Halbade aega eest, ei saa mind vabastada, ega õigeks mõista,
kui kuul siseneb juba mu pähe.
Heade aegade eest soovin viis minutit taevas,
enne kui saatan kuuleb, et olen surnud.
0 kommentaar(i):
Post a Comment