One night stand

Venna autoga ringi kimades ja käike laksides annab autode siduri erinevus kohe kõvasti tunda. Venna autol on selline mõnus sidur, äkiline. Autokoolis annab juba tunda kui retsitud see auto ikka on. Alguses liigutad jalga mingi pool meetrit tühja maad ja siis järsku ja ootamatult hakkab sidur reageerima. Oleks seal ka natukene äkilisem sidur, siis ma polekski kunagi pidanud seal autoga sõitmise pärast muretsema. Nüüdseks olen juba ära harjunud, aga ebamugav on ikka.

If I could run through the woods and speed like the light
I'd find the answers to why and be back by tonight

Viimane kohustuslik kirjandus, mida ma lugesin, oli Remarque "Läänerindel muutuseta". Ma tahtsin selle juba pikka aega tagasi lugeda, aga kui ma teada sain, et see tuleb 11. klassis kohustusliku kirjandusse, siis otsustasin oodata lugemisega. See on selline raamat, mille kohta ma olen hästi palju head igalt poolt kuulnud. Iseasi, kas ta nüüd nii hea oli, aga ei ütleks, et ta ka halb oli. Täitsa väärt lugemist. Aga mulle eriti meeldis see, kuidas terve raamatu vältel suutis ta ühte sama pinget ja mõtet üleval hoida, terve raamatut läbis ühesugune stiil:

"Let the months and years come, they can take nothing from me, they can take nothing more. I am so alone, and so without hope that I can confront them without fear. The life that has borne me through these years is still in my hands and my eyes. Whether I have subdued it, I know not. But so long as it is there it will seek its own way out, heedless of the will that is within me."

Ehk siis psühholoogiale ja sõjakoledustele rõhuv tunne oli kogu aeg üleval, ma vahepeal imestusin isegi, kuidas ta seda suudab hoida. Aga muidugi nagu selleks oleks vähe olnud, ta suutis kuidagi komöödia sisse sulatada:

"Bertnickil on rinnahaav. Natukese aja pärast virutab mürsukild ta lõua ära. Samal killul on veel nii palju jõudu, et see Leeril puusa lõhki rebib. Leer oigab ja toetub kätele; ta jookseb kiiresti verest tühjaks, keegi ei saa teda aidata. Justkui tühjaksjooksnud voolik vajub ta paari minuti pärast kokku. Mis tal sellest nüüd kasu, et ta koolis nii hea matemaatik oli!"

Julm huumor, ma tean. Aga mulle lihtsalt tundub nii naljakas, et kui silme ees mängib pilt, kuidas puusk lõhki lendab (üpriski rõve ja verine vaatepilt), ning siis autor kõrvalseisjana siukse kommentaari sekka viskab. Hahaha, päris mitu sellist verise nalja kohta oli, kus mul oli imelik naerma hakata, aga ma lihtsalt ei suutnud parata.

When I see lightning feels like my buzz heightening
Every time I feel the sun I can smell the love
And when I smell the air I can hear a child trying
But every time I hear a river I think the mother is crying

And every time I see her I feel a part of me dying.

Selle külma ilma ja jaheda tuulega on mul hakanud põlved valutama. Imelik on see, et mõlemad põlved valutavad, kuigi parema jalaga käisin suve algul ka opil, aga see siiski annab tunda. Kui ma õues natukene kõnnin, siis pole hullu midagi, aga kui ma öösel siis magama üritan minna, siis annab alles valu tunda ja vahepeal segab isegi magamist. Kohutav on. Kui ma oleks üks nendest, kes ei viitsi ajateenistusse minna, siis ma saaksin end vabalt sealt ära küsida. Aga praegu ma muretsen pigem sellepärast, kuidas ma seal hakkama saan. Päris vigasena ka seal ringi roomata ei tahaks.
Ja nagu sellest vähe oleks, siis täna kehalises mängisime saalihokit ja kui mu jalg oli natukene imelikus asendis, siis suutis keegi selle peale astuda. Kukkusin pikali, hüppeliigas oli viga saanud. Õnneks palli suutsin omadele ikka kätte võidelda, aga pidin administraatori juurde lonkama ja jääkotti küsima, lootsin, et see aitas natukene. Praegu on ka jalg kinni mässitud, aegajalt panen jäägeeli peale. Aga paites on ja kohutavalt valus on, isegi istudes, kõndimisest rääkimata. Üritan seda hetkel võimalikult hästi hoida ja ravida, sest muidu pean selle lahasesse panema ja siis jälle ühe karguga kooli tulema. Ning muidugi just siis, kui ma tahtsin hakata korralikult kehkas käima. Eelmine aasta käisin ma seal ainult aasta algul, see aasta on ka vaikselt sama jama olnud.
Ning mina olin muidugi see, kes alati imestas, kuidas kõigil luumurrud ja muud mured on samal ajal, kui mul pole elu sees ühtegi mure nendega olnud. Ja nüüd on mõlemad põlved haiged ning teist korda juba hüppeliiges ära venitatud. Kui luud juba korra viga saavad, siis järgmised mured tulevadki palju kergemalt. Ja kui noorena juba sellised mured on, mis siis vanemana veel tulevad?

Dressing them up all sexy and stuff. You know.