Täna toimus Uwe sünnipäev. Tore oli, vähemalt seni, kuni see kestis. Algul mõtlesin, et olen seal umbes kella 11-12 hommikul, kuna sealt pole mingit probleemi koju saamisega. Aga kui kell oli juba umbes kell 1:00 läbi, siis inimesed tõmbasid enda istuvasse olekusse ära ja ma tõesti ei viitsinud kuulata jutte nende "sügavatest filosoofilistest teemadest" famiilia, sõprade või teiste inimeste ära tagumise kohta. Ma vahepeal isegi imestasin, kuidas nad ise viitsivad iga pidu üht ja sama teksti koguaeg rääkida ja siis samas selle nii filosoofilise ja sügava tooniga kõlavaks muuta. Tundus, et ega inimesed rohkem ennast käima ei tõmba ja mina ei suuda seal enam niimoodi kauem istuda. Natukene aega kõndisin veel tubade vahelt, et midagi huvitavat leida, aga ei midagi... Läksin õue ja taevast nähes meenus mulle, et täna on täiskuu. Võinoh, 99,9% kuu, kui väga täpne olla. Taevas oli kohutavalt kaunis. Kuu juures olid sellised laigulised, tavalised pilved ja täppidena. Tuul oli väga õrn ja pilved seisid enamvähem paigal. Kuust eemal, teisel pool taevas olid pikkade triipudena hajusamad pilved. Kuigi ma mäletan, et me põhikooli keskel õppisime erinevate pilvede nimesid, siis kahjuks ei ole mul need enam meeles. Taevas oli ka paar heledamat täppi näha. Tükk aega mõtlesin, et kas need on lihtsalt heledamad tähed, mis paistavad või on osad neist ka planeedid. Kindlale otsusele ei jõudnudki, sest taevas oli ainult paar täppi näha, see on kuidagi imelik tavaliste tähtede kohta. Uwe juurest lahkudes, pidin jõudma otsusele, kas minna otse ja kiiresti koju või siis kaunist ilma nautida ja suure kaarega ja aeglaselt koju minna. Neljal erineval põhjusel otsustasin minna ikkagi otse koju, aga aeglasemalt kui muidu. Esimene põhjus oli see, et õues oli kohutavalt külm. Teiseks on mul mõlemad põlved suht haiged ja mul on külmaga lihtsalt valus kõndida, seekord oli valuallikaks parem põlv. Kolmandaks oli mul parem käsi seoses vahepeal koduaias kukkumisega paarist kohast lõhki ja kuigi see eriti hullusti lõhki ei olnud, siis sellele ajati vahepeal alkoholi peale ja see kipitas üpriski rõvedalt. Neljandaks hakkas mul mobiili aku tühjaks saama ja ilma muusikata ma ei viitsi mingil juhul õues jõlkuda. Aiast välja astudes avastasin, et kuna mul on enda valge jope seljas, siis sellel olid taskus ka kõrvaklapid õnneks kaasas. Senikaua kui ma neid lahku harutasin, mängis muusika mobiilist. Alevi juures sain lõpuks kõrvaklapid lahti harutatud, kõnd sinna kestis ligikaudu 3 lugu, ehk natukene alla 15 minuti. Vot see on aeglane kõnd.
But the alcohol doesn't make me forget about it all.
Doesn't matter the season the leaves can still fall.
Alevisse jõudes avastasin, et kaks tüdrukud olid minu taga kõndinud. Võib-olla tulid nad ka sünnipäevalt, ma ei tea, ma isegi ei vaevanud tähelepanelikult vaatama, kes nad on. Vahepeal avastasin, et mobiil mängib maselugusid, ilma, et ma seda ise tähele oleks pannud, panin natukene rõõmsamad lood. Mõtlesin, et oleks tore, kui mu mobiilil diktofon oleks. Mul jookseb lihtsalt nii palju mõtteid peast läbi, et ma ei suuda neid isegi korralikult läbi mõelda. Kui ma suudaks kõik vähegi huvitava kirja panna, siis ma teeksin ilmselt mitu blogi sissekannet päevas. Aga ma lihtsalt ei jõua, ma ei saa endalt liiga palju ka nõuda. Vahepeal ilma nautides ning silla peale jõudes nägin seda, mida ma kõige vähem näha loota tahtsin. Politseibuss, sõitis spordihoone parkla juures umbes 20-30km/h. Ilmselgelt olid need reede õhtused mendid, kes terve Kohila aeglaselt läbi sõidavad ning iga isiku üle kontrollivad ja puhuma panevad. Seda mul küll nüüd vaja ei olnud. Teadsin, et siukse tempo juures nad vaatavad koguaeg vasakule ja paremale, aga ma ei teadnud, kas nad kavatsevad ka sillast üle sõita või lähevad siis alevi poole. 50-50 võimalus igastahes, mulle see ei meeldinud. Kui nad puude varju kadusid, siis hakkasin jooksma. Jooksin hästi lühikese maa, Veski baari kõrvale, sealt kõndisin rahulikult edasi, sest teadsin, et sinna tänavale nad ei tule elu sees. Võisin rahulikult edasi kõndida ja jõge koos taevaga nautida. Varsti jõudsin väiksele lumisele kõnniteele. Kuna kõnnitee oli ebatasane ja selles oli raske kõndida, siis teadsin, et lumi peaks praegu üpriski jääs olla ning üritasin tasakaalukalt selle peal kõndida. Palju mugavam, kui tee peal. Peagi jõudsin ka kodu juurde, kuigi ma ei kujuta ette, kui kaua ma sinna kõndisin. Aega mõõdan ma enamasti lugude arvu järgi, aga paljud laulud läksid lihtsalt märkamatult minu kõrvast mööda, niiet mul polnud õrna aimugi, kuidas aeg lendas. Koduaeda jõudes andis mobiil märku, et aku saab kohe varsti tühjaks. Vedas mul, et ta varem ära ei kustunud.
We keep burning the dawn, just to keep the day hot.
Ja praegu? Ausalt öeldes, ma ei ole veel koju läinud. Otsustasin minna sauna, et mitte magavaid vanemaid segada. Las nad naudivad enda und. Natukene aega tagasi helistati mulle ka, küsiti, kus ma olen. Kui ma sealt lahkusin, ütlesin ma vist ainult 2 inimesele head aega. Paljudel ikka vaja on teada, et ma olen otsustanud ära kaduda. Neid see ei mõjuta, nad saavad ilma minuta väga hästi enda elu elatud.
Kuigi ausalt öeldes, ei meeldi mulle eriti öösiti siin saunas olla. Mul tulevad selle ülakorrusega seotud parakad peale. Ma olen seal proovinud ainult ühe korra üksi saunas olles magada ja siis lõppes see ka niimoodi, et hommikul tõusin ma ikka allkorrusel üles. Ma olen vist siia juba postitanud, kuidas sinna keset ööd tuli illusioonina hunnik inimesi ja eriti see üks kääbus, kes mind alla ajas. Mul on ta siiamaani hästi meeles. Praegu ma istun all ka kõige äärmise diivani peal, sest siit ei näe üles. Lihtsalt nii igaksjuhuks.
0 kommentaar(i):
Post a Comment