Tahaksin olla olevikust ees

Ükspäev sattusin autoga ringi sõites raadio 2's selle laulu peale. Juba kuuldes mõtlesin, et selle sõnad on erilised. Hiljem avastasin, et laul on Singer Vingeri oma. Huvitaval kombel pole ma selle bändi vastu kunagi mingisugust sümpaatiat tundnud.

Samuti on mul youtube's 4 playlisti täis. Neil on päris nõme süsteem, et üks playlist mahutab ainult 200 laulu ja niimoodi peangi ma hakkama juba viiendat tegema. Päris lahe on jälgida, kuidas alguses, mil olin alles youtube registreerinud oli mul ainult ~1 playlisti jagu laule, aga nüüd on neid juba üle 800 kogunenud. Äge, kuidas uut muusikat pidevalt juurde voolab. Seda Singer Vingeri laulu Youtube's otsides tuli ka minu playlist otsingu tulemustesse.

Täna hommikul tõusin arvuti tagant püsti ja läksin niitma. Alguses polnud väga vigagi, tõin niiduki garaažist ära ning panin tööle. Mõne aja pärast tundsin, et veri ei jõua sugugi ajju. Mõistus oli pime, keha oli tuim. Jalad käisid lintadi-löntadi all, ma ei jõudnud neid pingutada ega tõsta. Praktiliselt ajusurma tunne oli, vahepeal mõtlesin, et ma võin iga hetk ju pildi tasku visata. Õnneks seda ei juhtunud. Kuigi mingil momendil kadus nägemine küll ära. Või noh, nägemist oli, aga aju ei saanud aru, mida ma nägin. Üritasin kaela masseerida, aga see ei aidanud. Ju siis ei olnud vereringes asi. Ilmselt üritas mingi viirus või paharett minu sisse pugeda ja keha võitles temaga.

"Kas sa midagi peale normaalse ka kunagi tunned? Kui ei, siis mul on sust kahju," ehk küsimus, mis kripeldama jäi. Probleem ei olegi niivõrd selles küsimuses, vaid selles, et ma olen ise ka selle peale üpriski palju mõelnud. Kas ma tunnen üldse midagi? Kas hirm loeb? Kohusetunne? Saavutusvajadus? Ma ei tee neil kolmelgi vahet, aga ma olen enam kui 100 protsenti kindel, et ühte neist ma tunnen iga päev. Mida ma veel tunnen? Õnne? Ei tea, õnn on liialt suhteline mõiste. Kuigi lähedastega koos olles tunnen ma tühjust. Ehk siis praktiliselt mitte midagi. Ma isegi ei mõtle mitte midagi. Äkki see on vabadus? Võtta vabalt ja lihtsalt olla olemas?

Üks öö kukkus laelambikuppel jälle alla. Ning see peab alati just öösiti alla kukkuma. Imelik on see, et eelmine kord sai see ikka päris korralikult teibi ja mille kõige muuga lakke kinni pandud. Proovisin kruviga ka kinni keerata, aga sinna tuli mõra, mis ei võimaldanud seda enam kinnitada. Ema arvas, et äkki on kotermann lambis, kuigi ma ei usu, aga kes teab.

Ma olen juuli algusest saati üht toitumiskava jälginud. Hetkel on ainevahetus nii kiire, et peale söömist läheb praktiliselt tunni ajaga juba kõht tühjaks. Nüüd pean seda aeglustama hakkama, sest koolis niimoodi ma vastu ei pea.

Ka parema käe küünarnukk on haigeks jäänud. Muidu ei segagi, aga trenni ei saa korralikult teha, terav valu lööb sisse. Ma loodan, et see on lihtsalt kuidagi põrutada saanud. Kui on liigese viga, siis ma jään kohe tõesti invaliidistun.

Üks õhtu palus ema mul enda läpakaga üle vaadata, sest tal on see jõle aeglane. Lasin hunniku asju maha ning panin igasugu asju peale. Sealhulgas viirusetõrje, mis oli minu meelest kompetentsem kui eelmine. Ning leidsin üle 100 viiruse, sealhulgas ühe erilise ussi, mis oli igast kaustast enda .exe koopia teinud. Viirusetõrje võttis sellem maha, kuid homseks tuli tagasi. Avastasin, et ka minu arvutis on see uss, kuigi minimaalselt ja siin ta midagi teha ei suuda. Uurisin välja, et ussi nimi on Brontok-B ning sain teada, kust ta tuleb. Venna arvutist. Ma olen kõik meie maja arvutid ühte ühendanud, et nad saaksid kasutada printerit, mis on juhtmega lauaarvuti taga. Ja kuna venna arvutil pole ühtegi viirusetõrjet ja ilmselt tuhandeid viiruseid, siis saavad need tema arvutist kõikjale meie majja levida ja ma ei saa midagi parata kuni vend oma arvuti korda teeb..

My brain, My world.

Kui ma silmad sulen, siis maailm lõppeb. Kui ma nad avan, alustab maailm uuesti.

Mis siis, kui kõik millesse sa usud on vale? Isegi mina.

On ainult aja küsimus, mil sinu saladused muutuvad ajalehe pealkirjadeks

Eks elu ise õpetab,

et teistele pähe astudes

raudselt esikohal lõpetab.

Kõige kiuste üritades siiski inimeseks jääda.

Sinu mõtted muudavad maailma. Mitte vastupidi.

Sina ise otsustad, kes sa olla tahad. Nii lihtne see ongi.

Sisemine verejooks on mitmeid kordi ohtlikum kui väline. 

Sest välist vigastust on kerge ravida. 

Aga kui inimene on seest katki, siis ei näe seda keegi. 

Ainult tema tunneb seda.

Alusta algusest ja kõnni edasi kuni sa jõuad lõppu. Siis peatu.

"I've seen the world, I've seen the good and the shitty bits, and all I've got to say is goddamn you all are fucking idiots."

Crying over his dictionary

Ingli töö ei ole kerge

Miks?

Miks peaks ma loovutama enda tiivad?

Sest.

Sest maapeal valitsevad vaid piinad.

Teie nimel laskun ma alla

ning loovutan  oma tiivad.

Et Te ei enam kurjuses tallaks,

need Teid kõrgustesse viivad.

Oma vaeva eest sooviksin palvet,

või ühtainsatki kiitussõna.

Kuid kuulen ma vaid karjet,

kuidas Maad rüüstab siiani sõda.

Anda inimesele tiib,

tal liig keeruline näib.

Käskida lennata üks tiir.

See kurt,

pimeduses edasi käib.

Tantsud antidepressantidega

See lugu on üks nendest, mis juhatas mind hoopis teise maailma. Ehk esimene Eyedea lugu, mida ma kuulsin. Esimest korda, kui ma seda kuulasin, siis ma lihtsalt panin selle kinni ja ei teinud teist nägugi. Järgmine päev see kummitas mind ja ma läksin kuulasin seda uuesti, aga panin lihtsalt kinni. Ülejärgmine päev kuulasin uuesti ja siis panin ka juba enda playlisti ning edaspidi hakkasin ka teisi Eyedea lugusid otsima. Ning järgmised viiskümmend korda, mil ma seda kuulasin leidsin ma sealt mõtteid, ideid, metafoore.


Üks öö sõitsin Sutlema poole inimesi päästma. Kuulasin Raadio 2'te, sealt tuli just "Tramm ja bussi" programm. Just selliste asjade pärast mulle meeldibki see raadio. Seal mängiti just ühte tumedamat darkstepi lugu ja ma sõitsin just kottpimedate metsade vahel. Õrnad parakad tulid juba peale, kohutavalt mõnus tunne. Jõudsin Sutlema, võtsin venna ja paar inimest peale ja hakkasin tagasi Kohila sõitma. Siis tuli sealt juba mõnusam, mahedam lugu. Ja siis vend küsis, miks ma raadio 2'te kuulan. Äkki sellepärast, et see on üks vähestest raadiotest, kes mängib natukene erinevat muusikat, mitte seda ühte viieloolist playlisti, mis igas teises raadios on? Ja siis ta pani Spin FM'i peale. Sealt tuli mingi Lady Gaga laul. Ta keeras volüümi juurde. Tol hetkel oli mul küll selline tunne, et kas ta teeb nalja. Mis sai muusikalistest maitsetest? Omapärast? Ja kõik need lood on korduste peale mängitud. Kohutav. Ma lihtsalt ei jõua neid enam kuulata. No offence.
Ning üks õhtu tapsin jälle autos raadiokanaleid ja sattusin raadio 2 peale. Sealt tuli "Total eclipse of the heart", seda lugu lihtsalt ei saa ju ära panna. Siis loeti seal vahepalaks reklaamid asemel luuletus ette. Ning peale seda tuli Urmas Alender "Sa ütlesid: näkku ei lööda." Võib-olla ma hakkan tõesti liialt kultuuriinimeseks muutuma..


Üks õhtu vaatasin filmi "Black Swan". Üle pika aja üks väga hea film. Mulle meeldivad sügavamad psühholoogilised filmid, kus peab igal asjal mingi tagamõte olema. Ja film, mis midagi ka jutustab, isegi kui pealtnäha tundub see segane või umbkaudne olevat. Ja enda üllatuseks sain teada, et selle lavastaja on Darren Aronofsky. Sama mees, kes lavastas "Requiem for a dream" - minu lemmikfilmi. Lõpuks avastasin ka, et sama mees on lavastanud ka 1994. aasta filmi "Pi", mis oli minu arust ka kohutavalt hea psühholoogiline thriller. Tundub, et mul on oma lemmiklavastaja ka nüüdsest olemas.

Eile hommikul olin sunnitud trimmerdades ära põgenema. Mingil hetkel rahulikult edasi liikudes tundsin, et jalast käis hetkeks terav tunne läbi. Vaatasin alla - mõlemad jalad olid paksult herilastega kaetud. Pistsin jooksu, trimmer käes, teise käega üritasin vahepeal herilasi maha peksta jala pealt. Hetkeks jäin seisma, peksin jalgu veel puhtamaks, aga kuna neid tiirles nii palju pea kohal, siis jooksin veel kaugemale. Lõpuks tundus, et õnnestus kõigist lahti saada. Kuna mul oli veel bensiinikanister seal pesa juures, siis läksin autosse ja istusin ning hingeldasin seal veel minuti, sest ma ei tahtnud tagasi välja minna. Ja siis järsku hakkas sumin autos pihta ja herilane tiirles minu juures, ilmselt oli kuidagi veel minu külge jäänud. Kähku peksin ta autost välja, olin parajas šokis.
Jalg kipitas algul päris kohutavalt. Koju jõudes avastasin, et kõik nõelamised on ainult parema jala peal. 4-5 nõelamist, 2 tükki on suuremad, ilmselt said nemad pükste alla, teised on väiksemad. Ravisin ennast viina- ja jääkompressiga ning kuna ma olen varem ainult 1 korra saanud nõelata, siis lootsin, et ma tundlik nende mürgile ei ole. Aga tundub, et mul on immuunsüsteem tugev, sest paistetus on isegi alla läinud ja enam nagu ei olekski midagi. Aga tunda annavad need kohad ikka.
Õnnelik juhus, et nad näkku, ega kuhugile mujale ei nõelanud.


You cannot play God then wash your hands
Of the things that you've created.
Sooner or later, the day comes 
When you can't hide from the things
That you've done anymore


Üleeile öösel oli mul väga kummaline kogemus. Magasin, tegin silmad lahti ja toa teises otsas olev pikk laud, muutus rohelisemaks, kuni see omandas endale suure krokodilli näo. Muidu oleks see hästi ebareaalsena ja moonutatuna tundunud, aga mu aju kuidagi pettis mind, et see on suur ja hirmus. Ning siis hüppas see hiigelsuur krokodill välja, tegi lõuad lahti ning nagu oleks mind alla neelanud. Tuba oli jälle pime. Tõusin istukile, hingeldasin. Ning ehmusin uuesti, sest mu ees seises keegi. Jõnksatus käis kehast läbi, kuid siis sain aru, et see on mu ema. Ta pakkus mulle mingit tekki. Vaatasin, et see on see karvane lambavillast tekk, küsisin, kas see ei torgi. Ta ütles, et ei torgi ja andis selle mulle ning ma jäin silmapilgselt uuesti magama. Hommikul üles tõustes avastasin, et mul on küll uus tekk, aga kaugeltki mitte villane. Hiljem sain teada veel, et pärast seda, kui ma olin istukile tõusnud, siis ma olin küsinud: "Mis toimub?" ning ka muud juttu rääkinud, millest tema aru ei saanud.

Saatus (III)

Igaühe hinges on revolutsioon

Tegin silmad lahti. Lamasin pikali maas. Pöörasin küljele. Crislin lamas minu kõrval, ka tema avas silmad. Tõusime korraga istukile, vaatasime ringi. Mitte midagi ei olnud näha. Kõik oli valge. Lausa pimestavalt valge. Vaatasime üksteisele otsa, oli aru saada, et ta on sama segaduses kui minagi. Me ju surime ära.. On see hauatagune elu? Taevas? Põrgu? Unenägu?
Ja kõigi nende küsimuste keskel ilmus meie juurde üks mees, keda ma kohe üldse näha ei sallinud. Mees arstikitlis, mis oli sama hele kui kõik meid ümbritsev. Mul oli kihk tema peale karjuda, kuid ma teadsin, et ta on ainuke, kes meile vastuseid suudab anda.
Teadsin, et ta hakkab rääkima, ilma et me midagi küsima peaksimegi. Ja nii oligi. Ta tuli meie juurde ning hakkas rääkima toonil, nagu oleks tal mingi kindel kõne selliseks puhuks ette valmistatud: "Tere Crislin. Tere Holger."
Mhh.. vähemalt ta teab mu nime.
"Teil pole mõtet pead murda selle üle, kuhu te sattunud olete. Ükski inimkeel ei ole suutnud sellele kohale veel nime anda. Keegi elav ei tea selle olemasolust. Te ei ole ei elus, ei surnud. Maapealsete jaoks olete te mulla all   ning nad arvavad, et te olete läinud igaveseks. Kuid tegelikkuses see nii ei ole. Surm ja elu on suhtlesid mõisted. Nagu aegki. Aega saab tagasi keerata, painutada ja muuta. Kuid aega ei saa petta.
Aga on asju, mis on suuremad kui teadus. Tugevamad, kui surm ja aeg. See on saatus. Ja teie ei ole veel enda oma täitnud.
Tulge minu järgi." Ta vehkis käega, hakkas järsku tühjuse poole sammuma ning meie Crisliniga järgnesime talle. Arusaamata, kuhu me siit üldse jõuda võime.
Meile ootamatult seisis keset tühjust pruun uks. Uks, mis nagu hõljus õhus ning mille taga polnud mitte kui midagi. Doktor Greenman, vähemalt nii ta varem ennast nimetas, jäi ukse ees seisma ning hakkas kitli taskust ukse võtmeid otsima. Olles need üles leidnud, keeras ta ukse lukust lahti, õrnalt puusaga nügides kaasa aidates. Ta lükkas ukse pärani. Järgnesime talle. Seal oli kottpime.
"Oodake korra, siin peaks kuskil ka lüliti olema," ütles ta, sissepääsu kõrval olevat seina kobades. Ning järsku muutus kõik valgeks.
See oli laohoone. Seesamune, kus ma varem lõksus olin. Metallist riiulid seisid siiani kahes reas püsti, hoolimata sellest, et me nad pikali lükkasime ja pealt vaatasime, kuidas nad kildudeks purunesid. Aga midagi oli siiski muutunud. Need riiulid olid tühjad. Siin laos polnud mitte ühtegi asja. Mitte ühtegi mälestust, mitte ühtegi klaaskuulikest.
"See on teie ladu. Puhtana. Kõik on taas üles ehitatud ja ära koristatud. Ja nüüd tuleb aeg, mil te saate hakata seda uuesti üles ehitama. Teile on antud uus võimalus. Uus võimalus täiendada seda asjade, mälestuste ja mõtetega. Puhas algus. Sest seda te ju ometigi soovisite. Ja seda te ka väärite. Vaid vähestel on olnud julgust oma enda alateadvus maatasa teha."






***************






Tühi haiglapalat. Linad on voodidelt ära viidud. Toas on umbne. Aken on pärani lahti ning tuul puhub tuppa värsket jahedat kevadõhku. Kostub linnulaulu ja heledad päikesekiired muudavad seinad veel valgemaks kui nad muidu on. Kardiograaf seisab vaikselt nurgas, ei ühtegi piiksu. Kõik on nii vaikne ja nii korras. Nagu ei oleks siin palatis kunagi keegi lamanud.





***************






Karge kevad õhtu. Jalutan lühikeste pükste ja t-särgi väel kodu poole. Rahulike sammudega. Kananahk on juba ihul, kuid on aru saada, et suvi on kätte jõudmas. Ma näen enda hingeauru. Puhun veelgi, sest mulle meeldib näha, kuidas see õhku aurab. Nagu hing auraks ära ja kaoks tühjusesse. Vana klassivend kõnnib mulle vastu. Vaatame üksteisele otsa, naeratame ning teretame. Ja kõnnime mõlemad oma teed.
Jõuan korteriukseni ja hakkan taskust võtmeid otsima, kuid siis avastan, et uks on lukust lahti. Järelikult on keegi koju jõudnud vahepeal. 
Teen ukse hääletult lahti, astun vaikselt tuppa. Mitte ühtegi piiksu ega krabinat. 
Kassisammudega hiilin magamistuppa.
Voodil istub tüdruk, seljaga ukse poole ja vahib aknast välja. Tema pikad heledad juuksed ulatuvad peaaegu voodini. Ta vist ei kuulnud, kuidas ma tulin.
"Crislin..." sosistan ma hiirvaikselt.
"Crislin," kordan natukene valjemalt. 
Ta kargab järsult püsti, pöörab ümber, märkab mind ning lahvatab naerma: "Sa ehmatasid mind!"
Lähen tema juurde, võtan talt ümber kinni, kallistan tugevasti ja siis langeme koos voodisse. Koos rullume me voodi teise äärde. Naerame. 
Tõmban teki meile peale. Siin on kottpime. Nagu telgis oleks.
Lükkan tekki allapoole, hapnik sai otsa. 
Vaatame üksteisele otsa. Sõnagi ütlemata - naerame.
Ja siis me hakkame rääkima. Nagu alati.
Räägime oma päevast, oma elust, mõtetest. Räägime armastusest ning tunnetest. Me räägime kõigest. Nagu alati. Sest mitte miski ei saa enam täiuslikum olla.
Võtan enda käega sinu käest kinni ja surun enda käe peaaegu et rusikasse. Mitte nii tugevasti, et sa haiget saaks. Kuid piisavalt tugevasti, et sa ära põgeneda ei saaks. Sest ma ei lase sinust kunagi lahti. Sa ei kao kunagi. Me kumbki ei kao. Kunagi.
Ja selliste mõtetega me uinume.
 Iga öö. Sest kõik on juba aegade algusest peale korras olnud. 
Ja jääb ka nii.
Ning kui lõpuks sulguvad silmad ning unenägudesse triivib mõte, siis ka käsi uinub. Ja laseb lahti.
Ning viimaks tuleb ka rusika seest nähtavale peopesa.