See lugu on üks nendest, mis juhatas mind hoopis teise maailma. Ehk esimene Eyedea lugu, mida ma kuulsin. Esimest korda, kui ma seda kuulasin, siis ma lihtsalt panin selle kinni ja ei teinud teist nägugi. Järgmine päev see kummitas mind ja ma läksin kuulasin seda uuesti, aga panin lihtsalt kinni. Ülejärgmine päev kuulasin uuesti ja siis panin ka juba enda playlisti ning edaspidi hakkasin ka teisi Eyedea lugusid otsima. Ning järgmised viiskümmend korda, mil ma seda kuulasin leidsin ma sealt mõtteid, ideid, metafoore.
Üks öö sõitsin Sutlema poole inimesi päästma. Kuulasin Raadio 2'te, sealt tuli just "Tramm ja bussi" programm. Just selliste asjade pärast mulle meeldibki see raadio. Seal mängiti just ühte tumedamat darkstepi lugu ja ma sõitsin just kottpimedate metsade vahel. Õrnad parakad tulid juba peale, kohutavalt mõnus tunne. Jõudsin Sutlema, võtsin venna ja paar inimest peale ja hakkasin tagasi Kohila sõitma. Siis tuli sealt juba mõnusam, mahedam lugu. Ja siis vend küsis, miks ma raadio 2'te kuulan. Äkki sellepärast, et see on üks vähestest raadiotest, kes mängib natukene erinevat muusikat, mitte seda ühte viieloolist playlisti, mis igas teises raadios on? Ja siis ta pani Spin FM'i peale. Sealt tuli mingi Lady Gaga laul. Ta keeras volüümi juurde. Tol hetkel oli mul küll selline tunne, et kas ta teeb nalja. Mis sai muusikalistest maitsetest? Omapärast? Ja kõik need lood on korduste peale mängitud. Kohutav. Ma lihtsalt ei jõua neid enam kuulata. No offence.
Ning üks õhtu tapsin jälle autos raadiokanaleid ja sattusin raadio 2 peale. Sealt tuli "Total eclipse of the heart", seda lugu lihtsalt ei saa ju ära panna. Siis loeti seal vahepalaks reklaamid asemel luuletus ette. Ning peale seda tuli Urmas Alender "Sa ütlesid: näkku ei lööda." Võib-olla ma hakkan tõesti liialt kultuuriinimeseks muutuma..
Üks õhtu vaatasin filmi "Black Swan". Üle pika aja üks väga hea film. Mulle meeldivad sügavamad psühholoogilised filmid, kus peab igal asjal mingi tagamõte olema. Ja film, mis midagi ka jutustab, isegi kui pealtnäha tundub see segane või umbkaudne olevat. Ja enda üllatuseks sain teada, et selle lavastaja on Darren Aronofsky. Sama mees, kes lavastas "Requiem for a dream" - minu lemmikfilmi. Lõpuks avastasin ka, et sama mees on lavastanud ka 1994. aasta filmi "Pi", mis oli minu arust ka kohutavalt hea psühholoogiline thriller. Tundub, et mul on oma lemmiklavastaja ka nüüdsest olemas.
Eile hommikul olin sunnitud trimmerdades ära põgenema. Mingil hetkel rahulikult edasi liikudes tundsin, et jalast käis hetkeks terav tunne läbi. Vaatasin alla - mõlemad jalad olid paksult herilastega kaetud. Pistsin jooksu, trimmer käes, teise käega üritasin vahepeal herilasi maha peksta jala pealt. Hetkeks jäin seisma, peksin jalgu veel puhtamaks, aga kuna neid tiirles nii palju pea kohal, siis jooksin veel kaugemale. Lõpuks tundus, et õnnestus kõigist lahti saada. Kuna mul oli veel bensiinikanister seal pesa juures, siis läksin autosse ja istusin ning hingeldasin seal veel minuti, sest ma ei tahtnud tagasi välja minna. Ja siis järsku hakkas sumin autos pihta ja herilane tiirles minu juures, ilmselt oli kuidagi veel minu külge jäänud. Kähku peksin ta autost välja, olin parajas šokis.
Jalg kipitas algul päris kohutavalt. Koju jõudes avastasin, et kõik nõelamised on ainult parema jala peal. 4-5 nõelamist, 2 tükki on suuremad, ilmselt said nemad pükste alla, teised on väiksemad. Ravisin ennast viina- ja jääkompressiga ning kuna ma olen varem ainult 1 korra saanud nõelata, siis lootsin, et ma tundlik nende mürgile ei ole. Aga tundub, et mul on immuunsüsteem tugev, sest paistetus on isegi alla läinud ja enam nagu ei olekski midagi. Aga tunda annavad need kohad ikka.
Õnnelik juhus, et nad näkku, ega kuhugile mujale ei nõelanud.
You cannot play God then wash your hands
Of the things that you've created.
Sooner or later, the day comes
When you can't hide from the things
That you've done anymore
Üleeile öösel oli mul väga kummaline kogemus. Magasin, tegin silmad lahti ja toa teises otsas olev pikk laud, muutus rohelisemaks, kuni see omandas endale suure krokodilli näo. Muidu oleks see hästi ebareaalsena ja moonutatuna tundunud, aga mu aju kuidagi pettis mind, et see on suur ja hirmus. Ning siis hüppas see hiigelsuur krokodill välja, tegi lõuad lahti ning nagu oleks mind alla neelanud. Tuba oli jälle pime. Tõusin istukile, hingeldasin. Ning ehmusin uuesti, sest mu ees seises keegi. Jõnksatus käis kehast läbi, kuid siis sain aru, et see on mu ema. Ta pakkus mulle mingit tekki. Vaatasin, et see on see karvane lambavillast tekk, küsisin, kas see ei torgi. Ta ütles, et ei torgi ja andis selle mulle ning ma jäin silmapilgselt uuesti magama. Hommikul üles tõustes avastasin, et mul on küll uus tekk, aga kaugeltki mitte villane. Hiljem sain teada veel, et pärast seda, kui ma olin istukile tõusnud, siis ma olin küsinud: "Mis toimub?" ning ka muud juttu rääkinud, millest tema aru ei saanud.
0 kommentaar(i):
Post a Comment