Ükspäev sattusin autoga ringi sõites raadio 2's selle laulu peale. Juba kuuldes mõtlesin, et selle sõnad on erilised. Hiljem avastasin, et laul on Singer Vingeri oma. Huvitaval kombel pole ma selle bändi vastu kunagi mingisugust sümpaatiat tundnud.
Samuti on mul youtube's 4 playlisti täis. Neil on päris nõme süsteem, et üks playlist mahutab ainult 200 laulu ja niimoodi peangi ma hakkama juba viiendat tegema. Päris lahe on jälgida, kuidas alguses, mil olin alles youtube registreerinud oli mul ainult ~1 playlisti jagu laule, aga nüüd on neid juba üle 800 kogunenud. Äge, kuidas uut muusikat pidevalt juurde voolab. Seda Singer Vingeri laulu Youtube's otsides tuli ka minu playlist otsingu tulemustesse.
Täna hommikul tõusin arvuti tagant püsti ja läksin niitma. Alguses polnud väga vigagi, tõin niiduki garaažist ära ning panin tööle. Mõne aja pärast tundsin, et veri ei jõua sugugi ajju. Mõistus oli pime, keha oli tuim. Jalad käisid lintadi-löntadi all, ma ei jõudnud neid pingutada ega tõsta. Praktiliselt ajusurma tunne oli, vahepeal mõtlesin, et ma võin iga hetk ju pildi tasku visata. Õnneks seda ei juhtunud. Kuigi mingil momendil kadus nägemine küll ära. Või noh, nägemist oli, aga aju ei saanud aru, mida ma nägin. Üritasin kaela masseerida, aga see ei aidanud. Ju siis ei olnud vereringes asi. Ilmselt üritas mingi viirus või paharett minu sisse pugeda ja keha võitles temaga.
"Kas sa midagi peale normaalse ka kunagi tunned? Kui ei, siis mul on sust kahju," ehk küsimus, mis kripeldama jäi. Probleem ei olegi niivõrd selles küsimuses, vaid selles, et ma olen ise ka selle peale üpriski palju mõelnud. Kas ma tunnen üldse midagi? Kas hirm loeb? Kohusetunne? Saavutusvajadus? Ma ei tee neil kolmelgi vahet, aga ma olen enam kui 100 protsenti kindel, et ühte neist ma tunnen iga päev. Mida ma veel tunnen? Õnne? Ei tea, õnn on liialt suhteline mõiste. Kuigi lähedastega koos olles tunnen ma tühjust. Ehk siis praktiliselt mitte midagi. Ma isegi ei mõtle mitte midagi. Äkki see on vabadus? Võtta vabalt ja lihtsalt olla olemas?
Üks öö kukkus laelambikuppel jälle alla. Ning see peab alati just öösiti alla kukkuma. Imelik on see, et eelmine kord sai see ikka päris korralikult teibi ja mille kõige muuga lakke kinni pandud. Proovisin kruviga ka kinni keerata, aga sinna tuli mõra, mis ei võimaldanud seda enam kinnitada. Ema arvas, et äkki on kotermann lambis, kuigi ma ei usu, aga kes teab.
Ma olen juuli algusest saati üht toitumiskava jälginud. Hetkel on ainevahetus nii kiire, et peale söömist läheb praktiliselt tunni ajaga juba kõht tühjaks. Nüüd pean seda aeglustama hakkama, sest koolis niimoodi ma vastu ei pea.
Ka parema käe küünarnukk on haigeks jäänud. Muidu ei segagi, aga trenni ei saa korralikult teha, terav valu lööb sisse. Ma loodan, et see on lihtsalt kuidagi põrutada saanud. Kui on liigese viga, siis ma jään kohe tõesti invaliidistun.
Üks õhtu palus ema mul enda läpakaga üle vaadata, sest tal on see jõle aeglane. Lasin hunniku asju maha ning panin igasugu asju peale. Sealhulgas viirusetõrje, mis oli minu meelest kompetentsem kui eelmine. Ning leidsin üle 100 viiruse, sealhulgas ühe erilise ussi, mis oli igast kaustast enda .exe koopia teinud. Viirusetõrje võttis sellem maha, kuid homseks tuli tagasi. Avastasin, et ka minu arvutis on see uss, kuigi minimaalselt ja siin ta midagi teha ei suuda. Uurisin välja, et ussi nimi on Brontok-B ning sain teada, kust ta tuleb. Venna arvutist. Ma olen kõik meie maja arvutid ühte ühendanud, et nad saaksid kasutada printerit, mis on juhtmega lauaarvuti taga. Ja kuna venna arvutil pole ühtegi viirusetõrjet ja ilmselt tuhandeid viiruseid, siis saavad need tema arvutist kõikjale meie majja levida ja ma ei saa midagi parata kuni vend oma arvuti korda teeb..
0 kommentaar(i):
Post a Comment