Saatus (III)

Igaühe hinges on revolutsioon

Tegin silmad lahti. Lamasin pikali maas. Pöörasin küljele. Crislin lamas minu kõrval, ka tema avas silmad. Tõusime korraga istukile, vaatasime ringi. Mitte midagi ei olnud näha. Kõik oli valge. Lausa pimestavalt valge. Vaatasime üksteisele otsa, oli aru saada, et ta on sama segaduses kui minagi. Me ju surime ära.. On see hauatagune elu? Taevas? Põrgu? Unenägu?
Ja kõigi nende küsimuste keskel ilmus meie juurde üks mees, keda ma kohe üldse näha ei sallinud. Mees arstikitlis, mis oli sama hele kui kõik meid ümbritsev. Mul oli kihk tema peale karjuda, kuid ma teadsin, et ta on ainuke, kes meile vastuseid suudab anda.
Teadsin, et ta hakkab rääkima, ilma et me midagi küsima peaksimegi. Ja nii oligi. Ta tuli meie juurde ning hakkas rääkima toonil, nagu oleks tal mingi kindel kõne selliseks puhuks ette valmistatud: "Tere Crislin. Tere Holger."
Mhh.. vähemalt ta teab mu nime.
"Teil pole mõtet pead murda selle üle, kuhu te sattunud olete. Ükski inimkeel ei ole suutnud sellele kohale veel nime anda. Keegi elav ei tea selle olemasolust. Te ei ole ei elus, ei surnud. Maapealsete jaoks olete te mulla all   ning nad arvavad, et te olete läinud igaveseks. Kuid tegelikkuses see nii ei ole. Surm ja elu on suhtlesid mõisted. Nagu aegki. Aega saab tagasi keerata, painutada ja muuta. Kuid aega ei saa petta.
Aga on asju, mis on suuremad kui teadus. Tugevamad, kui surm ja aeg. See on saatus. Ja teie ei ole veel enda oma täitnud.
Tulge minu järgi." Ta vehkis käega, hakkas järsku tühjuse poole sammuma ning meie Crisliniga järgnesime talle. Arusaamata, kuhu me siit üldse jõuda võime.
Meile ootamatult seisis keset tühjust pruun uks. Uks, mis nagu hõljus õhus ning mille taga polnud mitte kui midagi. Doktor Greenman, vähemalt nii ta varem ennast nimetas, jäi ukse ees seisma ning hakkas kitli taskust ukse võtmeid otsima. Olles need üles leidnud, keeras ta ukse lukust lahti, õrnalt puusaga nügides kaasa aidates. Ta lükkas ukse pärani. Järgnesime talle. Seal oli kottpime.
"Oodake korra, siin peaks kuskil ka lüliti olema," ütles ta, sissepääsu kõrval olevat seina kobades. Ning järsku muutus kõik valgeks.
See oli laohoone. Seesamune, kus ma varem lõksus olin. Metallist riiulid seisid siiani kahes reas püsti, hoolimata sellest, et me nad pikali lükkasime ja pealt vaatasime, kuidas nad kildudeks purunesid. Aga midagi oli siiski muutunud. Need riiulid olid tühjad. Siin laos polnud mitte ühtegi asja. Mitte ühtegi mälestust, mitte ühtegi klaaskuulikest.
"See on teie ladu. Puhtana. Kõik on taas üles ehitatud ja ära koristatud. Ja nüüd tuleb aeg, mil te saate hakata seda uuesti üles ehitama. Teile on antud uus võimalus. Uus võimalus täiendada seda asjade, mälestuste ja mõtetega. Puhas algus. Sest seda te ju ometigi soovisite. Ja seda te ka väärite. Vaid vähestel on olnud julgust oma enda alateadvus maatasa teha."






***************






Tühi haiglapalat. Linad on voodidelt ära viidud. Toas on umbne. Aken on pärani lahti ning tuul puhub tuppa värsket jahedat kevadõhku. Kostub linnulaulu ja heledad päikesekiired muudavad seinad veel valgemaks kui nad muidu on. Kardiograaf seisab vaikselt nurgas, ei ühtegi piiksu. Kõik on nii vaikne ja nii korras. Nagu ei oleks siin palatis kunagi keegi lamanud.





***************






Karge kevad õhtu. Jalutan lühikeste pükste ja t-särgi väel kodu poole. Rahulike sammudega. Kananahk on juba ihul, kuid on aru saada, et suvi on kätte jõudmas. Ma näen enda hingeauru. Puhun veelgi, sest mulle meeldib näha, kuidas see õhku aurab. Nagu hing auraks ära ja kaoks tühjusesse. Vana klassivend kõnnib mulle vastu. Vaatame üksteisele otsa, naeratame ning teretame. Ja kõnnime mõlemad oma teed.
Jõuan korteriukseni ja hakkan taskust võtmeid otsima, kuid siis avastan, et uks on lukust lahti. Järelikult on keegi koju jõudnud vahepeal. 
Teen ukse hääletult lahti, astun vaikselt tuppa. Mitte ühtegi piiksu ega krabinat. 
Kassisammudega hiilin magamistuppa.
Voodil istub tüdruk, seljaga ukse poole ja vahib aknast välja. Tema pikad heledad juuksed ulatuvad peaaegu voodini. Ta vist ei kuulnud, kuidas ma tulin.
"Crislin..." sosistan ma hiirvaikselt.
"Crislin," kordan natukene valjemalt. 
Ta kargab järsult püsti, pöörab ümber, märkab mind ning lahvatab naerma: "Sa ehmatasid mind!"
Lähen tema juurde, võtan talt ümber kinni, kallistan tugevasti ja siis langeme koos voodisse. Koos rullume me voodi teise äärde. Naerame. 
Tõmban teki meile peale. Siin on kottpime. Nagu telgis oleks.
Lükkan tekki allapoole, hapnik sai otsa. 
Vaatame üksteisele otsa. Sõnagi ütlemata - naerame.
Ja siis me hakkame rääkima. Nagu alati.
Räägime oma päevast, oma elust, mõtetest. Räägime armastusest ning tunnetest. Me räägime kõigest. Nagu alati. Sest mitte miski ei saa enam täiuslikum olla.
Võtan enda käega sinu käest kinni ja surun enda käe peaaegu et rusikasse. Mitte nii tugevasti, et sa haiget saaks. Kuid piisavalt tugevasti, et sa ära põgeneda ei saaks. Sest ma ei lase sinust kunagi lahti. Sa ei kao kunagi. Me kumbki ei kao. Kunagi.
Ja selliste mõtetega me uinume.
 Iga öö. Sest kõik on juba aegade algusest peale korras olnud. 
Ja jääb ka nii.
Ning kui lõpuks sulguvad silmad ning unenägudesse triivib mõte, siis ka käsi uinub. Ja laseb lahti.
Ning viimaks tuleb ka rusika seest nähtavale peopesa.