Mälestused (II)

Valgete seintega, valge lae ning põrandaga haiglapalat. Vihm peksleb vastu akent ning langetab pajulehti.
Mina istun Holgeri kõrval. Vahin talle otsa. Ta näeb nii abitu välja. Nägu on nii kahvatu, nagu oleks iga kui viimnegi verepiisk sealt välja jooksnud. Huuled samuti. Need on kuivanud ja lõhkised. Tema hingepeeglid on suletud. On juba mitu kuud olnud.
Minule ootamatult astub palatisse üks arst. Pika kitliga, lühikesed pruunid krussid juuksed, tumedad silmad ja ilmetu nägu.
"Tere Crislin. Mina olen doktor Greenman. Mind suunati siia teisest haiglast, ma olen spetsialiseerunud ebatavalistele koomajuhtumitele. Kui kaua on ta juba meelemärkuseta olnud?"
"Kaks ja pool kuud, ma leidsin ta sellisena elutoa diivanilt. Olen sellest saati tema kõrval olnud, ta ei ole kordagi silmi avanud ega rääkinud."
"Kaks ja pool kuud on tõesti ebatavaliselt pikk aeg sellise seisundi jaoks. Kartsime, et tema ajuga on midagi juhtunud või et selle keemiline koostis on paigast ära nihkunud. Tegime mõned analüüsid ja leidsime sealt suure koguses tropaanalkaloidi. See on kokaiini mõjuaine. Üldiselt väljub see kehast maksimaalselt kahe kuuga, aga tema kehas on siiani uskumatult suur hulk seda alles. Kardame, et ta võttis üledoosi ja tema keha on liiga nõrk, et sellest vabaneda. Minu kaastunne."
Üledoos? Võimatu. Ma tean, et ta ei tarvita narkootikume. Ta ei teeks seda ealeski! Jah, ta oli väga purjus, kui ta koju jõudis ja vaevu seisis korralikult püsti, aga ta ei olnud narkouimas. Ma oleksin aru saanud. Puhken nutma, asetan pea Holgeri rinna peale. Ma olen nii segaduses. Kas sa tõesti vahetasid enda elu mingi kuradi üledoosi vastu?
Arst üritab mind kohkunult lohutada: "Vabandust, need on testi tulemused. Me ei tea veel midagi kindlalt, ta võib veel terveks saada. Ma teatan teile kohe, kui midagi teada saame," ning kõnnib palatist välja.
See lihtsalt ei saa olla tõsi. Üledoos. See on tõesti viimane asi, mida ma usun. Äkki on tõesti ta ajukeemia paigast? Äkki ta sai tol õhtul hingelise šoki.. Ma poleks tohtinud sinuga vaielda. Palun. Tee silmad lahti ja räägi minuga. Ma ei karju su peale enam kunagi. Ma luban.
Kõik saab korda. Edaspidi on kõik parem. Lihtsalt tõuse üles. Palun..
Puhkesin valjult nutma. Kõik võiks olla endine. Ja isegi kui me karjusime üksteise peale, vähemalt olime teineteisele alati olemas.
Heidan Holgeri kõrvale pikali ja surun silmad kinni. Üritan magama jääda. Sest unes pole vahet, kas ta räägib minuga või mitte. Me magame kõrvuti. Hiirvaikselt. Nagu vanasti. Mitte miski ei saa tol hetkel täiuslikumana tunduda.



***************






Teen silmad lahti. Olen kuskil hiiglaslikus laohoones. Siin on hämar. Ainukesed valgusallikad on sinakad pallid, mis asetsevad riiulitel. Aeglaste sammudega liigun mööda riiulivahet edasi. Astun millegi märja sisse, oleksin peaaegu libastunud. Vaatan põrandale. Suur veehunnik, mida ümbritsevad katkised klaasikillud. Ilmselgelt on siin midagi maha kukkunud.
Kuulen samme enda ees. Hirmunult tõstan pilgu üles. Arstikitli ja krussis juustega mees. Doktor Greenman.
"Terekest," vastab ta, nagu meie praegune sitatsuioon oleks täiesti igapäevane.
"Doktor Greenman? Mida teie siin teete? Kus ma olen?"
"See koht on sinu alateadvus. Ja mina olen midagi palju enamat kui välja paistab. Tule, ma räägin sulle natukene sellest kohast." Võtab mu käsivarrest kinni ning hakkame aeglaselt ühele poole sammuma.
Ta räägib mulle nendest riiulitest, asjadest ja klaaskuulikestest. Mul polnud õrna aimugi, et selline koht on olemas.
"Crislin, ära kuula teda! Ta on ohtlik!" Kostub järsult kaugustest.



***************



Haiglapalat. Väljas sajab siiani vihma. Pajuallee on lehetu. Hakkab jahedaks minema. Toas lamavad kaks patsienti: blondipealine tüdruk ja blondipealine poiss. Näost kahvatud ja ilmetud. Mõlemad ühendatud tilgutite ja kardiograafidega. Nende südamed justkui taoks ühes rütmis.



***************



See oli Holgeri hääl. Ma tunnen selle igal hetkel ära. Ta jookseb ühe riiuli tagant välja. Doktor Greenman, kes seisis hetk tagasi minu kõrval oli kadunud kui tina tuhka. Jooksen Holgerile vastu. Kallistan teda sõnagi ütlemata. Mul on nii hea meel teda näha.
"Me peame siit pääsema," lõhkus ta meie kallistuse. "See krussis juustega doktor on hoidnud mind siin lõksust sellest ajast saati, mil me tülitsesime. Aga ära muretse, ma olen välja mõelnud plaani, kuidas siit pääseda. Me lihtsalt peame selle koha maatasa tegema.
Vaata.. riiulid on kõik niimoodi reas onju. Me lihtsalt peame kõige esimese riiuli ümber lükkama, see lendab teise riiuli peale, see jällegi kolmanda peale ja nii edasi. Kuni lõpuks see rida jõuab viimaseni välja ning kõik riiulid on ümber ja asjad kildudeks. Laohoonel ei ole mingit mõtet, kui ei ole asju, mida selles hoida."
"Holger, oled sa selles kindel? See on ju ikkagi meie alateadvus. Midagi halba võib juhtuda.."
"Usalda mind selles. Mingit muud moodi me siit välja ei saa. Kõik läheb hästi. Ma luban sulle."
Ta tõesti suutis mind ümber veeta. Ma lihtsalt usaldan teda uskumatult palju. Vahel isegi rohkem kui ennast. Läheme mõlemad enda esimese riiuli juurde. Tema enda mälestuste juurde ja mina enda oma juurde.
Ja me lükkame.. Lükkame kogu oma jõuga.
Esimene riiul kukub.
Ja langeb teinegi.
Riiulisisu langeb kõik põrandal kildudeks. Iga klirinaga käib peast valus laine läbi. Justkui kaoks minu ajust tükike. Pea muutub järjest ja järjest tühjemaks. Kuni enam ma varsti ei kuulegi klirinat. Näen vaid, kuidas riiulid järjest langevad. Ja siis haihtub seegi. Ma ei näe enam midagi. Kõik on valge. Ma olen tühjuses...



***************

Valge palat, pimestavvalgete seintega. Nagu hullumajagi. Akna peal on härmatis. Sajab lund. Väljas on jäine, kuid toas on soe. Voodites lamavad poiss ja tüdruk. Ühendatud tilgutite ning kardiograafidega. Mõlemad kardiograafid on lõpetanud piiksumise. Nad annavad vaid ühte tooni.  Ühtset, kõrvulukustavat tooni. Südamed on lakanud töötamast. Hingepeeglid siiani ära peitetud. Kuid nende näod ei olegi enam nii kahvatud. Huuled ei olegi enam nii kuivad ja lõhkised. Nendesse on tagasi voolanud veri. Nad oleks nagu siiani elus.
Suud naerul. Sest nagu silmad on hinge peegel on huuled südame omad.