Minevik (I)

Karge suve öö. Või on juba hommik kätte jõudnud? Kõnnin lühikeste pükse ja t-särgi väel mööda tänavat. Rahulike sammudega. Õrnalt tuikudes, tasakaalu hoides.  Suve ööd peaksid ju soojad olema, mina aga näen enda hingeauru. Huvitav, et selle nimi on "hingeaur", nagu minu hing auraks iga hingetõmbega ära. Võib-olla see tuleb piiritusest.
Jõuan korteriukseni. Hakkan taskustest võtmeid hotsima. Hetkeks juba kardan, et olen need suutnud ära kaotada. Õnneks kõige viimasest taskust leian need. Üritan ust lahti keerata, aga võti ei lähe korralikult auku. Üritan kätt võimalikult liikumatult hoida, ise kehaga õrnalt paremale-vasakule tuikudes. Võtan teise käe appi ja saan lõpuks ukse lahti keeratud.
Teen ukse hääletult lahti, astun vaikselt tuppa. Mitte ühtegi piiksu ega krabinat. Kassisammudega hiilin magamistuppa.
Ukselävel taipasin, et hiilimisel pole enam mõtet. Voodil istub tüdruk, pea norgus, pikad blondid juuksed katmas ta nägu. "Kus sa olid?" küsib ta pehmelt, nukra hääletooniga. Astun talle lähemale, vastan, et käisin sõbra juures.
Ta tõusis järsult püsti ja karjatas: "Valetad! Jälle sa valetad!"
Tema lehvivad juuksed paljastasid tema näo. Tema kaasaviivad sinakad silmad, tema teravad kulmud, tema paksud verepunased huuled. Jäin sõnatult tema imeilusat nägu vahtima. Iga päev muutus see aina maagilisemaks. Tüdruk ei saanud aga rahu: "Jälle sa käisid joomas! Jälle sa ei tulnud ööseks koju! Jälle sa valetasid mulle!"
Ma ei tahtnud temaga vaielda, ma ei tahtnud näha teda kurvana, ma ei tahtnud näha teda karjumas. Üritasin tema karjumistele vahele pomiseda: "Crislin.. Aga Cris.. Crislin, palun."
Aga ta nagu ei kuulekski mind. Ja me jäämegi vaidlema. Nagu alati.
Me võitleme raha pärast. Me võitleme armastuse pärast. Ta karjub mulle näkku, mida kõike ma tegema peaks. Mina vastan samaga.
Me vaidleme elu üle. Vaidleme iseendi üle.
Aga eelkõige võitleme me sellepärast, et me mõlemad nii kuradi segaduses olen.
Aga nüüd aitab. Ma ei taha enam võidelda. Ma ei taha jälle kuulda kõiki neid asju, mis mind niigi päevast päeva allapoole tirivad.
Pööran Cris'ile selja ja astun toast välja. Ta lõpetas karjumise. Ukse tagant oli kuulda, kuidas ta voodile pikali viskus ja nutma puhkes. Läksin elutuppa. Seal on suur ja pehme diivan koos kahe padjaga. Heidan pikali, täna öösel üritan siin magada. Surun silmad tugevasti kinni, käsi siiani rusikas.
Oh Crislin. Kui Sa vaid teaksid. Homme hommikul äratan Su üles. Tulen Su juurde kandikuga, millel on värske kohv ja magusad võileivad. Tunnistan Sulle kõik üles. Kõik. Ma ei luba enam kellegil Sulle liiga teha. Ka iseendal mitte. Homsest saab kõik korda. Ma luban.. Homsest..
Ajapikku kadus pinge tervest mu kehast ning isegi rusika seest tuli nähtavale peopesa.



***************



Tegin silmad lahti. Olin suures tundmatus ruumis. Ehmunult tõusin püsti ja vaatasin ringi. See nägi välja nagu tohutu suur laohoone. Isegi lage polnud näha. Oli pime. Mind ümbritsesid kahes reas metallist riiulid, mis paistsid nagu oleksid nad lõpmatud. Riiulid olid täis igasugu kila-kola, kõige rohkem oli neis klaaspalle, mis lausa helendasid pimedas. Oma sinise valgusega olidki nad siinsed ainukesed valgusallikad.
"Tere tulemast Holger," kostis mu selja tagant ehmatav hääl. Pöörasin ümber. Riiulite vahelt tuli välja üks arstikitlis mees. Lühikesed pruunid krussis juuksed, tumedad silmad, valgevõitu huuled, kahvatu näonahk. Juba tema välimus tekitas mul külmajudinaid. Rääkimata arstikitlist ning meie asukohast. Ilmselgelt oli see üks kummalisemaid unenägusid, mis ma eales näinud olen.
"Kes sa oled? Kus mina olen?" Pärisin ma ehmunult, nagu viimane idioot.
"Sa oled enda alateadvuses," vastas ta külma, rahuliku häälega, "siin on absoluutselt kõik sinu mälestused ja teadmised, millega sa oled enda elu jooksul kohtunud. Isegi need, mida sa ei mäleta või millest sul pole absoluutselt õrna aimugi olnud. Siin on terve sinu elu."
"Ja kes sina siis oled? Raamatukoguhoidja? Minu kaitseingel?" küsisin irooniselt. Ma ei suuda kunagi enda unenägusid piisavalt tõsiselt võtta, et nendest mingit adrenaliini või põnevust saada.
"Kui sa tahad mind tõesti kuidagi sõnadesse panna, siis ma olen midagi nende vahepealset. Nüüd las ma seletan sulle natukene, kuidas siinne süsteem toimib. Riiulid on kronoloogises järjestuses. Hetkel oleme me kõige alguses, sinu sündimises. Mida kaugemale minna, seda enam me jõuame nüüdisaega. Ja need kristallkuulikesed, mis helgivad. Need on mälestused. Need on nagu telekad, mis näitavad sulle pilte sinu mälust. Ja need kaks riiuliterida siin.. Vasakpoolne on sinu oma ja parempoolne on Crislin'i oma. Te olete hingesugulased. Koos hingedega kuuluvad ka teie alateadvused kokku."
"Noo, seda hingesugulaste juttu ma küll eriti ei usu, aga äge ikka. Vähemalt saan tema mõistuses ka natukene ringi askeldada, kui ma enda omaga lõpetanud olen. Aga vabanda mind nüüd, minu uudishimu ei lase mul enam kauem paigal seista."
"Tee nagu sa soovid, kuid ole ettevaatlik," vastas see hirmuäratav mees ning kadus jälle riiulivahesse.
Hakkasin enda riiulite vahel edasi-tagasi käima. Kohutavalt palju erinevaid asju, millest ma ainult väheseid mäletan. Leidsin isegi enda vana kaisukaru üles. Mõmmik. Vähemalt niimoodi ma teda sel ajal kutsusin. Ilmselt on ta praegugi veel kuskil pööningul alles.
Liikusin veel edasi.
Mu esimene jalgratas, põhikooli päevikud, mu süntesaator, mu kõige esimene auto. Siin on tõesti absoluutselt kõik asjad olemas.
Hakkasin klaaskuulikesi uurima. Kohtan siin hetki, mil ma isegi korralikult rääkida ei osanudki. Kõndima õppimine, lasteaed, kooli minek, koolis käik, kooli lõpetamine. Hunnik lapsepõlvesõpru ning tüdrukuid.
Esimene kohtumine Crisliniga. Terve suur hunnik erinevaid mälestusi temast.
Liigun veel edasi.
Jään peatuma ühe erilise klaaskuulikese juures, mille sees vilguvad punased ja sinised tuled. Politsei. Kiirabi. Autoõnnetus.
See on see päev, mil mõlemad mu vanemad hukkusid. Silmanurka tekkib pisar, mis sujuvalt  mööda nägu alla lõuani voolab ning sealt ka põrandale langeb.
Ma olen selle hetke justkui täiesti ära blokeerinud. Ma isegi ei mõtle igapäevaselt enda vanemate surmale.
Peale õnnetust ei suutnud ma midagi teha. Passisin mitu nädalat enda toas, vahtisin seina. Ma ei teadnud, mida edasi teha. Minu jaoks polnud mitte midagi. Kõik, mida ma vähegi teadsin haihtus. Ja siis ma lihtsalt otsustasin sellele mitte mõelda, nagu seda poleks kunagi juhtunud. Nagu ma mu vanemaid poleks olemas olnudki. Ma tean, et ma ei oleks tohtinud seda teha. Aga see oli ainuke viis, kuidas ma edasi suutsin liikuda.
Ja ma suutsingi nad kuidagi ära kaotada. Ma ei mõelnud enam nendele eriti. Aegajalt nad siiski liikusid mu mõtetest läbi, kuid seda vaidki ainult hetkeks ja mälestused ei tekitanud seda pistelist valu. Ma nagu ei igatsekski neid.
Aga ma siiski tean, et kuidagi on nad minu sees alles. Mälestus neist mõjutab iga minu sõna, mõtet ja emotsiooni. Ma ei suuda enda vanemaid täielikult ära blokeerida. Keegi ei tohiks suuta.
Kuid see imelik hiiglaslik laohoone katkestab mu mõttelõnga. Miski mu sees ütleb mulle, et ma ei saa siia igaveseks ka jääda. Otsustasin edasi liikuda.
Mu elus on tegelikult ikkagi nii palju toimunud, kuid ma olen sellest endale nii vähe teadvustanud. Ma olen alati mõelnud, et mu elu on igav ja monotoonne, kuid siin ringi vaadates on mul nii palju erinevaid mälestusi. Inimesed lihtsalt ei suuda väärtustada enda läbielatud hetki. Alati tahetakse midagi enamat, see on paratamatu.
Mul pole õrna aimugi, kui kaua ma siin riiulite vahel olen juba ringi uurinud. Ilmselt juba tunde, kuid sellele lõpmatule riiulireale paistab juba lõpp tulevat.
Võtan kõige viimase klaaskera kätte. See on eilsest õhtust. Klubidest, joomisest, koju tuigerdamisest ja tülitsemisest. Ja see mäletus lõpeb sellega, kuidas ma voodisse pikali heidan ning otsustan, et edaspidi seda ei juhtu. Me ei tülitse enam mitte kunagi. Ma luban.
Ning alustuseks kavatsen ma selle tüli üldse ära unustada. Mida ei mäleta, seda ei ole olnud.
Võtan riiuli pealt klaaskera ja viskan täie jõuga betoonpõranda suunas. Aga ma ei näegi, kuidas see suure klirinaga põrandal kildudeks lendab.
Sest hetkel, kui see põrandat puudutab, kaob kõik. Silme ees läheb valgeks, helid kaovad täiesti.
Ümber vaid tühjus.



***************



Väike valge tuba. Haiglapalat. Läbi akna tulevad heledad soojendavad päikesekiired, kuid toas on jahe. Voodis lamab liikumatult lumivalge, täiesti emotsioonitu poiss. Holger. Vasaku käe soontes on kanüül, millesse on kinnitatud tilguti. Kardiograaf piiksub ühtlases rütmas.
Holgeri kõrval istub norgus näoga tüdruk, Crislin. Ta silitab poisi rannet enda peopesade vahel. Ta üritab poisiga rääkida. Temast mingitki emotsiooni välja saada. Eriti lootes, et poiss silmad avaks.
Kuid tulutult. Poiss ei kuule teda. Holger vaid lamab seal. Kahvatu kui lumi.
Koomas..