Use me.

Suutsin täna 1-kuu vanused kõrvaklapid lõplikult katki teha, muidu oli ainult 1 kõrv tumm. Õnneks laenas isa mulle enda omi, mis on mõeldud autos telefoniga rääkimiseks. Ja ausalt öeldes, olid need kõige kehvemad kõrvaklapid, mida ma eales kasutanud olen. Kuna nad olid mõeldud monotoonseks rääkimiseks, siis see mängis ainult keskmisi ja kõrgeid sagedusi. Ehk siis ainult kuskil 10% laulus kostis. Näiteks mõnel rokk-laulul oli niimoodi, et osad instrumentaalid mängisid täitsa normaalselt, aga sõnu polnud absoluutselt mitte üldse kuulda. Või kui tuli selline laul, kus hääle amplituut kõigub, siis oli kõlas vaikus-vaikus-sõna-vaikus-sõna. Ehk siis umbes igat kolmandat sõna oli kosta. Kohutav. Aga õnneks sain uued Sony kõrvaklapid ostetud, mida ma varem proovinud pole. Häälekvaliteet on hea, aga loodame, et need kestavad ka.

Käisime täna linnas söömas ning mina pidin olema autojuht. Ja me jäime vabadusplatsi all olevasse parkimisplatsi kinni. Lugu oli siis selline, et läksin esimese parkimisautomaadi juurde, proovisin igat moodi, aga piletit see vastu ei võtnud. Kõndisin siis teise automaadi juurde, võttis pileti vastu, maksin enda 4.50€ ära ja proovisin välja sõita. Kuid tõkkepuu ei avanenud ja arvuti lõi ette sildi: "Kehtivusaega on ületatud. Palun makske uuesti." Proovisin veel, aga edutult. Läksin tagasi automaadi juurde, kus maksin. Selle monitoril oli suur punane keelumärk ja kiri: "Masinarike". Kuna kell oli päris palju ka, siis ühtegi töötajat parkimisplatsi kassas ka ei olnud. Pärast pikka jamamist helistasin nende infoliini ja mulle öeldi, et ma sõidaks tõkkepuu juurde, lehvitaks neile ja nad tõstavad tõkkepuu üles. Õnneks pääsesin siis ka välja. Aga ma hakkasin mõtlema, et kui mul ei oleks näiteks kõneaega olnud, kas ma olekski siis sinna maa-alla lõksu jäänud?

Umbes 2 nädalat tagasi hakkasin blogisse ühte uut postitust ka kirjutama. Aga lihtsalt pole jõudnud seda lõpuni kirjutada. Aegajalt kirjutan 1 või 2 lauset sinna juurde, aga tavaliselt on mul nii kiire, et pole lihtsalt aega korralikult lõpuni teha, või kui aega on, siis ma olen liialt väsinud. Vahepeal olen üritanud natukene uurimistööd ka teha, sest ma peaks selle augustis valmis saama. Aga meil on siuke süsteem, et ma teen midagi,  saadan õpetajale, ta vaatab üle ja lisab kommentaare ja siis saadab mulle tagasi. Aga ta pole juba mulle mingi nädal aega meili saatnud..

Ma olen viimasel ajal täheldanud, et mu elu on kohutavalt täpne ning ette planeeritud. Tavaliselt kui ma õhtul magama lähen, siis ma juba tean, mis kell ma tõusen, mis ma päeva jooksul teen, mis kell ma söön ja isegi, mida ma söön. Kohutav lausa, kogu aeg on nii kiire ja kõik on kella peale. Ausalt öeldes on see suht kurnav. Mingit paindlikust ei ole. Ainuke teemidatahad aeg on alates poole üheteistkümnest õhtul, aga see aeg olen ma juba nii väsinud läbitud päevast, et ma ei jõua midagi teha ja ühe paiku jään tavaliselt magama ka. Ning hommikul 8 või 9 üles ja nii see nõiaring jätkub.


Ken istus kiiksuval taburitel ja lükkas järjest padruneid revolveri trumlisse.
6 padrunit. Iga padrun sümboliseerib mälestust.
Valusat mälestust.
Ta keerutab trumlit ja lükkab selle tagasi oma pessa.
Täpselt nagu vene ruletis.
Ta asetab revolveri enda oimukohta.
Ta surus silmad kinni, ja näpu alla.
Käib pauk.
Ja juhuslikult valitud mälestus läbib kõiki tema tundeid.
Kõiki tema ajus olevaid mälestusi, emotsioone, mõtteid, ideid.
Kõike.
Ja kõik need kaovad hetkega.
Lihtsalt niimoodi.
Ken on kunstik.
Tema kunstiteoks on minimalistlik soe ja tilkuv punane maal valgel seinal.
Temast jäi vähemalt midagi järgi.
5 mälestust, mis siiani on trumlis.
Ootamas kedagi teist.

There's a darkness on the edge of down