Vahepala

Olen viimastel päevadel kell 8/9 juba üles tõusnud, et tööle minna. Kuna päike kütab lõunal üpriski intensiivselt ja ma pean trimmerdades pikkasid riideid kandma, siis saangi ainult hommikul vara või õhtul hilja tööd teha. Õnneks ma olen täiesti ära harjunud selle vara tõusmisega, kooli ajal oli palju raskem. Nüüd ongi mul iga hommik äratuskell kõige hilisemalt 10 peal. Kuna ma ilma selleta magaksin keskmiselt umbes kella ~kaheteistkümneni, siis see tähendab, et ma olen iga päev 2 tundi kauem ärkvel. Mis tähendab, et terve suve peale on mul 7,6 päeva rohkem aega tegutseda. Ehk siis üle nädala! Kas pole mitte imeline?

Vahepeal õnnestus mul kuidagimoodi load ka saada. Eksam oli imelihtne: ei pidanud Raplas sees sõita, ei mingit külgboksi, kordagi ei pidanud tagurdama. Sõitsin ainult Juuruni ja tagasi ARKi, ehk siis maantee peal tiksumine terve aeg. Nüüd on vaba tunne. Vabadus kõikjal ringi sõita. Kohe järgmisel ööl pärast lubade sai käidud Türisalu panka vaatamas, samuti ka Muraste keerdtreppe ja Keila juga. Aga vabadus on poolmõru - diislit peab hakkama ostma.

Ma olen nii väsinud.
Ma ei saa aru, kas ma olen läbi või lihtsalt motivatsioonitu.
Mitte miski ei tundu, nagu see oleks vaeva väärt.
Ja ma muudaksin midagi, aga päriselt proovimise asemel on mul liiga kiire seda teeseldes.
Me näeme enda hirmu peitmiseks nii palju vaeva, et see lausa hirmutab meid.
See juhtub, kui sa vahetad kõik enda unistused karjääri vastu.
Ja igapäev muutub see järjest vähem ja vähem põnevamaks.
Esimene, kes jõuab kohale. Viimane, kes lahkub.
Aga kunagi ei muutu surematuks.
Ma arvan, et mind on mürgitatud selle mõruda lootuse tundega.
Märgi tänane päev päevana, mil viimnegi enda pühendamine millelegi suri.
Nii tore on kedagi vihata... nii olen ma vähemalt kuulnud.
Mõnikord on elu seiklus, enamasti on see lihtsalt halb nali.
Ja ma poleks kunagi arvanud, et ambitsioon võib olla nii kuradi rõve.
Ma ei muuda end sinu pärast, ma ei küünita taeva poolegi.
Võib-olla ma vähemalt prooviks
kui sa annaks mulle vähemalt ühe hea põhjuse, miks ma peaks kunagi midagi üritama.
Ja ma olen kogu aeg üritanud luua taevast just siia,
minu juurde maa peale.
Aga see juhtub ainult siis, kui leiad kellegi teise, kes kogu töö ära teeb.
Mu paak saab kohe diislist tühjaks, aga ma siiski hoian gaasipedaali põhjas.
Mul pole kuhugile mujale minna, seepärast ma ilmungi alati kohale.

Kui sa ei talu kuuma, pane konditsioneer tööle.