Ühe aegnenud armastuse lugu.

Jõuan bussijaama, mis on täis ringi sebivaid inimesi. Tunnen end natukene kohmetult. Ma pole siiani suutnud linnaeluga ära harjuda. Kõik siblivad ringi, kõigil on omad kellaajad paigas, kõigil on kindel siht. Ma tunnen, nagu ma oleks ainukene, kellel pole kiire. Ainuke, kes ei loe sekundeid, ei jälgi kella, ega plaani tuleviku. Mul pole õrna aimugi, mis päev võiks olla.
Buss jõuab lõpuks peatusesse, see sama buss, mis vanastigi. Ainult pileti hinnad on vahepeal tõusnud, ohkan endamisi ja maksan nende raskete euro sentidega. Ma siiani arvutan peas kõik hinnad ümber kroonideks - loll harjumus.
Istun ja vaatan aknast välja. Sajab. Linnast väljaspoole sõites hakkavad paistma uued rajoonid, kõik tundub nii tundmatu ja võõras. Mida kaugemale linnast, seda enam hakkavad tuttavad talud ja metsatukad paistma. See mõjub rahustavalt.
Lähen maha, ainsana selles peatuses. Buss kaob vaikse mürina saatel käänaku taha. Kunagi tuleb ehk tagasi. Vaatan ringi: siin ma nüüd olengi.
Tõmban mütsi rohkem silmile ja hakkan mööda maanteeserva edasi kõmpima. Paarikümne meetri pärast keeran paremale, auklikule külateele. On jahe, on hämar, on õhtu. Tuul poeb salaja mu mantli alla. Sajab siiani.
Kõnnin läbi luitunud vahtraallee. Tuul sahistab okstel nagu tervet seda tunnelit läbiks vibratsioon. Paljud lehed murduvad pinge all ja langevad teele. Vihm surub neid muda alla. Ma tunnen kaugelt ära vana aiavärava ja talumaja, mida ümbritseb suur hoovilapp koos õunapuude ja suurte kastanitega. Lähenen talumaja uksele ja seisatan veidiks: siin nagu aeg tõesti seisaks. Võtan lillepoti alt võtme ning teen ukse lahti. Ust peab korralikult nügima, enne, kui see liikuma hakkab. Astun sisse, käin toad läbi. Kõik on nii nagu ma mäletan. Magamistoa vaibal on kohviplekk, köögis on siiani lambipirn vahetamata. Huvitaval kombel on siin isegi elekter.
Valus hakkab. Veidi aega istun ja mõtlen. Vihmaga annab mõttelennule veel hoogu juurde. Siis hakkab jahe ning see lõikab minu mõttelõnga pooleks. Tõusen püsti, võtan ahju kõrvalt korvi, lähen kuuri ja toon puid ning teen ahju suure tule. Tõstan pingi lähemale, soojendan end ja ootan. Teadmata mida. Saamata aru, miks ma siia tulin. Maha on tühi. Sajab. Akende taga ulub tuul.
Kobin õue, et puid juurde tuua. Seisatana keset hoovi. Mulle on alati meeldinud kõva tormiga väljas seista. Sirutan käed enda kõrvale nagu lind ja karjatan. Tunnen end vabana. Lihtsalt vahin seda talu, neid puid, neid põlde, seda ümbritsevat metsa. Tuul pani mu mõtte jälle voolama. Ma lihtsalt seisan seal, käed välja sirutatult, läbimärjana, ei tea kui kaua juba. Olen täiesti tardunud.
Lõpuks hakkab mu peas siiski midagi õigesti tööle ja taipan, et kuidagi on ikka neid puid ahju juurde vaja. Käin kuuris ära, laon korvi täis ja ukse poole sammudes märkan kedagi kaugustes. Vantsid rahulike sammudega talu poole, käed taskus, võib-olla isegi naeratad. Pikad pruunid juuksed, mis on võrreldavad meid ümbritseva metsa saladuste sügavamate puutüvedega ; sõstrakarva silmad, mis muutuvad kuldseks nagu päike paiskumas puutüve seest välja - ma küll ei näe neid, aga ma mäletan. Ehk isegi liialt hästi. Mul hakkab jälle valus.
Lihtsad kõnnid ja iga sammuga jõuad lähemale. Tulid mööda sama teed, kust minagi, rahulikult, nagu see oleks kõige loomulikum asi maailmas.
"Holger?" Jah, nüüd sa naeratad kohe kindlasti. Ehk isegi kiirendad sammu. Ei, enam ma ei saa mitte millestki aru. Jah, võib-olla ma kutsusin sind mõtteis, aga kuis võisid sina seda teada? Kust teadsid sina just praegu tulla? Ja just siia? Ilmsi..
Tõstad lillepoti õhku ja vaatad selle alla: "Aa, uks on juba lahti." Tõstad puukorvi tuppa, ise läbimärg nagu uppunud kass, juuksed vettinud, käed külmast kanged. "Sa oled läbimärg", ütlen ma vaikselt. "Sa ka."
Istud ahjusuu ette maha ja jääd mind vaatama. Keedan meile teed ja toon kõrvaltoast kaks tekki. Võtame seljast kõik läbiligunenud riided ja paneme kuivama. Siis mähime end tekkidesse, joome vaikselt teed ja jälgime leeki. See kõik tundub nii loomulik. Väljas on juba ammu pime.
"Holger," alustad sa vaikselt, vaadates mulle silma. "Holger..." ja kaod natukeseks kusagile leekidesse. Ja siis täiesti ootamatult, sa suudled mind. Nagu see oleks kõige loomulik asi maailmas. Ja hetkeks tundus kõik nii õige. Vaid hetkeks. Siis tõused ja paned enda niiskevõitu riided selga. Mina ka. Ja me istume, seljad vastamisi, leekide lõõmavas soojuses. Ja ma isegi ei mõtle enam midagi. Ma ei näe sind, kuid tunnen su rahulikku hingamist. Tunnen su õrni südame pekseid enda selgroo vastas. Minu süda peksleb nagu loom puuris, nagu alati. Kuid nagu muuseas küsid: "Kuidas sul läheb?" "Hästi," vastan niisama lihtsalt, "ja sul?" "Ka hästi." Surun silmad hetkeks kinni. Valus on.
Kuigi valus on rääkida, saan sellest siiski võitu ja küsin: "Kas sa oled juba abiellunud?"
"Jah."
"Kas keegi, keda mina ka tunnen?"
"Vaevalt. Ta pole sinu tüüpi inimene."
"Lapsi ka on?"
"Kaks tükki. Üks on poiss ja teine tüdruk. Martin on seitse ja Eeva sai alles üksteist."
"Kui vana sa üldse oled?"
"Kolmkümmend seitse. Sa vist nelikümmend veel täis ei ole?"
"Ei, alles hiljuti sain kolmkümmend üheksa alles."
"Aga sina? Naine on? Lapsi on?"
"Üks potentsiaalne abikaasa oli. Mulle tundus, nagu me oleksime hingesugulased, meil olid samasugused mõttemaailmad. Ma polnud kunagi varem kedagi kohanud, kes mõtleks täpselt samamoodi nagu minna. Kaks aastat olime koos, siis läks litsakaks ära. Ma lihtsalt ei talu selliseid asju. Ja lapsi ma ei taha üksikuna kasvatada."
"Juhtub.."
Jah, juhtub. Sinu parasiitvastus igale jutule kui sa ei oska midagi muud vastata. Ja sa siiani kasutad seda. Ma vahepeal ei sallinud seda sõna kohe üldse. Mitte midagi ei juhtu, kui sa sellel juhtuda ei lase! Kui midagi läheb minu elus valesti, siis selle eest vastutan mina, ja ainult mina. Ju siis nii pidi minema, ju siis ma olin selle kuidagi ära teeninud. Eluaegne karmavõlg. Ja jälle võtad sa mu mõttelõngast kinni ning tirid mind tagasi maa peale:
"Aga on sul kedagi muud? Armukesi? Juhutüdrukuid?"
"Sa tead küll, kuidas mul nendega on. Ma aegajalt isegi unustan paariks päevaks ära, et pean ka sööma. Ma suudan kõik enda inimlikud vajadused ja ihad nii maa alla suruda, et ma isegi ei märka, et need seal on. Mind võiks niimoodi isegi aseksuaaliks pidada."
Jah, meil käis nagu kordamööda küsimuste pommitamine. Et näha, kas teine on muutunud. Et näha, kas meie elud ongi sellised, nagu me kunagi plaanisime ja rääkisime ja lubasime. Võib-olla sinu jaoks on see puhas formaalsus ja huvi, aga minu jaoks see on midagi enamat. Mulle tundus, nagu ma uuriks sinu käest, kui hästi minu enda elu läheb. Ma tahtsin veel teada saada:
"Millega sa tegeled?"
"Mõnda aega töötasin teatris, aga sealt tulin ära. Nüüd olen tõlkija."
"Ja Julia?"
"Siiamaani töötab stjuardessina. Rändab ja avastab maailma. Aga sina ise? Millega sa tegeled?"
"Tööpäevadel olen laboris. Vabal ajal olen maailmaparandaja."
"Siiani kannad enda pärandit edasi?"
"Jah. Siiani. Keegi peab seda ju tegema. Aga viga on selles, et inimesed on pimedad. Ja nad ei tahagi nägijaks saada, nad kardavad. Nad kardavad, mida nad näha võivad. Inimesed peidavad end igasuguste sõltuvuste, ihade ja ainete sisse. Kõike selleks, et aina sügavamale peituda. Vahet ei ole, kes on mentor, kui õpilased on kurdid. Tead ju küll seda ütlust, et "ignorantsus on õndsus." Vahepeal mulle tundub, nagu ma jookseks tühja. Aga keegi peab ju seda tegema. Keegi peab nende silmad avama ja nad nägijaiks muutma. Keegi peab nad enda kaevatud aukudest välja tõmbama! Keegi peab.. Mina pean.."
Ja sa ei vasta midagi. Ei ühtegi "juhtub," või isegi "ok." Me oleme lihtsalt vaikselt, teineteise vastas ja kuulame, kuidas vihm mööda akent peksleb. Sa peaaegu ei hingagi enam. Hoian pilku enda ees ja üritan mõelda võimalikult mitte millestki. Sina vahid teist seina, võib-olla on sul isegi silmad kinni, ma ei näe.
Istume, ootame, sajab. Aeg läheb vaikselt mööda oma rada. Tuli hakkab vaikselt ära kustuma, jahedus hakkab ligi tikkuma.
"Holger?" küsid sa, ma ei vasta.
"Holger?" kordad uuesti, veidi paanilisema häälega.
Sain aru, et sa muretsed seetõttu, et sa mu nägu ei näe.
Pöörad ümber, tõused püsti ja tuled minu ette. Istud minu juurde maha. Vaikselt vaadates, kuidas ma istun, selg sirgu, silmad kinni pigistatud, pisarad aeglaselt üksteise järel voolamas üle näo.
Teen silmad lahti ja tõmban käega üle näo:
"Persse!"
Tõusen, haaran su käest, naeran. Tõstan su püsti ja jookseme õue. Vaatame jälle läbi pilvede kumavat kuud, tantsime öövalgel mööda hoovi, vihmast läbimärjad. "Kristiina, kas sa mäletad seda sügist, mil me esimest korda kokku saime?" küsisin pihlaka all varjus seistes. "Kas mäletad, kuidas sa geograafia klassi juures mind välja kutsusid? Kas sa mäletad, kuidas sa mulle enda juukseklambrid hoida andsid ja mina need kogemata koos enda prahiga ära viskasin?" Kõnnime mööda hoovi nagu kõnniks mööda mälestusi. "Kas mäletad, kuidas sa minu kõrval alati pikali hakkasid kukkuma ja alati ootasid, et ma sind poole kukkumise pealt kinni püüaks? Kas mäletad veel, kuidas sa ükskord jõe ääres minule liiga ootamatult seda tegid, nii et me mõlemad selile lendasime? Kas sa mäletad, kuidas sa ükskord mind seal samuses kohas maha jätsid, aga kõik järgmised päevad kutsisid mind ikka õue, sest sa ei suutnud minust lahku minna? Kristiina, kas sa oskad veel samamoodi lõbusalt naerda? Kas mäletad veel, kuidas ükskord metsas jalutades hakkasid paduvihma tulema ja kõik vaatasid meid, nagu kaks hullu kõnniks vihma käes? Ja kui me varju läksime, siis jäi vihm järgi, aga meie istusime seal ikka edasi ning meid vaadati jälle nagu kahte hullu, kes peale vihma alles varjuvad? Kas tead, see tola on sind käinud siin ootamas iga suve algul? Kas tead, et sa poleks tohtinud tulla? Kas mäletad, kui saatsin su üks õhtul käsikäes koju ja siis läksime lahku nagu võõrad? Kas mäletad, et ütlesin, et ma ei saa olla võõras, kui olen sind juba nii lähedalt tundnud? Et võõras ei ole mitte see, kes läheb kaugele, vaid see, kes pole lähedal olnudki? Kas mäletad veel, kuidas me suutsime ühe pingi välja valida ja lihtsalt terve päeva seal maha istuda? Kas mäletad veel, kuidas me lihtsalt terve päeva seisime ühes kohas tee peal kuni sa pidid koju minema? Kas mäletad veel, kuidas "iuu" oli minu sobilik vastus kõigele? Kristiina, kas mäletad..?"
"Jah."
Jah, meie saame küsida "Kas mäletad?".
Päikesetõus.
Lähme ja sõidame kumbki tagasi oma endi eludesse. Täpselt nagu eelminekordki pidime.
Ehk teine kord õnnestub. On udune, on niiske, on hommik.
Sajab.
Ja lahkume. Kui võõrad. Kuid võõras ei saa olla see, kes on olnud niivõrd lähedal. Ja ei saa mina teada, miks sa tulid. Kuidas sa teadsid. Ja kuhu kaovad me vahelt need aastad, mis oleme elanud.
Aga vähemalt sa tulid, kuigi sa poleks tohtinud.
Vähemalt sa mäletad, kuigi sa ei tohiks.
Ja mina mäletan ka, kuigi ma ei tahaks.
Valus hakkab.
Aga unustada. Ma ei suuda.