I'm sick and tired of being sick and tired

Pühendusega

Tere. Olen vahepeal kirjutanud kirjandit, uurimistööd, motivatsioonikirja, muidu meile, sadu säutse ja kõik oma koolivihikud täis kirjutanud ja nüüd jõuan lõpuks ka siia.

Täna hommikul algas TTÜ's üleriiklik lahtine matemaatika võistlus, kuhu ma olin ka juba mitu nädalat plaaninud minna ja kuhu olin ka registreerunud. Aga eile õhtul otsustasin siiski, et jätan minemata, ma lihtsalt leidsin, et sel pole mõtet.

Eelmine reede toimus rebasteläbu ja kohe järgmine hommik, raplas kell 8.00 sai alguse Kaitseliidu metsalaager. Pakkisime asjad autode peale, käisime Alust läbi, võtsime relvad ja relvade puhastusvahendid ning suundusime Männiku lasketiiru. Seal jaotati meid kahte jakku, ühed läksid metsa harjutusi tegema ja minu jagu läks lasketiiru laskma. Seal seletati meile natukene teooriat ja hakkasime 100m kauguselt AK-4'dega laskma. Eriti raskeks tegi asja see, et ma sihin parema silmaga, aga samas on mul parem silm natukene pime, nii et sihtmärki nägin ma pigem ühtlase laiguna. Ja kui me olime juba paar tundi täristanud ja sellest üpriski kopp ees oli, siis öeldi meile, et nüüd teeme arvestusliku laskmise, igaüks saab 10 kuuli ja tulemused lähevad kirja. Siin kohal olgu öeldud, et laskurid jagunevad kolme gruppi : II klassi laskur (75 silma), I klassi laskur (82 silma) ja esilaskur (90 silma). Ja minu silmade arv oli ka mulle üllatuseks. 94 silma : 5 kümnesse, 4 üheksasse ja 1 kaheksasse. Instruktorid rääkisid omavahel, et mul on annet ja mind peaks snaipriks soovitama, olin enda üle ka uhke =)

Aga tulemus tundus ikkagi natukene utoopiline arvestades seda, et mõnikord rasketel koolipäevadel on mul raske suppi süüa. Käed lihtsalt värisevad nii palju. Mitte, et ma supi suust mööda paneks, vaid pigem võib lusikas enne tühjaks väriseda, kui see suuni jõuab =D

Kuid kuulsin, et järgmises jaos oli üks tüdruk, kes lasi minust 1 silma rohkem, nimelt 95 silma. Samas see mind ei imesta, sest tüdrukud ongi alati olnud paremad laskurid.

Olime hilisõhtuni Männikus ja kõigile üllatuseks tuli kõrgemalt käsk, et me ei saagi telgis ööbida, vaid läheme Alu spordihoone (pehmed voodid, saun, duššid, soojus mmm...) ja siis hakkasimegi autodega jälle Alu pool tiksuma. Seal oli kottpime ja üpriski jahe, arvestades, et tuul käis kõikjalt läbi. Aga mulle meeldis, et seal oli pime, sest mul oli näpp lõhki, ma tundsin, et see kipitab ja valutab, aga ma ei näinud, kui tõsiselt see lõhki on. Kui ma arvasin, et see on ainult kriimustus, siis kadus valu praktiliselt ära. Aga kui ma kujutasin ette, kui kohutavalt lõhki see tegelt võib olla, siis see hakkas aina valusamalt valutama. Äge on niimoodi enda psühholoogiaga mängida. Aga hiljem valguse käes avastasin, et see on üpriski sügav haav ja mul on siiani arm alles.

Hakkasime mõtlema vabadusest. Absoluutsest vabadusest. Mida ma teeksin, kui ma oleksingi sõdur, aga kõrgema astme oma. See, kes kogu aeg otsustab, kuhu minna, mida teha ja kodu mul puuduks. Taipasin, et ma läheksin mõne aja pärast hulluks, ma lihtsalt kaotaksin enda reaalsustaju. Ma ei suuda niimoodi elada. Mul on vaja neid igapäevaseid rutiine, sõltuvusi, harjumusi. Mulle meeldib see, et ma teen iga päev vähemalt veerand tundi ühte ja sama asja, mida absoluutselt iga päevgi. Ma lihtsalt ei oska elada mingit muud moodi.

Alu spordihoones jaotati meid kahe kaupa paari, et öösel vahti pidada. Minu vahiaeg oli 3:30-4:00 ja mind pandi paari kellegagi, keda hüüdsime Psühho-Killeriks. Ja see nimi oli täiesti õigustatud. Ta enamik ajast vahtis tühja ja hakkas omaette naerma. Laskmisel läks tal kohutavalt halvasti, tegelikult raudselt lasi paar lasku ära ja ülejäänud kuulid pani endale tasku. Loodsin, et ta mind valveajal maha ei lase, sest ta tõesti nägi hirmus välja.

Et mul öösel midagi paremat teha ei olnud, läksin enda relvasalve puhastama. Ja ta lihtsalt seisis 10 minutit minust natukene eemal paigal ja vahtis mind ning seda, kuidas ma puhastan. Päris creepy, aga lõpuks ta siiski läks ära.

Järgmine päev puhastasime terve elu aeg oma relvi ning siis viisime relvad Alu mõisa ehk lattu ära. Ja nüüdsest ongi seal üks automaat, millel on minu nimi peal =)

Senimaani on mulle tundunud kirjanduses õpitav pagulaskirjandus kohutavalt nüri ja tuim. Aga lõppude lõpuks käis jutust läbi üks luuletus, mis asja positiivsuse poole kallutas (Vabandan, kui mõni sõna vahetusse on läinud, mu mälu pole enam see, mis varem):

Keelemõistest

Kui üks keel

tungib su suhu

ja see pole prantsuskeel

saksakeel venekeel ingliskeel suaheeli ega

üleüldse mingi keel mida

valjult hääldada saab

siis jääb üle vaid üks:

too keel räägib kõiki keeli

aksendivabalt

ei tunne grammatikat

reeglitest pole aimugi

toda ei saa õppida

ta kas on või ei ole ja võib-ollat

pole ollagi ses keeles

Selle keele mõisteid

tunnevad üksnes kaks

ja hääldavad ühtemoodi

Ja mida veel siis huvitavat? Kas te teadsite, et ma olen misantrooplik inimene? Jah, ilmselt mingil määral küll. Reaalsus on selline, et ma ei jätnud alkoholi tarbimist selletõttu maha, et see rikuks minu tervist, tapaks ajurakke ega midagi sellist. Ma jätsin selle maha, sest mida rohkem ma pidudel inimesi hakkasin jälgima, seda misantrooplikumaks ma muudusin ( see ja minu tundlikus pohmakatele). Muidugi olen ma ka kainena käinud vähe igasugu pidudel ja läbudel.

Muidugi, ega ma enda üle uhke ei ole, aga ma ei saa midagi parata. Ma ei viitsi põlata, sest vihkajad ei võida iial. Aga vahepeal lihtsalt välgatab, et miks peab kõik alati nii kuradi idiootne olema. Võib-olla on asi selles, et mulle lihtsalt meeldib keerukus ja sügavus. Ma ei talu lihtsakoelisust, ma ei suuda. Raske on lihtsalt olla ja mitte kuhugile pürgida, mitte midagi peale lolluse teha.

Inimesed suudavad mind lausa hämmastada. Kuidas nad saavad mitte teada kõige elementaarsemaid asju. Kuidas nad saavad nii lihtsakoeliselt elada ja kuidas nad saavad nii debiilseid küsimusi küsida?

Aga samas ma tean, et see kõik on minu viga.