Use me

Täna toimus mini-maraton, päris äge oli see, et lõppude lõpuks ei pidanudki ma seal jooksma ja higistama, vaid sain rahulikult BMX'iga kõigist mööda kimada. Jama värk oli see, et rattal pole ju porilaudu ja lõpuks olin ikka päris sopane (ja need kellest mööda sõitsin need ka, sorri). Ja natukene nõme oli see ka, et selle asemel, et alustada hiljem nagu seda tavaliselt tehti, selle asemel alustati varem. Lootsin, et jõuan natukene enne kolme starti, et templid saada ja siis alustada. Aga kell 2:55 olin sillal ja kui sebrani jõudsin, siis käis juba stardipauk. Kuna ma olin rattaga, siis mul polnud hullu, aga teiste suhtes on natukene nõme =/
Aga äge oli ikkagi, väike pilt ka siia juurde:

Tänaseks pidime inimeseõpetuses tegema essee teemal "ajas rändamine" ja rääkima, mis aegadel veedaksime oma erinevad eluetapid. Liigse vaba aja tõttu tegin selle juba laupäeval valmis. See seisis mul seni laua peal ja üleeile avastasin, et see on liialt ära kortsunud, et seda ma ei saa õpetajale anda. Viskasin selle kamina alla, kus käivad paberid, mis lähevad põletamisele ning mõtlesin, et prindin mingi päev selle uuesti lihtsalt välja. Aga eile õhtul, kui ma seda printima hakkasin, siis avastasin, et mu arvuti ei olnud tööd ära salvestanud. Mõtlesin juba, et pean selle töö uuesti kirjutama. Hakkasin siis kamina alt neid pabereid läbi sortima. Ei leidnud ja ei leidnud. Kuni lõpuks, kuskilt taga nurgast pakkisin ühe kortsunud A4 lahti ja see õnneks oligi just minu essee ja keegi ei olnudki seda ära põletanud. Jeiii! ^^

Minu tänava juurde hakkavad ka need teetööd jõudma. Praegusel hetkel on nii, et kui ma koju tahan sõita, siis pean sõitma mööda maanteed ja siis mõnda aega 5 km/h tiksuma mööda auklikku mudateed. Nii palju siis auto puhtana hoidmisest. Aga homme nad peaksid juba minu tänavaristini ka jõudma ning kuna see on ainuke tee, mis siit välja viib, siis mul pole õrna aimugi, kuhu ma enda auto peaks panema või kuidas ma üldse siit välja pääsen. Ja nii palju kui ma olen mujal märganud, siis nad teevad seda ühte auku mitu päeva ju =/

Jah, see on tema,

juba kaugelt tunnen ta ära

Jah, see on kindlalt tema,

juba kaugelt paneb ta mu naeratama.

Jõuab mu juurde,

kõnnib must mööda,

mis tundub nagu igavik,

sest mõtteis jäämegi kõrvuti seisma.

Vaatan teda, väljast sisse.

Pikad heledad, kuldsed juuksed,

mis ulatuvad tema tiibadeni.

Ingellikud silmad, mis on hallid

nagu torm tema hinges.

Pehmed, kuid kahvatud huuled,

nagu temagi, kui Ta lahkus.

Nina, nii väikene, nunnu.

Natukene viltune,

veelgi nunnum.

Ta on peenike,

vaeseke nii kõhnake.

Üpriski pikk,

aga tegelt mitte eriti.

Minust lühem 6-15 sentimeetrit,

tont seda nii täpselt teab.

See õhuke roosa sviiter,

need heledad kitsad teksad

need valged tossud,

mis kõik muudavad ta maaliteosest kaunimaks.

Aga midagi paistab tas esile,

ei julge valjult spekulaaridagi,

aga ehk 70 või 75 B.

Pehmed kui ta huuledki,

et mitte minna liialt nilbeks.

Ta on küll seksikas,

aga mitte üks neist, kellele ütleks

"seda raami paneks" või "sellega pulgapeitust mängiks."

Ta on lihtsalt nunnu, lihtsalt armas,

soe, magus, avala südamega,

keegi, keda tahaks igakord kallistada.

Ingellik.

Jah, see on tema,

juba kaugelt tunnen ta ära

Jah, see on kindlalt tema,

juba kaugelt paneb ta mu naeratama.

Jah, see olen mina,

nii uskumatu kui see ka näib.

Jah, see olen kindlalt mina,

siis, kui tüdruk oleks ma.