Teaduse mõistes on mõnikord vajalik unustada selle kõige kindlamad alused.

Lisasin küljepaneelile sellise toreda koha pealkirjaga "Küsimused". Mõte on selline, et ühel peol pakuti mulle see idee, öeldes, et tal tekib hästi palju küsimusi, millele ta tahaks vastuseid, aga ei viitsi otsida. Ning mina olen selline, kellele just meeldib vastata ja küsimusi otsida. Mõte ju iseenesest päris hea.
Ehk siis, sinna võib lisada igasugu füüsika-küsimusi (palun ärge ainult enda kodutööd sinna copy-paste'ge) ning miks mitte ka füsioloogia või ükskõik mille teemalisi, juhul kui arvate, et ma olen nendel teemal vähemalt kompetentne. Aga igastahes, küsimus oli: "Miks äikest lüües müristab?" mul mingisugune teooria tegelikult oli, aga kuna mul on selline viga, et mulle ei meeldi vastata, kui ma just milleski absoluutselt kindel pole, siis jäi see sinna paika. Aga nüüd vastan sellele postituse lõpus, et saaks ikka uudishimu ära rahuldatud.

Mõned tähelepanelikud ehk mäletavad, kuidas ma kunagi kurtsin muret, et ilmselt ülikoolis pole aega trennis käimiseks. Leidsin eile Akadeemilise Spordiklubi veebilehest sellise koha, kust saab enda ajalugu näha ning see näitas, et alates 6. septembrist olen ma kokku käinud 14 korda, ehk peaaegu 5 korda nädalas. Ehk veel ei ole hullu midagi, kool tundub praegu isegi kerge. Täna oli mul esimene kontrolltöö ülikoolis - nimelt programmeerimises. See oli üpriski lihtne, võib-olla isegi liigagi. Mulle lihtsalt tohutult meeldib programmeerida, tundub nii loomuliku ja loova tegevusena. Aga eks näib, mis õpiraskusest edasi saab..


Töötulevik tundub ka veel ähmane. Ühelt poolt veel aega on, aga teiselt poolt peab ju koolis vastavaid aineid vaikselt valima hakkama. Oletades, et ma jäängi lõpuni füüsika erialale, siis kindlust loob see, et viimase paari aasta (vististi viie?) lõpetajate seas pole mitte ühtegi töötut. Suurem hulk töötab ülikoolis, õpetajatena või juhtidena. Muidugi on tööde hulgas sortiment hästi lai, leidus kõike, aga eriti palju tundus olevat igasugu juhte - olgu selleks kasvõi personali- või IT-juhte.




Muidugi on see kõik hetkel veel puhtakujuline spekulatsioon, aga mind huvitaks muidugi ka doktorikraad kätte saada. Samas koos plussidega, tuleks kaasa ka terve suur hunnik miinuseid. Alates sellest, et pean endale pidevalt rahastajaid leidma ning lõpetades pideva reisimisega või lausa obligatsiooniga elada välismaal. Muidugi ka siinsed palgad, kui professorid välja jätta, siis väga suure hulga teadlaste brutopalgad ei küündi isegi Eesti keskmise palgani. Ehk siis töö, mis nõuab ~10 aastat ränka õppimist, globaalset tunnustust ning tööd ka pärast tööpäeva ning siiski on võimalik lõpetada palju vaesemana, kui "keskmine" inimene. Sounds really great, kuigi samas on see töö loov ja väljakutsuv ning kui ma valiksin eriala, mis ka erasektorile huvi pakub, siis oleks ju mingi suure kapitaliga firma alluvuses täitsa okei töötada. Oehh.. Jätan selle lihtsalt tuleviku otsustada. (Teen seda vist liigagi tihti)


Nii - miks äikesega müristab? Mürin ei tule mitte pilvedest, vaid pikselöögist. Kuna õhk on täis igasugu osakesi, siis äike murrab neist läbi ja ta soojendab kõiki õhuosakesi, mis tema ümber on, ta teeb seda hästi kiiresti ning tõstab nende temperatuuri väga kõrgele, mitme-mitme tuhande kraadini (välk on ju päris tuline). Ning nagu kõik asjad ikka, siis ka õhk paisub soojenedes ning kuna see soojenemine on nii intensiivne, siis see paisumine liigub mööda õhku edasi justkui jõelaine ning kui see laine jõuab meie kõrva, siis me kuuleme seda mürisemisena. Eks ole ju tegelikult kõik helilained sarnased mehaanilised lained. Ehk siis sama protsess toimub pikselöögil ümberringi ning need lained levivad igasse suunda. Täpselt nii, nagu kivi vette visates levivad veelained, levivad ka helilained.

Täna kulmineerub ka Teadlaste ÖÖ Festival, millest ma kavatsen ka osa võtta. Mul on hetkel käes Tartu ürituste ajakava ning siin on 5 lehte sündmusi ja ekskursioone, mis täna kõik toimuvad. Kui kellelgi veel soovi on tasuta teadusteatrit, ekskursioone või muidki asju näha/kogeda, siis soovitan järgi uurida - üritusi toimub üle Eesti.

See on kunst, mida ei väljendata mitte paberil, vaid looduses

Huvitav on see, et mul on hetkel ainekavas ainult 1 kohustuslik füüsika aine ja see polegi veel õige füüsika. Pigem on see lihtsalt kuiv mõistete tund, metafüüsika või minu sõnul isegi filosoofiline loogika. Seal on 30 lehekülgi mõisteid, sh. ka sellised nagu hing, vaim, süllogism, ettemääratus jms.

Miskipärast ma arvasin, et siin hakkab kohe mingi hullumeelne füüsika ülesannete lahendamine pihta, aga reaalsuses ülikool on veel kerge, aga räägitakse, et meie õppekava on nagu eksponentfunktsioon, ehk varsti muutub kõik hästi järsult hästi kiireks. Ega ilma asjata iga teine siit välja ei lange. Natukene kurb on isegi mõelda, et praegune loengusaal on varsti poole tühjem. Veel õudsam on mõelda, et mis siis juhtub, kui ise ei näegi seda kui saal tühjemaks muutub, vaid olla ise selle langeva poole osa..

Huvitav tähelepanek on siin, et inimesi on tõesti võimalik teatud tüüpidesse ära lahterdada. Kõik füüsikaõpetajad on olnud samasugused hullud, matemaatika õpetajad on kõik üpriski kuivad ja aines kinni ning inglise keele õpetaja meenutas juba kaugelt minu endist saksa keele õpetajat, ka tund oli sarnane. Sama ka teiste inimestega, kõik meenutavad kedagi, keda ma olen varem tundnud juba. Ning kui ei meenuta, siis meenutavad kedagi, keda ma olen hiljuti tundma õppinud, ehk siis mulle jäävadki inimesed pigem enda temperamenditüübi ja käitumise poolest meelde - näo ja nime järgi on minu ära tundmine üpriski kehv.

Aga mul on üks hästi huvitav valikaine, nimelt 'füüsika meie ümber', ma sain selle loodusõpetajate õppekavast. Seal seletatakse, nagu nimeski mainitud, füüsikast meie ümber. Juba esimeses tunnis rääkisime sellistest küsimustest nagu, miks kassi silmad pimedas helendavad, miks pilved alla ei kuku, miks järve jookseb sisse mitu jõge, aga järvest välja ainult 1 ja palju muudki. Ehk siis tegu on hästi ägeda tunniga ning sellega seoses meenub ka üks ettepanek, mille keegi blogi suhtes mulle pakkus, aga selle realiseerin ma ära siis, kui natukene rohkem aega on.

Samuti registreerisin end teadusbussi, mis tähendab, et peagi ma saan hakata teadusteatrit andma. Mulle kohutavalt meeldib see - ei jõua ära oodata. Kohilas tehti vahepeal rohelises saalis midagi sarnast, vedel lämmastikuga mängimine, infrapunakaamerad ja suur hunnik huvitavaid katseid! Ma ei suuda ära oodata, sest enam ma ei ole jälgija, vaid esineja rollis. Kes teab, äkki sõidab teadusbuss kunagi ka Kohila Gümnaasiumi?


Isegi laupäeval, ehk eile oli seminar, mis algas hommikul kell 10, kestis 6.30-ni ja kulmineerus kell 9, peoga. Ehk siis päevad on siin pikad, süüa saab vähe ja istumist on palju, aga elu on lahe ja olla on tore. Loodame, et ma pean siis 9-10 aastat enda erialal vastu ja naudin seda ka edaspidi =)

I wish I was beautiful

Hommikul kell 8 kooli poole jalutades on huvitav märgata varaseid inimesi, kes väljas koertega jalutavad. Miks nad nii vara nendega jalutavad? Kuidas nad endale seda lubada saavad? Kas nad tööl või unemaal ei peaks olema? Ainuüksi enda lühikesel kooliteel nägin neid 3 tükki - jalutavad, rahulikult. Näod on küll tõsised, aga kehahoiak vaba, ilma muredeta. Nähes selliseid müstilisi inimesi, tekib peas küsimus - mis on nende lugu?

Äkki nad on hiljuti oma töö kaotanud ja ei oska enam midagi ajaga peale hakata. Või käib vaid nende mees tööl, nemad viisid ainult enda lapsed lasteaeda ja jätkasid oma vaba hommikupoolikut jalutuskäiguga.
Siis tabab mind mõte - küll ma olen loll, ma pole enam ju Kohilas. Koertel on sama moodi hädad ja mured ning nad ei saa neid lihtsalt õue lasta. Ilmselt on nad sunnitud iga hommikul, lõunal ja õhtul nendega jalutamas käima ja pärast seda varast jalutuskäiku nad siiski suunduvad tööle. Võib-olla, aga see ei välista ka eelmiseid variante.

Kuigi tegelikult polegi vahet, taipan, et nemad on nagu minagi. Nad on ka vaatlejad. Mina vaatlen neid kui müstilisi objekte, mis kiiretel hommikutundidel veedavad rahulike tunde enda loomade seltsis. Ning nemad vaatlevad mind, mitte küll indiviidina, vaid osa sellest suurest inimmassist, mis meenutab sipelgate organiseeritust. See inimpilv, mis iga hommik kell 8 justkui tärkab maa alt ning hakkab siblima. Kõik liiguvad mingile poole, risti-rästi, kõigil on kuhugile kiire, vaja kuhugile jõuda ja midagi teha. Vähemalt nii näib meile endile - selle suure inimmassi osale. Reaalsuses ei jõua me õigeks ajal kuhugile, ega saa midagi tehtud. Ja just selle pärast algab see sama kihutamine iga hommik otsast pihta, me vähemalt proovime ja proovime, kuniks...

Kuniks suudame end näha kõrvalt. Näha muretsemise ja pabistamise põhjusetust ja mõelda väljaspool seda pilve. Niimoodi lõpeb iga hommikune kiirustamine ja paanitsemine ning me muutume jalutajateks. Kes iga varahommik läheb linna peale koos enda koeraga ning jälgib kõrvalt seda meeletut siblimist, arusaamata, miks neil kõigil kiire on. Ja see meeletu siblijate hulk vaatab seda rahulikku hommikunautijat, arusaamata, miks tema ei jookse vooluga kaasa.

I am not a monster, I am just misunderstood.

Huvitav fakt: ma ei oska vilistada

Uus sügis, palju uusi kogemusi. Minul, sinul. Isegi temal. Kes läheb gümnaasiumi, kes uude kooli, kes ülikooli ja kellel on lihtsalt uus klass ees ootamas. Ka minu kogemus kuulub sinna alla - mitte eriti eriline. Seda vähemalt selles mõttes, et kõigi uued algused on erilised. Ja seoses sellega ma proovin siia mitte kurta, kuidas mu õppepäev oli 8-st 6-ni ilma eriliste pausideta. Ma proovin mitte seletada, kuidas ained tunduvad juba praegu ülimalt keerulised. Ma proovin mitte kurta, kuidas ühe tunni kohta koolis on tavaliselt määratud vähemalt poolteist tundi tööd veel kodus. Ma proovin vältida siia enda koolipäevade kirjelduste kirjutamist, isegi kui mulle on need uued ja värsked, on need ülduses nii ära räägitud ja faktini teada. Aga üks asi, mida ma võib-olla teen, on, et ma kirjutan praeguses postituses ülikooli kohta lauseid, mis hakkavad sõnadega "ma proovin". Aga üks asi, mida ma kindlasti teen on see, et ma kirjutan siia huvitavaid lugusid ja seikasid, mis minuga on juhtunud. Ehk siis midagi, mis mujal kajastust ei saa (ja oleks ka päris creepy, kui keegi teine minu elust kirjutaks).


Nüüd, mil koitmas on sügis
ja algamas on õpingud.
Sooviksin ma öelda toosti,
elule, mis lõppenud.

Pöörlema läks elurool,
kõik on segi paisatud:
gümnaasiumist saand ülikool,
ei saa me olla laisad nüüd.

Oh. Keeruline tudengielu,
vaevalised õpingud.
Oh! Kallid sõbrad - rõõm ja melu
See-eest siin on lõputud.


-Minu bipolaarsed tunded, tekitatud ülikooli poolt.