I wish I was beautiful

Hommikul kell 8 kooli poole jalutades on huvitav märgata varaseid inimesi, kes väljas koertega jalutavad. Miks nad nii vara nendega jalutavad? Kuidas nad endale seda lubada saavad? Kas nad tööl või unemaal ei peaks olema? Ainuüksi enda lühikesel kooliteel nägin neid 3 tükki - jalutavad, rahulikult. Näod on küll tõsised, aga kehahoiak vaba, ilma muredeta. Nähes selliseid müstilisi inimesi, tekib peas küsimus - mis on nende lugu?

Äkki nad on hiljuti oma töö kaotanud ja ei oska enam midagi ajaga peale hakata. Või käib vaid nende mees tööl, nemad viisid ainult enda lapsed lasteaeda ja jätkasid oma vaba hommikupoolikut jalutuskäiguga.
Siis tabab mind mõte - küll ma olen loll, ma pole enam ju Kohilas. Koertel on sama moodi hädad ja mured ning nad ei saa neid lihtsalt õue lasta. Ilmselt on nad sunnitud iga hommikul, lõunal ja õhtul nendega jalutamas käima ja pärast seda varast jalutuskäiku nad siiski suunduvad tööle. Võib-olla, aga see ei välista ka eelmiseid variante.

Kuigi tegelikult polegi vahet, taipan, et nemad on nagu minagi. Nad on ka vaatlejad. Mina vaatlen neid kui müstilisi objekte, mis kiiretel hommikutundidel veedavad rahulike tunde enda loomade seltsis. Ning nemad vaatlevad mind, mitte küll indiviidina, vaid osa sellest suurest inimmassist, mis meenutab sipelgate organiseeritust. See inimpilv, mis iga hommik kell 8 justkui tärkab maa alt ning hakkab siblima. Kõik liiguvad mingile poole, risti-rästi, kõigil on kuhugile kiire, vaja kuhugile jõuda ja midagi teha. Vähemalt nii näib meile endile - selle suure inimmassi osale. Reaalsuses ei jõua me õigeks ajal kuhugile, ega saa midagi tehtud. Ja just selle pärast algab see sama kihutamine iga hommik otsast pihta, me vähemalt proovime ja proovime, kuniks...

Kuniks suudame end näha kõrvalt. Näha muretsemise ja pabistamise põhjusetust ja mõelda väljaspool seda pilve. Niimoodi lõpeb iga hommikune kiirustamine ja paanitsemine ning me muutume jalutajateks. Kes iga varahommik läheb linna peale koos enda koeraga ning jälgib kõrvalt seda meeletut siblimist, arusaamata, miks neil kõigil kiire on. Ja see meeletu siblijate hulk vaatab seda rahulikku hommikunautijat, arusaamata, miks tema ei jookse vooluga kaasa.