Huvitav fakt: ma ei oska vilistada
Uus sügis, palju uusi kogemusi. Minul, sinul. Isegi temal. Kes läheb gümnaasiumi, kes uude kooli, kes ülikooli ja kellel on lihtsalt uus klass ees ootamas. Ka minu kogemus kuulub sinna alla - mitte eriti eriline. Seda vähemalt selles mõttes, et kõigi uued algused on erilised. Ja seoses sellega ma proovin siia mitte kurta, kuidas mu õppepäev oli 8-st 6-ni ilma eriliste pausideta. Ma proovin mitte seletada, kuidas ained tunduvad juba praegu ülimalt keerulised. Ma proovin mitte kurta, kuidas ühe tunni kohta koolis on tavaliselt määratud vähemalt poolteist tundi tööd veel kodus. Ma proovin vältida siia enda koolipäevade kirjelduste kirjutamist, isegi kui mulle on need uued ja värsked, on need ülduses nii ära räägitud ja faktini teada. Aga üks asi, mida ma võib-olla teen, on, et ma kirjutan praeguses postituses ülikooli kohta lauseid, mis hakkavad sõnadega "ma proovin". Aga üks asi, mida ma kindlasti teen on see, et ma kirjutan siia huvitavaid lugusid ja seikasid, mis minuga on juhtunud. Ehk siis midagi, mis mujal kajastust ei saa (ja oleks ka päris creepy, kui keegi teine minu elust kirjutaks).
Nüüd, mil koitmas on sügis
ja algamas on õpingud.
Sooviksin ma öelda toosti,
elule, mis lõppenud.
Pöörlema läks elurool,
kõik on segi paisatud:
gümnaasiumist saand ülikool,
ei saa me olla laisad nüüd.
Oh. Keeruline tudengielu,
vaevalised õpingud.
Oh! Kallid sõbrad - rõõm ja melu
See-eest siin on lõputud.
-Minu bipolaarsed tunded, tekitatud ülikooli poolt.
0 kommentaar(i):
Post a Comment