Nüüd alles adun, et polegi kõik ju minu teha.

Olen hakanud tajuma aja muutuvat väärtust. Mida on väärt meie igapäevane aeg? Mitte meie minevik, mitte homne, mitte 10 aasta pärast, vaid need igapäevased minutid, mis vaikselt mööda tiksuvad. Mida me nende ajal teeme? Keskkoolis olles oli mul teatud asju tehes kogu aeg kiire, et koguda endale palju-palju aega, mida ma lõpuks isegi ei vajanud ning mul oli suur hulk kokku kraabitud minuteid, mis ma lasin igal õhtul vabadusse. Päeval kiirustasin, koolis käisin autoga, trennis käisin autoga, õhtuti passisin arvutis ja kodune õppimine võttis igast päevast vaid loetud minuteid.

Ülikoolis on see kõik nii teistmoodi, ma ei kiirusta enam. Mul on kool kodust sama kaugel kui varemgi, kuid ma käin seal alati jala. Ma magan hommikul kauem, ma ei leia, et ma hommikul seda lisaaega arvutis olemiseks vajaksin. Kui suve lõpus hakkasin laptopi kasutama, siis mul ei olnud pikka aega brauseri esiekraanil Facebooki, ma isegi ei pannud tähele, et see puudu on. Alles ülikooli algul tekkis vajadus Facebooki kui suhtlusvõrgu jaoks. Poodi minnes jalutan rahulikult, Kohilas olles sai poodi kiirustatud, et saaks asja kiiresti kaelast ära. Enam nagu polekski seda vajadust, et tahaks igapäevaseid asju nii väga kaelast ära saada. Ning õppimine on nüüd igapäeva loomulik osa, ma ei tea, mida vastata, kui minult küsitakse: "Mida sul homseks õppida on?". Sest, noh, nagu midagi ei ole..Terve selle nädala plaan on tühi... Aga kontrolltöö tuleb 3 nädala pärast ja eksam on jaanuaris. Jah, vot, õpingi nii, arvan, et kui õpiksin "homseks", siis olen järelikult juba hiljaks jäänud.

Ajast veel rääkides, siis ma olen kohutav planeerija. Põhimõtteliselt võidaks minult küsida, mis ma järgmine neljapäev trennis teen ja ma isegi teaksin öelda, et kas ma olen siis trennis ja kui olen, mida ma seal teen. Enda õppimise ja muu eluga on mul üpriski sarnaselt. Niiet kui keegi kutsub mind õhtuks välja, siis ma 90% ajast hakkan enda peas plaani ümber arvutama. Kui kaua see aega võtab, mis kell ma koju jõuan ning palju ma pärast seda veel teha jõuan? Siis mõtlen veel läbi, et kas tegemata jäävaid asju saab veel kuhugile lähipäevadesse mahutada ja kui saab, siis mille arvelt? Kui tundub mõistliks ohverdus olevat, siis muidugi ma tulen ka samal päeval välja, õnneks ma nii pedant ka ei ole.

Miks kaalub külm vesi rohkem kui soe vesi?

Küsimus on väga huvitav, aga ma alguses mainin ära, et külm vesi ei ole tingimata raskem kui soe vesi. Näiteks kui talvel vette minna, siis on kindlasti pinnal külmem, kui põhjas. Ja kui vesi on nii külm, et lausa jäätub ära, siis jää on ju isegi nii kerge, et hõljub vee peal. Vastus sellele on, et vesi on kõige tihedam 4 kraadi juures.
Aga väga täpset vastust ma ei oska anda, see eeldaks põhjalikke keemiaalaseid teadmiseid ning fakte vesiniksidemete kohta. Aga pealiskaudselt rääkides, siis 4 kraadi juures võtavad vesiniksidemed just nii tihedalt kokku, et vee tihedus suureneb. Kui temperatuur vähenema hakkab, siis hakkavad vesinikud moodustama omavahel selliseid pikemaid ühendusi, mis lõpuks muutubki jää kristalliliseks struktuuriks, kus osakeste vahel on palju ruumi. Aga temperatuuri tõustes kaalub vesi samal põhjusel, miks teisedki ained: sest osakesed saavad rohkem energiat, liiguvad rohkem ja aine ruumala paisub.


Miks jäätukk, kui see saunalavale viia, aurab?

Tõenäoliselt see jäätükk sublimeerub ehk muutub gaasiliseks. Jäätüki pinnal olevad molekulid saavad palju kineetilist energiat ning selle arvel suudavad nad jää küljest lahti murda ning gaasina ära põgeneda. Need osakesed jätavad vedela faasi vahele ning muutuvad otse gaasiks. Kuna saunas õhk pidevalt soojuse tõttu liigub, siis tekkinud gaasiosakesed saavad jäätükki juurest ära põgeneda ja teevad ruumi uutele osadele, nõnda ka auramine jätkub.

Füüsika põhiküsimus?

    Laisa lausestuse ning küsimuse enda põhjal eeldan, et ka küsija õpib füüsikat. Ametlikult ju tegelikult mingit põhiküsimust pole, kui keegi mõistab füüsikat teisiti, siist  ta võib ka põhiküsimuse endale teisiti sõnastada. Aga ilma keerutamiseta, kõige levinumalt tunnustatud füüsika põhiküsimus on: mis on põhjuslikkuse põhjus?
   Loodusteaduse tudengile vist rohkem seletust vaja ei olegi. Põhjuslikkus on see, kui üks nähtus põhjustab teise, ehk lihtne põhjus-tagajärg toimimine. Näide on see, et soojenemisel kehad paisuvad - soojenemine ja paisumine on omavahel põhjuslikult seotud. Põhjuslikkus takistab meie maailmal kaosesse vajumast - kujutage ette, kui kõik toimub ilma mingi põhjuseta.
   Tänapäevane vastus eelmainitud põhiküsimusele on : fermionide(aineosakeste) ja bosonite(väljaosakeste) supersümmeetria (väide, et igael osakesele on olemas ka vastav supersümmeetriline kaasosake)