In fear of missing something vital from my own existence

Kindlasti märkasite, et ma olen enda blogikujunduse ära muutnud (seda on raske mitte märgata), loodan, et olete uuega rahul. Mulle endale väga meeldib, palju mugavam on kirjutada ka! Muutsin küll tiitli all olevat teksti, kuid traditsiooni mõttes piirdusin jällegi "Alice Imedemaalt" tsitaadiga.


Vahepeal arendasin edasi eestikeelset informatsiooni allikat ehk kirjutasin vikipeediasse sellise toreda artikli: https://et.wikipedia.org/wiki/Kvanttäpp


Lisaks osalesin ka esimest korda Eestri Meistrivõistlustel Kulturismis ja Fitnessis, mis kahjuks seekord ei läinud kuigi hästi. Andsin küll endast parima ja ka ettevalmistus läks hästi (leidsin, kuidas enda jaoks dieeditamist palju inimlikumaks teha - lihtsalt öeldes jätsin lihtsalt hommikusöögid vahele), kuid head kohta ei saavutanud. Põhjus on tegelikult väga lihtne - sügisel on väga vähe võistlejaid, sest noh, nii pühendunuid inimesi, kes oleksid nõus juba suvel dieeti pidama on vähe. Seega tõsteti kategooriad kokku ja mina, kergema kaalu poiss, võistlesin endast märgatavalt suurtematega.

Sellest tulenevalt otsustasin ka, et seekord kevadel ei võistle - pidevalt nälgides ei saagi suuremaks kasvada. Enam ma ei teagi, kas või kunas ma üldse võistlen, järgmine aasta olen Ameerikas ning edasi ei tea, kus või kes ma olen. Igatahes juunioriklassi võistleja kindlasti mitte.

Üks asi, mis mulle fitnessi juures meeldib, on see, et enamik asjaarmastajad oskavad uut infot esialgu kriitilise pilguga vaadata kuniks tegu pole tõestatud asjaga. Võin isegi üles tunnistada, et olen lugenud igasugu biomehaanika või sporditeaduste publikatsioone sama palju (või isegi rohkem) kui füüsikaga seotud väljaandeid.

Olgem ausad, selliseks kriitiliseks pilguks on ka põhjust - kuskilt kõrva tagant meenub üks Ameerikas läbiviidud uuring, milles selgus, et umbes ~10 % apteekides ning spordipoodides müüdavatest toidulisanditest tõesti teevad ka seda, mis pakil lubatud on.

Vahepeal tundub isegi huvitav mõelda, et kui levinud tegevus söömine on ja kui vähe keskmine inimene söömisest teab. Räägitakse igasugu imeravimitest või mingitest erilistest toitudest või valgupulbritest vms. mida 'kohe kindlasti' sööma peab. Tegelikult päeva lõpus loevad suuresti ainult söödud ja kulutatud kalorid. Kui kulutad päevas 2500 kcal ja sööd sisse 3000 kcal, siis ei ole vahet, kas see tuli jäätisest või sõid ainult spinatit koos mingite rasvapõletajatega - kaal tõuseb ja ka rasva lisandub. Analoogselt, kui teed palju trenni ja kulutad 3000 kcal ning sööd ainult 2500 kcal saia või 2500 kcal valgupulbrit, siis kummalgi juhul ei ole võimalik lihast kasvatada. Tegelikult lihtne, onju?

Tegelikult olen täiesti teadlik, et toidulisandid ja tervis on suur tööstus, mis paratamatult peab kuidagi raha teenima. Lisaks ka igasugu vanarahva teadmised (hommikul peab sööma jms.) ning suurfirmade poolt sponsoreeritud tegelaste promo. Meenub ka üks huvitav infokild, mida hiljuti lugesin. Nimelt doktor Oz'i pole seepärast kohtusse kaevatud, et tegelikult ta ei väida ise kunagi midagi valesti. Ta kas väidab, et keegi teine on nii öelnud või kutsub saatesse külalise, kes tema eest toodet reklaamib või siis segab selle korrektse infoga kokku. Näiteks "See dieeditablett töötab ainult koos õige toitumise ning treeninguga". Ehk kui see ei tööta, siis järelikult on toitumine ja trenn vale, mitte tablett vigane. 

You can do anything - but you wont.

Head uudised! Minu esialgne ülikoolide valik tuli (5 ülikooli, nende hulgas ka 1 erakool), kuid ma hetkel neid nimetama ei hakkaks, vaid alles siis kui see üks ja kindel selgub. Hetkel võin ainult seda öelda, et USAs on ikka võimsaid kohti küll... =)

Vahepeal tegin ära ka GRE testi (Graduate Record Examinations), mis oli ikka paras pähkel. Algselt oli plaanis, et pean minema Soome tegema spetsialiseeritud ehk GRE füüsika testi, kuid selgus, et piisab üldtestist. Koosneb see siis kolmest osast: matemaatika, analüütiline kirjutamine ja keeleline osa.
Suurim lootus oli matemaatika peal, sest see minu jaoks muidugi kõige tähtsam ja eks ma ühte-teist jagan ka, kuigi seal oli selline imelikum matemaatika, mida peab suuresti peast tegemaa, sest arvutamiseks pole aega, näiteks:


Selle vastus on see, et kõik, ehk A, B ja C on õiged.

Seejärel analüütiline kirjutamine, mis on küll keeruline, kuid mitte kõige hullem. Enda kurbuseks selgus, et Eestis miskipärast (mujal väga mitte) tehakse seda testi paberil, ehk ma pidin käsitsi kõik esseed kirjutama. Muidu ei oleks hullu, aga kahe essee kirjutamiseks antakse aega vaid tund aega ning nende kirjandite mahud on soovitavalt 600 sõna. See tähendas, et mustandiks (ega mõtlemiseks) aega väga ei ole. Ning muidugi, nagu sõna analüütiline vihjab, siis vähemalt ühes essees tuli argumenteeritult analüüsida etteantud tekstilõiku.

Ning lõpetuseks keeleosa.. Oeh, see oli kõige karmim. Eks see ole koostatudki nii, et see oleks raske ka neil, kes on terve oma elu ingliskeelsetes maades elanud. Selle kohta on antud välja meeletult palju igasugu väljaandeid pealkirjadega "1500 definitsiooni, mida GRE testi jaoks vaja läheb", "3000 kriitilise tähtsusega sõna" jms. Ma õppisin kuskil ~100 uut mõistet selgeks ja minu õnneks 1 neist ka töösse tuli (hea seegi, sest aega oli mul vaid kuu).
Näited vist ilustavad hästi:
Siin tuleb puntki saamiseks valida kaks sõna, mis annaksid samatähendusliku lause

Ning siin kõik kolm lünka õigesti täita:

(Esimese vastus on AC ja teise vastus on BEG)

Nüüd teate, mis teid ees ootab, kui otsustate magistrisse või doktorantuuri välismaal minna. Ma olen väga õnnelik, et Fulbright minu testitegemised kinni maksis, sest üks testikord maksab ~200$, kuid eks ta kandideerimisprotsessi paratamatus ole =)

Tegelikult mul on ka juba tulemused teada, enne tegemist panin endale arvulised eesmärgid ja ennäe, üpriski lähedale ennustasin:

matemaatiline 165/170 (eesmärk 167) - top 10% tegijatest;
keeleline 156/170 (eesmärk 153) - top 29%;
kirjalik 4.5/6 (eesmärk 4) - top 20%.

Hindamist ma kommenteerida ei oska, see väga keeruline, aga nagu näha, siis igati tipp-topp, loodame, et koolidele ka sobib :)

Ning edaspidi kirjutan testidest-värkidest natukene vähem ja rohkem muust.

Ameerika ja rotid

Sellised toredad uudised, et mul õnnestuski Fulbright stipendiaadiks saada! See tähendab seda, et järgmisel aastal jätkan enda magistrikraadi juba Ameerikas - praegune õppeaasta läheb nende silmis tegelikult mul bakalaureusekraadi alla, kuna teadupärast on USA-s bakaõpe 4 aastat.
See tähendab hulgalist tegutsemist, palju elumuutvaid otsuseid, ootusärevust, teadmatust ja igasugu emotsioone, mida kaugele kolimine endaga kaasa toob.

Peagi hakkab pihta koolidesse kandideerimine, kuid antud programmi juures on huvitav see, et mina ei saa koole valida, vaid seda tehakse minu eest. Eriala küll määran ise ja selleks on nanotehnoologia/nanofüüsika/nanoteadus/nanomiski, kuid kuni viis kooli määravad nad ise, kandideerivad mind neisse ja seejärel saan valida nende koolide hulgast kuhu sisse sain. Selles mõttes on hea lihtne, sest teadupärast on see kandideerimisprotsess äärmiselt tülikas ning ka rahalises ja ajalises mõttes kulukas.


Seni olen juba ära teinud TOEFL testi (Test of English as a Foreign Language), mis on sisuliselt inglise keele eksami raskem versioon. Lugemine, kirjutamine, kuulamine ja rääkimine. Ainult, et loenguid saab kuulata ainult ühe korra ja nii rääkimine/kirjutamine on kuuldud/loetud asjade kohta, mitte puhtalt essee vormis.
Vastuvõtmisprotsessis on selle testi tulemus pigem lävendipõhine, ehk kas saad sisse või ei saa. See tähendab,et kui saada skoor vähemalt 100/120, siis sellega peaks peaaegu kõikjale saama (enamasti nõutakse kuskil 90), kui vähem saad, siis on bye-bye.

Ma väga selle pärast ei muretsenud ja läkski hästi:
Lugemine 30/30
Kuulamine 30/30
Rääkimine 24/30
Kirjutamine 29/30

Ehk oli teada, et rääkimine ongi kõige raskem osa, kuna sa pead rääkima arvutimikrofoni ning seda samal ajal kui 10 inimest samas toas enda arvutisse rääkida üritavad.



Teine tore uudis on see, et me võtsime endale rotid! Saage tuttavaks:

Genka!

Lible!

Genka ja Lible!

Neist on õudsalt keeruline pilti teha,
kui nad just ei maga.

Nad ronivad kogu aeg üksteise otsa.

Seni oleme tublid vanemad olnud, rotid on elus ja terved, jooksevad ringi ning närivad minu riideid miskipärast katki (mu uus kampsun!).
Otsustasime rottide kasuks, sest nad on kohutavalt targad, neid saab õpetada rotivetsus käima, nime peale tulema ning mõned on isegi õpetanud neid asju tooma. Muidugi nende loomulik tarkus paistab välja ka, nad juba teavad, kuidas ust lahti tehakse, kuid õnneks pole veel piisavalt suured, et suudaksid linki alla vajutada. 

Miks saab inimene lennukiga reisides radioaktiivset kiirgust?

See vastus pidi küll kaua ootama, aga põhjendus on tegelikult väga lihtne: kosmiline kiirgus. Kõrgemal lennates ei ole atmosfäär, mis osaliselt kiirgus hajutab, nii suure tihedusega ehk on vähem kaitsekihte. Olen kuulnud, et paljusid piloote käsitletaksegi kui kiirgusega seotud töötajaid, kuna selline intensiivne igapäevane kokkupuude paratamatult võib põhjustada terviseriske.

Isadepäev

Õhtulauas ütles alati mu isa,

et täiskuuga ei räägita.

Arvasin, et kui tähistaeva poole kisan,

siis tühja lõpmatusse röögin ma.

Või kuu helgiv pale nõnda õel,

et hüüab mulle tagasi

sõnadega, mis kui nõel.

Nüüd kui olen vanemgi,

siiani ei tea, mis isa mõtles.

Või mina ise kuulsin valesti,

sest suu tal oli täis.

... on asju vol 2.

Lubasin veel toimuvast kirjutada ning seda ma teengi.

Endalegi üllatuslikul kombel ei ole ma kirjutanud siin ReLaDe-st ehk väiksest, kuid asjalikust, viieliikmelisest meeskonnast. Lahtikirjutatuna Reusable Laundry Detergent, meie eesmärk on luua taaskasutatav pesupulber, mis baseerub nanoosakestel, mida sünteesisin enda bakalaureusetöös.
Kujutage ette, kui mugav oleks elu, kui ei peaks enam poes pidevalt pesupulbri järgi käima ning seda masinasse laadima. Pesumasin ise korjab pesupulbri tagasi masinasse ning taaskasutab seda mitmeid ja mitmeid kordi uuesti. Selline tehnoloogia ei ole ka üüratult kallis, läheb vaja vaid antud nanoosakestel põhinevat pesupulbrit ning väikest magnetitega lisa pesumasinale.

Selle ideega osalesime ka Climate Launchpadis, mis on Euroopa suurim säästva tehnoloogia äriideede konkurss. Esialgu pääsesime Eesti finaali, mistõttu sain osaleda Käsmus kolmepäevasel intensiivsel koolitusel, millele järgnesid veel mitmed väiksemad. Finaali pääsenud 8-st hämmastavate ideedega meeskonnast said Amsterdamis toimuvasse Euroopa finaali pääsu vaid 3. Õnn naeratas meile ning olime teine meeskond, kes sinna pääses. Minu jaoks oli tegu hämmastava edasiminekuga.

Finaal toimus eelmisel reedel Amsterdamis, kuid mina olin sel hetkel kahjuks Belgias. Kuigi Amsterdam oli ühe rongisõidu kaugusel ei olnud mul võimalik sinna ka ise kohale minna. Finaalis osales 82 tipptasemel idufirmat, kuid meie meeskond, müts maha nende ees, suutis pääseda võimsas konkurentsis kolmandale kohale! Tõeline võit, kui juba finaali pääsemine oli suur au, siis kolmas koht, selliste revolutsiooniliste ideede keskel.. Kindlasti kuulete selle idee arenduskäigust veelgi.

Postimees:
"Ma arvan, et nad hakkavad meid vihkama!" - Tartus hautakse revolutsiooni pesupesemises
Forte:
Tartu idufirma: tulevikus pole pesupulbrit enam vaja
Ärileht:
Eesti idufirma tahab uuendada äärmiselt vanaaegset tegevusvaldkonda
Tarbija24:
Idufirma: pesupulbrist saab ajalugu
Alkeemia:
Eestlased võistlevad Euroopa suurimal säästva tehnoloogia konkursil

Lisaks ka artikkel Postimehe paberkandjal ning Rainis külastas ka ETV saadet Ringvaade:
http://menu.err.ee/v/uudised/elu/989d0bcb-466d-4f2c-a0bf-885c8e0d889f/eesti-teadlased-motlesid-valja-uudse-pesupulbri
Kui juba, siis juba kõikjale korraga ja millal siis veel kui mitte kohe.

Teine tähtsam sündmus on minu katse läbida magistriõpingud hoopis Ameerikas. Nimelt leidsin ühe stipendiumi (Fulbright Program), mis seda võimaldaks, ning otsustasin sinna kandideerida. Tööd, mida pidin selle jaoks tegema, oli üllatavalt palju. Kirjutasin mitu esseed, täitsin kümmekond lehekülge andmeid ning isiklikke detaile ja kogusin endale kolm soovituskirja. Ühel hetkel aga avastasin, et antud stipendiumil on olemas ka enda vikipeedia leht ning see, mis ma arvasin lihtne õpiprogramm olevat, on hoopis maailma kõige prestiižsem programm. Vikipeedia sõnul on 53 antud programmi lõpetanut võitnud Nobeli preemia ning 78 on võitnud Pulitzeri preemia. Kui minu silmad juba enne särasid, siis pärast seda lõid need leekidesse..

Eelmisel nädalal sain kirja, kus seisis, et ma pääsesin järgmisesse vooru ning mind oodatakse intervjuule... tulevasel reedel...
Võite kujutada ette mu pettumust, mõeldes, et ma ei jõua mingit moodi selleks ajaks Belgiast tagasi Eestisse. Ma küll uurisin variante, kuid mul on kehtiv tööleping Euroopa Komisjoniga ning samuti on lennupiletid ostetud ja hotell broneeritud.. Õigeks ajaks Tallinna lendamine oleks olnud äärmiselt kallis ja keerukas protsess või lausa võimatu.

Õnneks, minu suureks lohutuseks, sain USA saatkonnast loa viia intervjuu läbi Skype teel. Kindlasti annab see küll mulle komisjonilt miinuspunkte, kuid sellegi poolest olen õnnelik ning ma ei jõua homset intervjuud ära oodata. Hoidke mulle pöialt, mulle antakse võimalus tõestada, et olen enda unistuste vääriline.

... on asju vol 1.

Järsku on nii palju juhtunud ning muidugi tuleb kõik korraga. Asjad aina loksuvad ja loksuvad ning lõpuks jäävad kuskile paika, seni õnneks siiski õigetesse kohtadesse.

Hetkel olen Belgias ning esimene töönädal tuumafüüsikuna on edukalt möödunud. Hotell on tore ja töökoht on ka väga uhke, aga riigist endast ootasin midagi enamat.. Mingit filmidest nähtud vahvli-maaniat siin igatahes pole, selliseid asju kohtab ainult suurtemates turistikeskustes. Väga palju siin näha-teha ei ole, enamik kohti sulgevad uksed tööpäeviti varaõhtul ning laupäev/pühapäev enamasti uksi ei avatagi. Töökoht on väga uhke, töötan kiirendiga ning keskkona on tugevasti turvatud - mul on 3 erinevat kiipkaarti ning siin puudub turvakaalutlustel isegi internet. Saadud kogemus on muidugi hindamatu, tore on uues riigis mõnda aega elada ning rahaline seis ei luba ka kurta. Elamine on siin küll kallis - korraliku sooja toitu hinnaga alla 30€ naljalt väljast ei leia.

Palju jalgrattaid nagu madalmaades kombeks

Osa kiirendist

Palju monitore

Igalpool automaadid, isegi saiapätse saab

Kõik kohad on kebabi, pitsa, poola jms. söögikohti täis

4-korruseline raudteejaam seest

4-korruseline raudteejaam väljast

Chinatown

Kes chinatownis ikka riisi vähema kui 20 kg kaupa ostab?

Liiga palju kõndimist

Järgmine nädal naasen koju ning siis tuleb üks suur järgiõppimine ning muidugi samal ajal ka uuel materjalil kannul püsimine. Kuna nüüdsest olen sunnitud keemiat õppima, siis võin end rebasena tunda - ei ole ma keemiast aastaid kuulnud ning ka gümnaasiumis oli see tase selline nagu ta oli..
Aga nagu ütlesin, siis on selle nädalaga nii palju juhtunud, et pean jätkama järgmises postituses, mis loodetavasti kohe varsti tuleb.
Kahekümnendad on tõepoolest nii kiire aeg, et aegajalt tekivad raskused järel püsimisel, kõik tuleb ju korraga.

Lühidalt

vaatan sind

naeratad

ulatad käe

The birds will sing forever

Olengi jõudnud enda eluga sinna punkti, kuhu ka füüsikaõpingute alguses hoiatati, et me tõenäoliselt satume. Ma ei tea, mis minust edasi saab. Seda näitas tol ajal vilistlaste tagasiside, kõik olid kuskile välja jõudnud, enamik isegi päris kaugele, kuid suurimaks miinuseks toodi välja teekonna teadmatus.
Mitte, et mul valikuid poleks, aga valikuid on liiga palju. Kuidas ma tean, et just see valik on õige? Mis mind õnnelikuks teeb? Mis mulle meeldib?

Ma pean suutma järgmise aasta jooksul välja mõelda, kelleks ma tulevikus saada tahan, sest siis kukuvad juba doktorantuuri kandideerimise tähtajad.
Hetkel jään magistrantuuri veel Tartusse, kuid mitte füüsikasse, vaid materjaliteadusesse. Mingit erilist vahet neil ei ole ja selle otsuse tegin ka viimasel hetkel - kahe eriala õppekavad erineksid minu juhul vaid ~4-5 aine võrra ning mulle meeldisid lihtsalt need materjaliteaduse kohustuslikud ained natukene rohkem. Sisuliselt on materjaliteadus füüsika, kus on võetud välja teoreetiline matemaatika ja asendatud keemiaga. Ma poleks gümnaasiumis kunagi arvanud, et ma end hiljem keemiaga seon. Veel vähem seda, et mu bakatöö teema tugevalt biokeemiaga seotud on.

Esimesed kaks nädalat teen koolist poppi ehk kahjuks jään põhiasjades teistest maha. See-eest saan endale tiitli, mis rahvakeeles kõlab üpriski hästi. Olen tuumafüüsik Ida-Euroopast. Just, kandideerisin ühele konkursile ning sain endale ajutise töö Belgias, kus viin läbi üht tuumafüüsika eksperimenti. Katse kestab küll ainult 2 nädalat, kuid sellele järgneb ~3 kuuline andmete analüüs ja töötlemine. Saan ka endale enda esimese korraliku publikatsiooni ning võin edaspidiselt end vist teadlaseks pidada. Ning kes teab, mul küll polnud mingit plaani end selle erialaga siduda, aga kui eksperiment väga meeldib ning siis otsustangi äkki hoopis tuumafüüsikuks hakata.

Välismaaplaane on ka teisigi, kuid need juba pikemaajalised, tõsisema mahuga ning elumuutvad. Nendest natukene pikemalt kunagi hiljem :)

Kiire tagasivaade

Lühidalt ka minu kevadisest võistlushooajast. Algselt plaanisin osaleda kahel võistlused: Lõuna-Eesti lahtistel karikavõistlustel ning Eesti karikavõistlustel.


Lõuna-Eesti võistlustega jäin väga rahule. Tegu oli hooaja avavõistlustega ning pigem vormi kontrollimiseks. Saavutasin enda kategoorias (juuniorid kulturism -75 kg) teise koha. Minu suureks miinuseks on enda kategooria kohta väike kaal, ehk sisuliselt ma võiksin kasvatada pea ~9 kg lihast juurde ning ikka veel enda kaaluklassi ära mahutada. Muidugi sellise massi kasvatamine ei ole sugugi kerge ning  võtaks ligikaudu 10 aastat aega, kuid siis muidugi poleks juuniorite kategooriasse mul asja.

Sellele järgnes menukam võistlus ehk Eesti Karikavõistlused, kus saavutasin enda senise parima tulemuse. Nimelt, ma võitsin! Just, saavutasin enda kategoorias esimese koha! Tõeline once in a lifetime moment - karikavõistluste võitja ...

Nagu pildilt näha, siis otsustasin seekord palju akrobaatilisema vabakava kasuks... Sellega oli minu arust minu võistlushooaeg läbi ja kuna olin juba uuest aastast saati dieedil olnud, siis kostitasin ennast uhke burgeri ja friikartulitega... Kui järsku kirjutas mulle Kiivikas ja pakkus kohta Eesti koondises! Olin väga üllatunud, kuid muidugi silmapilgselt nõus. Nii osalesingi Balti Matšil ehk sisuliselt baltimaade meistrivõistlustel. See toimus päris kaugel, Leedus, Kaliningradi lähedal.

Seal võistlustel mul küll mingit šanssi polnud, kuid sellegi poolest oli tegu nii uhke pakkumisega (hotellid ja sõit maksti kinni), et ma ei suutnud keelduda. Leedus on selline seis, et seal puudub igasugune dopingukontroll, pigem võiks isegi öelda, et seal julgustatakse selle kasutamist. Seega olin nagu tillukene poiss hirmsate leedu kollide keskel. Igatahes olen selle võimaluse eest väga tänulik ning sellega nüüd mul ka lõpuks võistlusdieet lõppes. Võistluste banketi söögilaud oli väga uhke ning kostitasin ennast hea ja paremaga... Samuti oli Leedus juba mai alguses nii soe, et saime pargis päevitada, kuid siiani ei ole need ilmad veel jõudnud.

No mis sa selliste mühakate kõrval teed ... (vasakult teine).

Vot, nii huvitatavaks siis seekordne võistlushooaeg ka kujunes. See aasta olin juba targem ja ennast nii paksuks ei söönud, nagu pärast eelmist ehk esimest võistluskorda juhtus. Inimene õpib :)

Nagu seina värviks

Kui ohtlik on igapäevane kiirgus? Kas tulevikus oleks võimalik "neutraliseerida" kiirgust?

See on väga lai küsimus, kuna igapäevast kiirgust tuleb igalt poolt. Üheks suuremaks allikaks on meile kindlasti radooni kiirgus, kuid tegu pole mõistlikues piires kuigi ohtliku kiirgusega - on ju inimesed tuhandeid aastaid sellega koos elanud. Ohtlikusest rääkides tuleks kindlasti mainida, et ohtlikuks on ioniseerivad kiirgused ehk sellised kiirgused, millel on piisavalt suur energia, et DNA-d mõjutada. Enamikud seadmed (näiteks mobiilid) kiirgavad raadiolaineid, millel on väga madal energia; Wifi ja mikrolaineahi kiirgavad pigem mikrolaineid, kuid ka neil ei ole piisavalt energiat, et DNA-d kahjustada. Ometigi on meie ümber väga palju ka teistsuguseid allikaid ning mõõduka kiirguse doosi saame me iga päev. Üritasin arvulisi väärtusi otsida ning sattusin sellise tabeli otsa:

huvitav on vaadata, et teise inimese kõrval magamine annab vaid 2 korda väiksema doosi kui tuumajaamast 50 miili kaugusel elamine. Huvitav oleks siinkohal teada, kui palju kiirgust me iseendale saame, see number peaks kindlasti märgatavalt suurem olema.
Aga nagu andmestikust näha, siis märgatavalt suurt doosi me igapäevaselt ei saa, kõigest taustkiirgust. Kui suurtel doosidel on negatiivne mõju terviseks kindlaks tehtud, siis hetkeseisuga ei ole sugugi kindel, mis mõju (või kas üldse) taustkiirgusel meile on. Sellist asja on keeruline mõõta, sest läheks vaja tohutult suurt inimhulka sarnase geenidega, kellest osa peaks kiirgusest kuidagi ära eraldama ning neid jälgima pika-pika ajavahemiku jooksul. Arvatakse, et mõju on väike või olematu, sest selline kiirgus on alati eksisteerinud ning inimkond veel püsib.

Sellest lähtuvalt kaitstakse neid, kes ioniseeriva kiirgusega püsivalt kokku puutuvad - on ju igasugu arstidel ning teadlastel kiirgust mõõtvad seadmed küljes. Aga kas oleks ka võimalik kiirgust neutraliseerida.. Seda ma väga ei tea. On ta ju kõikjal meie ümber ja meie sees. Eemalt tuleva kiirguse vastu aitavad üldiselt igasugu paksud seinad ja kilbid. Ukrainas joodi kiirguse kaitseks viina, sest see kitsendab veresooni ja nii vähendab ajutiselt mõju siseorganitele. Samuti on ka igasugu võimalust kiirgusallikat nõrgendada, aga enamike allikate vastu ei saa me midagi teha (ei saa ju päikest ära blokeerida). Ehk kiirgust ennast on väga keeruline ära neutraliseerida ning hetkel ma ei usu, et lähiaastatel midagi sellist suudetakse saavutada.

Kummikuga füüsik

Kui kedagi huvitab, millega ma tegelen, siis minu lõputööga saab lähemalt tutvuda siit:

http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/47064/Saare_Holger.pdf?sequence=1

Minu bakalaureusetee sai ametliku lõpu üleeile. Diplomid, lilled, õnnitlused ja käesurumised - aitäh teile!




Nagu eelmises postituses juba mainisin, siis pidasin ka loodus- ja tehnoloogiateaduskonna üliõpilaste nimel ka tänukõne. Väga uhke tunne oli olla seal samas saalis, kust see kõik kolm aastat tagasi alguse said. Kuid seekord mitte ainult kuulaja, vaid ka lõpetaja ning kõnepidaja rollis.

Eile, tänu tublile lõpetamisele, olin kutsutud ka rektori vastuvõtule. 

Ehk läbitud sai pikk tähistuste, pidude ning aktuste jada. Väga palju süüa, juua, pidulike riideid ning kõnesid =)  

Ülikoolist aga eksmatrikuleeriti ning isegi õppeinfosüsteemist ei näe enam enda aineid ega hindeid. Lihtsalt visati välja..
Nüüd olen aga tubli ja käin juba tööl (millestki tuleb ju elatuda kui enam stipendiumiga ei toetada). Natukene naljakas hetk muidugi, millal tööga alustada. Sest täna küll käisin tööl, nüüd aga juba käes nädalavahetus, misjärel pikk jaanipüha. 

Olgem tublid ja hoidkeim pöidlaid ka soojemate ilmade toetuseks!

Päikest!

Oeh, saigi see kolm aastat läbi. Tegu ei ole kaugeltki mitte lõpuga, vaid pigem vaheetapiga - lihtsalt ühe verstapostiga.

Loetlematul hulgal sai sellesse energia, aega ning viimset tahet investeeritud. Kui minuga koos alustas teekonda 56 füüsiku-hakatist, siis nüüd lõpetab sellest seltskonnast vaid 8. Circa 14% ei ole vist tõesti hea näitaja, aga eks see ütleb nii mõndagi nende tublide inimeste kohta, kes lõpetavad. Sattusin bakalaureusetööga natukene hoogu, kokku tuli 61 lehekülge (soovitatud ~30 asemel) ning kasutatud kirjanduses viitasin 83-le erinevale publikatsioonile. Kartsin, et kaitsmisel võetakse mahu märgatava ületamise eest punkte maha, kuid komisjoni esimees küsis, kas need kasutatud allikad on päriselt viited või siis nii-öelda "viidete viited". Muidugi on mul kõik need sorteeritud ja arvutis .pdf kujul olemas, ta oli hoopiski vaimustuses ning ütles, et nad ei olegi varem sellist asja näinud.

Kaitsmine oli päris asjalik, minult päriti töö kohta nii mõndagi ning kokku esitati mulle 16 küsimust, millest enamik tulid retsensendilt. Sellega õnnestus mul saada enda lõputöö hindeks A!

See tähendab, et lõpetan cum laude! Jess, minu väikene täitunud unistus. Veel suurem üllatus ning au on see, et dekanaat palus mul üliõpilaste nimel lõpuaktusel sõna võtta. Ma saan esindada Loodus- ja Tehnoloogiateaduskonda lõpuaktusel, ülikooli peahoones! Ma siiamaani ei mõista, miks seda minult paluti, arvestades, kui palju on lõpetajaid terve teaduskonna peale kokku.. Igatahes, tunne on väga uhke ning loodan anda hea kõne!

Hetkel aga kaks nädalat puhkust ning siis lähen suveks tööle. Loodan selle kahe nädalaga teha ära kõik, mida ma olen õppeaasta jooksul pidanud edasi lükkama. Samuti üritan nuputada, mis konkreetsel erialal ning mis aineid sügisel edasi õppida. Hetkel, magistriõpinguteks jään veel Tartusse, kuid selle aasta sees üritan ka edasised plaanid paika panna... Nüüd loodan aga, et ka minu puhkuse ajal veel päike välja tuleb. Loodame! =)

Niisama

Tegutsemist on olnud palju ja siia ma pole jõudnud, sest olen üritanud kõik kirjutamisenergia enda bakatööse kirjutada. Lubasin kunagi ka sellest pikemalt kirjutada... Töö nimeks on "Superparamagnetiliste nanoosakeste sünteesimine ja iseloomustamine". Ma pikemalt ei hakkakski rääkima, kuna minu juhendaja (kes muide on samuti Kohilast pärit!) on suutnud teema väga lühidalt ehk saja sekundiga kokku võtta ning seda ka inimsõbralikult:

Nanoosakesed jahivad ja ravivad tõbede algeid

Vahepeal on ka toimunud paljut spordimaailmas. 4. aprillil toimused Lõuna-Eesti Lahtised Karikavõistlused Kulturismis, kus ma saavutasin auväärt teise koha. Kaks nädalat hiljem aga väga prestiižne Eesti Karikavõistlused Kulturismis ja Fitnessis, kus ma endale uskumatul kombel võitsin esimese koha! Minu esimene selline võit, väga võimas, kindlasti on, mida lastele tulevikus edasi pajatada. Sellega saigi minu võistlushooaeg läbi, käisin ennast burgeri ja friikartulite ja tortidega premeerima. Valmistasin ette ka enda sünnipäeva (mis juba on esmaspäeval muide), kui järsku sain Kiivikaselt kirja.. Ta kutsus mind eesti koondisesse! Selle üle ei pidanud ma isegi pikalt nõustuma, tühistasin plaanid, heitsin burgerid nurka (küll sümboolselt) ja hakkasin vaimselt valmistuma. Kõik see pingelang, mis oli, kadus ning uus pinge tuli asemele.

Vasakul karikavõistluste karikas, keskel auhind ning paremal Lõuna-Eesti võistluste karikas

Ja seetõttu, siin ma nüüd olengi.. Leedu teises nurgas, peaaegu Kalingradi juures ning ootan homset võistlust. Täna oli pikk bussisõit, pea 10 tundi, aga see-eest on homme sama pikk tagasisõit. Igatahes, mina ootan siin hotellivoodis nüüd Balti Matši - balti riikide omavahelist võistlust, kus mina uhkelt esindan Eestit. Poleks kunagi arvanud, et nii kaugele võin selle spordiga jõuda. Tõeline once in a lifetime moment.

Pilte panen ka kindlasti varsti, aga hetkel olen surmväsinud ning tõesti midagi ei jaksa juurde otsida ja kirjutada. Hoian jõudu homset ning loodame parimat. Annan teile kindlasti teada!

Kõht on tühi

Praegune semester on vähemalt hetkel veel üks mõnusamaid, mis olnud. Aineid on kõigest 21 EAP eest ehk ametlikult 546 tunni väärtuses tööd vaja semestri jooksul teha, reaalselt ilmselt natukene rohkem. Enamiku sellest moodustab bakatöö tegemine - lõpuks saan hakata konkreetset ja rakenduslikku teadust tegema; veel üks samm reaalse elu poole!

Seetõttu on ka aega hetkel rohkem, kuid eks kool kogub vaikselt tuure. Ausalt öeldes pole ammu olnud nii rahulik olla nagu praegu, mul on vaba aega ja õhtuid, mille ma saan veeta puhates ning mitte midagi tehes. Kuigi suur osa energiast kulub treeningutele ja dieedile, on võistlused varsti tulemas. Jällegi jälgin iga söödud grammi piinliku täpsusega, kõik kalorid on täpselt teada ning magusaid sööke endale väga lubada ei saa. Sel aastal on juba suuremad plaanid ning tõenäoliselt lähen ka Läti meistrivõistlustele võistlema kui vorm lubab.

Muidugi on mul suurimaks abistajaks ning toetajaks kohv, mis võtab ära nälja ning samas suurendab valuläve. Olen leidnud endale uue sõbra - kofeiinivaba kohv. Mulle küll öeldi, et see maitseb nagu sigurikohv või seda juues on tunne, nagu jooks vett. Üllatusin aga positiivselt, erinevus on marginaalne! Arvestades, kui palju varieerub kohvi maitse sõltuvalt kohvi liigist ning valmistajast, siis ma ei saakski aru, et tegu on kofeiinivabaga.
Miks ma üldse seda praegu joon? Ta ei suurenda küll füüsilist (ega vaimset) võimekust, kuid ta on siiski hea kalorivaba jook, mis aitab nälga peletada. Ilmselt joon selle nädalakese ja siis suundun tagasi normaalse kohvi juurde ning hiljem kunagi kordan protsessi. Põhjuseks on see, et pikema ajalisel konstantsel tarbimisel (mul isikliku hinnangu põhjal ligikaudu juba kuuga) muutub keha kofeiini neurokeemilistele efektidele immuunseks. See tähendab, et aju/närvid 'harjuvad' kofeiini põhjustatud aktiivsusega ära ning tema mõjud lakkavad. Natukene pausi ja kõik protsessid taastuvad :)



Muidugi teil on sellest jutust kopp ees, aga ma vist tõesti-tõesti meeldin Kristiine Keskusele, seekord küll aga Rocca Al Mare keskuse kaudu, kuid nad käivad vist käsikäes. Selline uhke kinkekaart mul õnnestus võita:

Siin me oleme, siit me tuleme

Kui olete mu varasemaid postitusi lugenud, siis kindlasti olete märganud sarnast pilti:


Nimelt, mul jälle õnnestus võita Kristiine keskusest loosiga endale auhind. Hämmastav on see, et ma sain jälle endale Apollo kinkikaardi ning et JÄLLE oleme Sigridiga pea kõrvuti. Ma vist meeldin Kristiine keskusele.




Käisin ka OneRepublicu kontserdil Saku Suurhallis. Ma just hiigelsuur fänn ei ole, aga mulle hakkas meeldima hoopis nende soojendusbänd - Kongos. Mina igatahes neist varem kuulnud ei olnud, aga selgus, et Ameerikas on nad big deal. Kõlab nagu alternatiiv rokk, mis on kergelt segatud folgiga.


Trennis on hetkel kitsavõitu lood, sest päris palju uut rahvast on juurde tekkinud. Lisan siia ühe pildi, mis ma Google Trendsist tegin, mis iseloomustab erinevate märksõnade populaarsuse muutust läbi aja.

Sinine iseloomustab fitnessi populaarsust läbi aastate. Ning kõik need teravad tipud on Jaanuarid, kus "uus-aasta-lubaduse-inimesed" tulevad trenni ja pärast mida langeb populaarsus ära. Need väiksemad sinised tipud on teine periood, kus jõusaalis kitsam on - september. Just see aeg, kui algab kool ning kõik lubavad paremini õppida ja trennis hakata käima.. Sellised me juba oleme.

Ah jaa, punane, see tähistab küpsiste populaarsust, ehk nende tipphetk on Detsembris, jõulude ajal, siis kui Fitness minimaalne on :)

Veel üks tore uuem pilt:

Seekord olen küll üksi, Sigridit ei ole, aga ma vist tõesti-tõesti meeldin Kristiinele, jällegi loosi tulemusena. Seekord sain Body Shopilt ühe suure purgi kehavõid. 

Sellised me kord oleme. Olgem vabad, rõõmsad, õnnelikut. Aitäh!