Holger in the states: day 28. School!

Aeg möödub nii tegutsedes, et ei ole aega kõigest järge pidada.

Paljud kohalikud arvavad, et ma saabusin siia just kõige lõbusamal hetkel - valimiste ajal!

Esiteks algas mul kool, mis on märgatavalt erinev eesti süsteemist. Mul on kõigest 3 põhiainet erinevalt 7-10 ainest, mis mul varem on enamasti olnud. Samuti kestavad loengud keskmiselt kõigest ~tunni ning väga palju õppetööd nendes ei tehta - pigem vastatakse küsimustele, arutletakse ning antakse meile teada, mida me teadma peame.

See-eest saab iga nädal igas aines uue kodutöö, mis on kohati päris karm. Esiteks, teema on võõras ning kõik tuleb ise kuidagimoodi selgeks õppida. Teiseks, ülesanded on kõrge tasemega ning enamasti ka mahukad. Tsiteerides minu õppejõudu siis, "ärge muretsega, see ülesanne teil eksamisse ei tule, kuna selle tegemine võtab kuskil viis-kuus tundi." Kena! Ning enamasti antakse uued kodutööd juba enne, kui eelmise pead ära andma.

Kui ma siia saabusin ning koos sõbrannaga lennujaamas takso peale istusin, siis taksojuht rääkis meile, et see linn on üks ohutumaid paikasid. Muidugi siis ülejärgmisel hommikul keerasin teleka tööle ning nägin uudistes, kuidas minu hotellist paar tänavat edasi oli keegi suusamaskiga röövinud juuksurit päevasel ajal. Ja seda veel mõõgaga!
Vahepeal rabas ka uudiseid lähedal asuvas kaubanduskeskuses toimunud tulistamine:

Hiljem küll avastati, et mingit laskmist ei toimunud, sest ohvreid ei olnud ning kuulikestasid ei leitud, kuid massihüsteeri oli suur. Ülikoolilinnak on küll õnneks ohutu ning vähemalt USA mõistes on ka siinne linn ohutu.

Aga nüüd võtan eelmisest postitusest eeskuju ja laen üles veel ühe hunniku pilte ning panen kirja veel teise hunniku tähelepanekuid, mida igapäevaselt enda ümbert korjan.

Wolfpack!

Kalapoeg Nemo suurelt ekraanilt!

Target Run! Target tehti meie jaoks öösel lahti,
tudengid viidi bussidega kohale ning kõigele oli allahindlus.
Kohal olid ja DJ'd ja muud meelelahutajad. Järjekord ulatus muidugi kassadest sissepääsuni,
kuid vähemalt sain mina sealt endale padja.

Packapalooza! Peatänav pandi meie jaoks kinni ning see täitus erinevate organisatsiooniputkade, toidukohtade ja lavadega.
Esinemised toimusid varalõunast hilisõhtuni ning kulmineerus peaesinejaga:

We The kings! (pilt varastatud ülikoolilt).

Tähtsamatel sündmustel valgustatakse meie kellatorn punaseks,
Packapalooza puhul lisandus sellele ka kaunis ilutulestik.

Nii palju tasuta kraami sain sellelt ürituselt - alates plakatitest lõpetades ramen nuudlitega.
Tasuta asju (eriti särke) jagatakse siin iga nurga peal.

Vaikne disko! Enda kõrvaklappides saab valida kolme erineva DJ vahel - roheline, punane ja sinine ning seejärel tantsida sind ümbritsevate inimestega võrreldes erinevas tempos.

Ülikoolil on enda põhjalik bussivõrgustik. Linnakus on 11 bussiliini + 4 ööliini. Päevasel ajal jõuab peatusesse uus buss enamvähem iga 5 minuti tagant.

Breakfast sponsored by NC state! (Ka söök peab koolilogoga olema)

Fun facts of the day:

* Tegin endale piiratud juhtimisõigusega load (siin jagatakse lube väga kergelt välja), lihtsalt selle jaoks, et ei peaks pidevalt passe ja viisadokumente kaasas kandma. Huvitav asi juhtimise juures on see, et ainult alla 18-aastased ei tohi roolis telefoniga rääkida. Seejuures smside saatmine ning pokemoni mängimine on kõigil keelatud.

* Hierarhia on siin väga tähtis. Bakatudengid vaadavad doktorante pigem kui ülikoolitöötajaid või professoreid - seda ka siis, kui vaid aasta või kaks vanusevahe on. Samuti on eraldi söökla sportlastele ning raamatukogudes ja õppehoonetes erinevad puhketoad doktorantidele.

* Kõik kirjutavad lausetes tähtesid lahku (püstkiri vist?) ning mina, kes ma olen harjunud kirjutama harilikes kirjatähtedes (kursiivis?) olen nagu mingi vaatamisväärsus. Päris mitmed on mulle öelnud, et mul on ilus käekiri ja isegi õppejõud tuli vaatama, mismoodi ma siis kirjutan.

* Kõik kannavad nokamütse - ka toas. Riided on siin üldiselt väga monotoonsed ning mõnikord vaid pealetrükitud logoga. Näiteks suurtemate triipudega t-särki kandes tehakse mulle selle kohta pidevalt komplimente.

* Ma pole veel näinud, et keegi peale minu nätsu näriks.

* Kätepuhastamine on siin populaarne. Hoonetes on seintel vastavad aparaadid ning ka tänaval jagatakse alkoholispreisid.

* Ma paistan miskipärast siin vägagi silma. Ma ei tea, kas asi on minu välimuses või selles, et ma enamasti kodust kaasa võetud riideid veel kannan. Aksendist ma saan veel aru (paljud pole minu oma sarnast aksenti varem kuulnud), kuid tihti tullakse minult uurima, kust ma pärit olen. Ja seda ka siis kui ma teiste rahvusvaheliste tudengitega koos hängin. Who knows..

That's all for now, folks! 

Holger in the states: day 13. Managing expectations

Hei!

Mul algab peagi siin juba teine nädal ning varsti on käes ka ülikooli viimane sissekolimise päev. See tähendab, et peagi on linnak täis tuhandeid noori üliõpilasi ning söökla järjekorrad kisuvad aina pikemaks. Hetkel on siin aga palju vahetusüliõpilasi, kellest vähemalt kolmveerand tunduvad olevat indialased ning suur hulk on ka hiinlasi. Eurooplaseid tundub siin olevat vähe, lausa väga vähe. Kuid ameeriklased ise on nii võrratult sõbralikud ja abivalmis! Nad pakuvad abi, vajadusel sõidutavad sind soovitud kohtadesse ning üksinda üritustele minnes on garanteeritud, et paari hetkega on sul uued sõbrad olemas.
Sellega seoses algavad ka siin sissekolimisnädala üritused, ehk nädala ajaga toimub siin üle 100 erineva sündmuse. Täna käisin välibingot mängimas, kus võitsin ülikooli maika! See on ääretult tore, sest mul polnud seni ühtegi punast ega ülikooli sümboolikaga riietuseset (sinist ei tohi mingi hinna eest kanda, see värv kuulub meie rivaalkoolile). Samuti oli südaöösel võimalik käia tasuta kinos (jah, meil on enda kino siin) Jungle Booki vaatamas.

Panen üles mõned toredad pildid linnakust ning siinsest elust:

Minu võidetud maika!

Linnaku kinomaja.

Ühikatuba enne sisse kolimist ja uute asjade ostmist
 (paremal veel arvutilaud peidus).

"Küla", kus ma elan.

Ülikooli sümboolika on kõikjal - nii logod, värvid kui ka hundid.

Küla keskpaika valvavad hundid,

Minu ühika esine.

Ning ühika aed.

9

Näide undergraduate (bakalaureuseõppe) tudengite elukohast. 

Ülikooli linnak on täis selliseid hädaabiposte, mille kaudu saab politsei kutsuda.
Ülikoolipolitseil on kümneid autosid, lisaks ka hobuseid ja paar segwayd.

Siin asub üks riigi parimaid ülikoolide esmaabisid.
Muuhulgas on siin nii naistearstid ja dermatoloogia, kiirituse ja hambaravi osakonnad.

Ülikooli uusim raamatukogu.

Raamatukogu seest.

Tüüpiline näide siinsest arhitektuurist - rohelus ja punane telliskivi.

Linnaku ühe toidu- ja poekeskuse tagune - seal toimuvad ka välikinod.

Sama keskuse esine

Lõunapoolseimas ülikooli linnakus tegutseb suur hulk tuntuid erasektori ettevõtjaid.

Tähelepanekud elust enesest:

* Taldrikud ja joogiklaasid on üldiselt tugevamast plastist, ka osades "valge linaga" restoranides.
* Tekikottide asemel on üks vahelina.
* Ruudulisi vihikuid on siin väga keeruline leida, neid väga ei kasutata.
* Linnakus on pizzade ja pizzakarpide jaoks eraldi prügikastid.
* Ma olen esimene eestlane siin ülikoolis.
* Ülikooli sportlane sai olümpial ujumises kuldmedali.
* Ma ei tea, mitu jõusaali siin linnakus on, kuid ma olen juba 7 otsa sattunud.
* Sport on siin väga tähtis. Suurimat ülikooli spordisaali külastatakse aastas üle miljoni korra.
* 11% üliõpilastest on välismaalased ning nad osalevad 87% akadeemilistes rikkumistes. Põhjuseks suuresti see, et igasugune kaasüliõpilastega ülesannete üle arutamine läheb petturluse alla. Sealhulgas ka abi küsimine või sõpradega koos ülesannete lahendamine.
* Ma õpin hetkel juhilubade eksamiks ning sattusin sellise huvitava asja otsa, et kellestki mööda sõites on siin vähemalt seaduse järgi eesolijale sellest signaaliga märku anna. Kujutage, millised maanteed oleks, kui seadust ka päriselt järgitaks.
* Enamik tudengeid ei ole naaberosariikidest kaugemale reisinud.

Holger in the states: day 7. Settling in

Tere! Kuidas läheb?

Olen siin juba pea nädala veetnud ja see on läinud kiiresti, lõbusalt ning vägagi sotsialiseerudes. Esimesed 4 päeva veetsin Washingtoni lähistel, kus meil toimus lühike programm Fulbrighti stipendiaatidele. Tore oli kuulda, et fulbrighterid on siin vägagi oodatud ja miks mitte ka kergelt lugupeetud.

Kirjutada oleks küll väga-väga palju, aga üritan hoopis piltidega suurema osa jutust rääkida. Olen enda arust päris hästi sisse elanud, kuid kõige imelikum selle juures oli, et mul ei olnud siia saabudes jetlagi, hoolimata 17-tunnisest lennust ning 7-tunnisest ajavahest. Siin on kõik asjad väga kaugel ning hetkel jalutan meeletult ringi - eile läbisin pea 40 kraadises kuumuses üle 20 km. Kuigi väljas ma sisuliselt sulan, siis siseruumides on siin ääretult külm ning konditsioneer möllab täiel võimsusel. Ma imestan, kuidas siin kõik nöhased ei ole - hotelli jõudes oli konditsioneer mul seatud 15 kraadi peale.

Lähimas toidupoes käimine võtab hetkel üle 1.5h aega. Ometigi on iga toidupoe kohta kümmekond söögikohta. Kui toidust veel rääkida, siis vähemalt hetkel on mul raskusi millegi muu, kui burgerite, hot dogide, küpsiste, browniede ning friikate leidmisega. Ausalt öeldes igatsen juba "tavalisi" kartuleid.

Väga suur üllatus oli looduslähedus. Senised linnad, ka Washington on vägagi ruumikad ja rohelised. Praeguses tudengilinnas, kus on ~600 tuhat elanikku, satuks vahepeal nagu džunglisse - tihedad võsad, ojad, puud ümber ringi. Linnades jooksevad igasugu loomad, näiteks oravad või jänesed väga vabalt ringi ning neid on ka palju. Washingtonis veetsime terve päeva vaatamisväärsuseid vaadates ning me ei pidanud ühegi valgusfoori taga rohkem kui ühe tsükli ootama. Liiklus oli olematu, isegi linna keskmes.

Üllatav oli ka hetk, kui lugesin kaarti ja mingi hetk taipasin, et ma mõtlesin kaasa inglise keeles. Loodan, et praegune blogi kirjutamine siiski aitab eesti keelt endas säilitada. Hetkel veel koduigatsust puudub ning mulle tundub, et hakkan ümbritsevaga harjuma. Peagi algab ka kool ning siis tuleb kindlasti veel põnevaid väljakutseid.

Kapitoolium - siin käivad koos nii Senat kui ka Esinedajatekoda ning töötab USA asepresident.
Saime teha ka pika tuuri sees ning näha istungiteruumi, kuid pildistamine oli seal keelatud.

Mõista-mõista, kes see on.

Meie tore fulbrighterite grupp, kes olid 35 erinevast riigist kohale tulnud
ning kellega ma need võrratud 4 päeva Washingtonis veetsin.

Washingtoni õhu ja kosmose muuseum (Washtingtonis on enamik muuseumid tasuta külastamiseks!)

Kas te teadsite, et Valge Maja on 6-korruseline ning seal on nii keeglirada kui ka tenniseväljak?

On ju roheline?

II maailmasõja memoriaalil koos uue soomlasest sõbraga, taustal lisaks Washingtoni monument.

Nüüd aga üritan ennast mitte (väga) paksuks süüa. Mul on võimalik käia uhketes rootsi lauaga sööklates hommikust õhtuti, iga 30 minuti tagant ja seda tasuta. Sellele muidugi lisandub ka nädalas 10 einet muudes söögikohtades nagu pizza hut, taco bell jms. ning siinses ülikoolis toodetakse ka ameerika parimat jäätist!

Üldiselt tundub, et ameeriklased on enda toitumisega väga bipolaarsed. Ringi vaadates on kas kõik täiesti 0-kaloriga või siis vastupidiselt väga kõrge kaloraažiga asjad. Ka hommikusöögil saab valida kohvi sisse panemiseks kas tavalise suhkru või nelja erineva nullkaloraažiga suhkru vahel. Ning muidugi, kui meie vajutame kohviautomaadil nuppu, et kohv topsi voolaks, siis minu hotellis saab vajutada nuppu, et vahvlitaignas topsi sisse voolaks!
Olen ka suur dieetkoka sõber ning kahjuks pean teatama, et siin on miskipärast see väga soolane. Nagu tõesti, umbes nagu jooks koola-maitselist värskat. Ometigi seda juuakse siin väga palju ning paljudes kohtades on see täiesti tasuta. Või siis ostad endale restoranis ühe klaasi, siis ettekandja varastab selle järsku ära ja toob selle täidetuna tagasi. Seda muidugi kõikvõimalike sõbralike lausete saatel.

Peagi kolin enda ühikaruumi sisse ning panen ka sellest pilte ja postitan huvitavaid tähelepanekuid, sest neid tõesti on palju! Seni, aga elan siin mõnusas hotellitoas, kus asjad minu eest ära tehakse.