Kas koerad üldse teavad, et nad on koerad?

Hakkan vaikselt tuhast kooruma. Aga olgem ausad, ma olen kurnatud ja väsinud, tahaks isegi lõpuks puhkusele saada. Viimastel päevadel on niimoodi, et kui laua taga õpin, siis hakkab pea teravalt valutama, kui õppimise ära lõpetan ja midagi muud teen, valu kaob. Muidugi kui tagasi õppima asun tuleb valu justkui silmapilkselt tagasi. Tüdimus? Ülekoormus? Muidugi kaheksa eksamit seljatatud juba. Õnneks on tõenäolistelt(?) tänasega ka eksamid läbi ja ka minagi saan suvekuudesse sukelduda. Suvi - see tundmatu, hall ala, mis peidab endas nõnda paljut.

Tartu

Hetkeseisuga sain enda esimese aasta kaalutud keskmiseks 4.49, seoses selle tulemusega on mul peas keerelnud küsimus: 'Kas ma peaksin cum laude poole püüdlema?". Nimelt oleks vaja keskmine tõsta 4.60-ni, mis ei tohiks midagi ülimalt rasket olla ning mind on alati ergutanud need väiksed mängud ja võistlused, mis ma enda peas loonud olen. Mingi punktisumma, mis vaja kätte saada, mingi tulem, mis saavutada. Teisalt ei ole ma aga kindel, kas kiitusega lõpetamine peaks olema eesmärk omaette. Äkki see hakkab õppimist mõjutama? Äkki ma seetõttu ei võta mingit ainet, mida tahaks, sest see on liiga raske? Oeh...



Kiire teemavahetus: mina ei saa aru firmadest, kes raadios reklaamivad enda ilmateate ajal slõuganitega nagu "Ilma teeb..." või "Ilma toob teieni...", olgem ausad, arvestades meie ilmasid ja kuidas see on enamasti palju kehvem kui ta reaalselt olla võiks, siis see pole sugugi õige viis reklaamiks. See oleks nagu öelda, et "Meie firma rikkus teie suvitamisplaanid ära, ostke meilt asju!".




Ning täna, Kohila jõudes, käisime isa ja Sikuga väljas söömas, tellisime suured praed, suutsime need vähemalt mingi piirini ära hävitada, aga kõht oli siiski nii täis, et kõndida ei jaksanud. Minu kahjuks, koju jõudes oksendasin ma kõik välja, siis kraadisin ka ennast ja selgus, et mul on palavik - olen haige. Heh, ise ennast nii halvasti ei tundnudki, aga eelnevad päevad Tartus vist tõesti võtsid minust viimast ja nüüd asungi taastuma. Ning magama! Kohe kindlasti magama! Mulle meeldib magada.


Mis on elu mõte?

    Konkreetne küsimus. Aga konkreetset vastust sellele ei leidu, kui just maailmavaade või religioon vastav ei ole. Mulle näiteks meeldib lihtsalt kulgeda, saavutada suuremaid ja väiksemaid asju olles ise õnnelik ning tee peal ka teisi õnnelikuks teha. Ma küll mingit otsest eesmärki elu jaoks pigem endale ei sea, mulle meeldib, kui kõik tuleb ikka loomutruult, sisemusest.  Aga alati võib ka midagi siit nimekirjast võtta ja just selle endale kõikvõimsaks eesmärgiks seada:

* Paljunemine
* Mõttevabalt kulgemine
* Elupõletamine
* Ühiskonna arendamine / sinna panustamine
* Laste ja kaasa heaolu tagamine
* Oskuste/teadmiste arendamine
* Raha/asjade kogumine
* Nautimuse otsing
* Kõikvõimalike emotsioonide kogemine
* Üle elamine
* Tarkuste jagamine

Kindlasti on palju veelgi, mida elu mõtteks seada, aga mina siiski usun, et misiganes tegevus on õige vaid siis, kui see on loomule vastav.

Uus peatükk nõuab muutust

Ajad on kiireks läinud. Isegi natukene liiga kiireks, pidev nimekiri asjadest ees ja sooviks natukenegi rohkem päikeselist (kuigi külma) ilma nautida. Sel nädalal olen eriti tubli olnud, kuna laupäeval jõuab ka mul kätte see iga, mil minu vanust ei saa enam väljendada sõnadega, mis lõppevad liitega "-teist". Ning kuna nädalalõpul mul aega tegutseda ei ole, siis mõtlesin, et tegutsen nädala algul kõik ära, aga viga on selles, et just siis, kui tundub, et nimekiri hakkab otsa saama, tekib sinna kohe mitu uut asja juurde, mis nõuavad ka pakilist tegutsemist. Igastahes, und võiks olla rohkem, aega ilma ja olusid nautida võiks olla rohkem ja ülesannete nimekiri kui mitmepealine hüdra.

Aina rohkem olen hakanud ka tuleviku planeerima. Esimese asjana suvi. Tahaks tööle minna, aga samas tahaks ka puhata enne uut kooliperioodi. Mida siis teha? Kool kestab mul ka kuni jaanipäevani (siinkohal ei saa mainimata jätta, et hetkeseisul tuleb mul 8 eksamit. 8!).

Ja samuti ka kaugem tulevik. Esimesena (?) seisab nimekirjas erialavalik. Oleks väga hea, kui järgmiseks sügiseks juba teaksin, millega ma tegelema hakkan. Põnev on aga see, et mul pakuti teadustööd Nanolaboris, vägagi uhke. Nanotehnoloogia on juba enda olemuselt uhke ala. Käisin ka laboris kohal, mulle tehti ekskursioon ning arutasime, milline oleks siin olek ja töö. Inimesed olid hästi toredad, sõbralikud, ala ise on huvitav ja vägagi paljutõotav. Tegu pole ülikooli laboriga, tehnika on uus ning sel alal tohutut rahapuudust tekkida ei tohiks. Aga mis siis viga? Viga on keemias. Nimelt läheb seal paratamatult keemiat vaja ning ma peaksin seda õppima hakkama.. Aga vot, pole kuigi seda keemiainimese geeni minus ning selle põhiaine "Keemia alused" on selline aine, mille 75% tudengitest lihtsalt läbi kukub, et järgmine aasta uuele ringile minna. Kindlasti uurin enne otsustamist ka teisi laboreid, aga siiski, what do I do?





Miks tuletised alati välja tulevad?

  Lõpuks keegi mõistab mind! Minu teooria on selline, et see on puhtalt liittuletiste viga. Kui sa pead diferentseerima üht suurt hunnikut sümboleid, mis on veel kaetud mõnusa astmete-kihiga, siis paratamatult jäävad mõned asjad kahe silma vahele. Alguses tervest kupatusest tuletis, üks aste tuleb ette, teine aste muutub, siis järjest sügavamalt hakata tuletist võtma, paar liittuletist veel. Astmed aina muutuvad, asjad lähevad jagatiseks, korrutised tulevad ette, mingid asjad tuleb liita, lahutada, jagada ja korrutada ja nii edasi ja edasi ja edasi. Muidugi jääb midagi tegemata.


Kas kalad tunnevad janu?

  Filosoofiliselt küsides, siis kas kalal saab üldse janu tekkida, kui tal on pidev võimalus juua? Aga kui reaalselt vastata, siis tegu on vägagi teadusliku küsimusega. Nimelt selgub, et osad kalad tunnevad ja osad ei tunne. Miks?
  Janu tunnevad vaid soolvee kalad, magevee kalad seda ei tunne. Põhjuseks on selline nähtus nagu osmoos. Lihtsustatult on osmoos nähtus, kus madala kontsentratsiooniga vedelik liigub suurema kontsentratsiooniga vedeliku suunas. Näiteks igasugused taimejuured imavad endasse maast vedelikku tänu osmoosile. Kalade puhul avaldub see nii, et soolvee kontsentratsioon on tihedam kui kalas sisalduv vesi ja järelikult lekib see pidevalt merevette. Ta kaotab sisemiselt vett ja paratamatult tekib tal janu, mida ta juues kustutab.
Seevastu mahedates vetes elavatel kaladel sellist olukorda ei ole, nemad ei kaota osmoosi teel vett, vaid hoopis omandavad. Kas pole mitte kerge elu neil?

Silmad kinni on lahti mu sees

Olen inimene. Olen mälestustekoguja. Kogun sündmusi, nägusid ja nimesid. Kogun nad kohtadesse, ilma milleta ma ei mäletaks. Pargid, autod, kodud, rannad, koolid - kõik minu mälestustesahvrid. Olen mälestustekoguja. Pildid, videod ja kingid, igast mälestustest vähemalt kolm. Täis neid internet, laud, sein ja sahtlid. Olen mälestustekoguja. Aga minu peas.. ei ühtegi.


Olen inimene. Olen mõtleja. Mõte mõtte järel. Hägustunud piir minu enda ja kõigi muude mõtete vahel. Olen tsitaadikogu, olen idee. Originaalsuse etalon läbi maailma mõtete. Olen Sokrates, Platon, Nietzsche, Einstein, Meri, Descartes ja Hegel ühes. Olen see, mis iga mööduja peas. Olen vaid mõte.


Olen inimene. Olen emotsioon. Nägemine, haistmine ja kompamine. Olen naeratus võõrale, kallistus sõbrale, suudlus armule. Hommikune värskus, lõunane rõõm, õhtune rahulikkus, öine eufooria. Olen armastus, hoolivus, igatsus. Olen kadedus, viha, õelus. Olen kõige kurjem.


Olen inimene. Olen vaatleja. Läbipaistev klaas linnapildis. Ohver ohvri järgi. Arvukad stereotüübid, kulunud žestid ja liigutused, argised ütlused ning tühjus pilgus. Silmi vasakult paremale lohistades: ruttavad töötajad, erutatud šoppajad, enda kodu otsivad hinged ning ka need, kes on juba alla andnud. Olen seisev tuuleiil pargis, roheline värv murul. Ka mind vaadeldakse, aga keegi ei näe.

Olen inimene.

Sest ka mina tunnen.

Olen inimene.

Sest ka minul on valus.

Olen inimene.

Sest ma enam ei tea.

Head taotlevad inimesed on kõige rohkem kurja teinud.

    Käisin eile Kohila Gümnaasiumis nii mõnegi asjaga esinemas ning ühe loengu pidasin ka ülikooli kohta ja rääkisin kõne algul ka eriala valikust. Mingi osa sellest tahtsin ka siia kirjutada.
    Nimelt, ma usun, et mistahes eriala valik peaks olema selline, et endal oleks rõõm seda öelda. Mina suudan küll uhkusega öelda, et mina õpin füüsikat. Ja täitsa hästi kõlab. Samas sattusin ühele peole koos ühe võõra tüübiga, kes kohe üldse ei tahtnud öelda, mis eriala ta õpib. Ta andis küll vihjeid "hästi kasutu", "kõige mõttetum aine üldse" jne. Kuid pärast mõningaks pinnimist ta siiski lõpuks ütles, et õpib eesti ja soome-ugri keeleteadust. Noh, ei olnudki ju nii hull?
    Mida ma selle jutuga öelda tahan, on see, et kui isegi sina ei suuda enda erialast lugu pidada, kuidas peaksid seda tegema teised sinust, kui selle eriala eksperdist. Sest tõenäoliselt, niimoodi enda erialas kuigi kaugele jõuab ja kui jõuabki, siis mitte sugugi rõõmsate emotsioonidega. Sest eriala peaks siiski olema selline, mis valmistaks rõõmu nii endale, kui ka teistele sinu ümber.

Kui tugev on sõna mõju? Otseselt sõna mõju, mitte kõik see, mis sellega kaasneda võib. Kui mul on tõsiselt hea tuju ja ma loen kurba armuluulet, siis see sugugi ei tekita minus armuvalu, paremal juhul mõtlen vaid, et ilusalt laotud sõnad need. Samas, kui ise igatsuses loeksin sama luulet, siis loeksin ridu, seostaksin neid endaga ning tunneksin sees tugevaid emotsioone, võib-olla ka valu. Aga kas selle võib sõna arvele panna? Sest reaalsuses ei ole need sõnad sugugi need, mis neid emotsioone tekitavad, vaid see kõik tuleb minu enda seest. See kõik tuleb minu olukorrast, tundmustest, mida ma olen varem tundnud, mälestustest. Kui mul ei oleks ka neid, siis jätaks see luuletus mind külmaks.
Kui oled elurõõmus, siis sõimutekst ei muuda sinu sees midagi. Ja kui oled tuim, siis armastuskiri on vaid paar tähte, mis on teineteise kõrvale asetatud..



Kas inimesed näevad värve erimoodi?

     Väga hea küsimus, ma olen isegi selle üle pikalt mõtisklenud. Täiesti identselt ei nähta kohe kindlasti mitte, ma ei näe isegi enda parema ja vasaku silmaga samasuguseid värve. Aga kas minu sinine on siiski tema sinine? Äkki tema sinine on minu roosa? Nii suurt erinevust kohe kindlasti ei ole, meie kõigi silmad, närvid ja ka vastuvõtt ajus on ehitatud piisavalt analoogselt, et ka näha sarnaselt. Siin kohal muidugi värvipimedus ja muud sellised asjad välja jätta. Väikesed erinevused võivad olla, näiteks alati ei tehta kahel väga sarnasel toonil vahet, mis kõik tulevad mingitest väikestest silma või närvide isikuomadustest.



Muidugi, hästi huvitav teema on värvipimedus ja selle erivormid, sest erinevad värvipimeduse kombinatsioonid võivad vägagi huvitavaid pilte luua. Kaks pilti ma sellest ka siia panen, kirjutama ei hakka:

http://coloursofblood.wordpress.com/2013/03/28/veri-murk-ja-mina/  (varjatud postitus)

Damaged goods tend to hide in pretty packages

     Sattusin sel nädalavahetusel Kohilasse ja ka Raplasse. Nimelt käisin  Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud maavanema vastuvõtul. Üritus ise oli nagu ikka, pidulik: kontsert, kõned, klaaside kokkulöömine ja pidulaud. Ei midagi ülierilist, kuid siiski, väga tore oli seal käia, kasvõi fakti pärast, et mingil imekombel sain ma sinna kutse ning juba sellepärast tuleb kohale minna. Ei tea, kas mul veel üldse on võimalik lähiajal (või ka tulevikus) selliseid pidulikke kutseid saada..

     Mul oli hiljuti unetuseperiood, mis nüüdseks on õnneks möödunud. Ei midagi väga erilist, kuid mul pole kordagi varem seda juhtunud. Tüüpiline oli see, et rähklesin terve öö voodis kuni sain lõpuks 2-3 tundi und. Järgmine päev ja ka õhtu olin väsinud, üpriski kurnatud, läksin varem voodisse, aga ei. Ei midagi, hakkas jälle see lakke vahtimine ja ühelt küljelt teisele veeremine pihta. Lõpu poole see vähenes nii, et mõni öö sain magada, mõni ei saanud, kuni lõpuks täienisti haihtus.

     Ja enam ma ei näe keset ööd igasugu hallutsinatsioone, ei lendavaid, ei helendavaid, ei liikuvaid asju. Aga siiani näen inimesi, ainult inimesi. Mis ei ole sugugi nii põnev. Asjad on asjad, isegi siis, kui nad pole päris või nad lendavad läbi seinte, aga inimesed.. Ma näen enda tuttavaid ja see kõik tekitab nii teistsuguseid unenägusid. Aga kõige rohkem näen ma teda. Tema on teistest erinev, sest ta pole kunagi diivanil istunud või keset tuba püsti seisnud, tema on alati minu kõrvale voodisse tekkinud. Ja siis üritan mina ilma mingi tulemuseta teda tekiga katta, et tal jahe ei hakkaks..

Mõnikord ma ärkan keset ööd ilma mingisuguse põhjuseta

ja ma tunnen teda enda kõrval ja ma tunnen enda sees õnnelikust.

Ma pööran ümber ja näen teda selles süütus ja rahulikus uneseisundis.

Ma kuulan teda vaikselt hingamas, üritades teda mitte üles äratada.

Tunnen, et miski ei saa enam paremaks muutuda.

Ja siis ta haihtub ning kõik hea kaob koos temaga.

Lumi on tegelikult saastunud, miks ta meile näib siis valgena?

     Me näeme lund valgena, see tähendab, et ta peegeldab kõik talle langevad värvid tagasi. Me teame, et lumi ise (mis on praktiliselt jää) on läbipaistev ning valguskiired ei lähe kuigi läbi jää. Selle asemel need peegelduvad korduvalt jääkristallide vahel kuni nad lõpuks kuskilt välja saavad ning meie silmadesse jõuavad. Lumi teeb seda iga värviga, st. et ta ei neela ühtegi värvi. Kui lumi on kollase tänavavalgusti all, siis ta on kollane; rohelise laseriga lastes on ta roheline jne. Põhjus, miks ta on valge, ongi see, et päikeselt tuleb valge valgus (ka kuu peegeldus on päikesevalgus).

     Lume reostus on natukene teistsugune teema, ma mõni kuu tagasi uurisin seda päris põhjalikult ja sain päris palju huvitavaid asju teada. Õnneks meil siin lumi väga reostunud ei ole, kuigi ta sisaldab küll heitgaase, siis see lumevärvi otseselt ei muuda, vaid teeb ta tuhmimaks (peegeldab vähem valgust) ning põhjustab ta kiirema sulamise. Muidugi sisaldab lumi ka natukene liiva ja muid tolmuosakesi, kuid meil siiski väga vähesel määral.

Aga kui lumi on rohkem saastunud, siis ta ei pruugi alati olla valge. Kõige tihedamini on saastunud lumi kollasem (see pole see kollasus, mida talvel teeäärtel näete). Kui õhk on väga saastunud, siis võib alla sadada oranži, kollast, punast lund. Hiljuti juhtus seda Venemaal, Siberis. Ka Lõuna-Koreas sadas hiljuti taevast kollast lund, kuid seal olid põhjuseks liiv. Nimelt oli sinna lumme sattunud Hiina kõrbetest pärit liiv ja torm, mis kollaka värvuse põhjustasid.

Waiting for the time to run out

Pühendusega.

     Esimene semester sai edukalt läpitud: 43,5 EAP'd (ehk 1131 tundi tööd) ning keskmine kaalutud hinne 4,50. Järgmine semester tuleb ilmselt natukene kergem, kuna kõik ained, mida ma tahtsin võtta, kattuvad omavahel. Ja muidugi kevadel tulekski vist kergemalt võtta.

    Ma eile märkasin, et mul on siiamaani imelik enda blogist rääkida - ma justkui siiani ei oskaks endale teadvustada, et keegi seda loeb. Pealegi, siin on päris palju olnud selliseid teemasid, mida lihtsalt päriselus ei räägita ja ma ei usu, et ma neist ka niimoodi rääkida julgeks. Ning ma iga kord mõtlen ja imestan: "Mis sina mu blogi lugemisest saad?". Näiteks mõni õpetaja, kelle nime ma ei teagi, sest ta ei õpeta Kohilas või nii mõnedki inimesed, kes lihtsalt googeldavad nimesid.

    Ning eile ma alles taipasin, kui kaua ma tegelikult seda kõike kirjutanud olen. See blogi on juba 3 aasta ja 8 kuu vanune ja on see on selle ajaga palju muutunud. Mingitel perioodidel olen ma palju aktiivsem, samas teinekord ilmun siia vaid aeg-ajalt, et märku anda, et ma veel elus olen. Vahepeal kirjutan siia paratamatult igavamaid asju, kuigi enamasti siiski üritan asja ka enda jaoks põnevana hoida. Ma olen mänguline inimene, mulle meeldib mängida. See, et ma enamasti asju mänguliselt võtan on aidanud mind nii paljude asjadega edasi, kasvõi kooliga. Kool on vaid üks mäng.

Waiting for the time to run out

Kuidas söövitavad tugevad happed pinda, nahka jms?

    Väikese kõrvalpõikena ütlen, et see ei pea just tugev hape olema, et söövitada pinda. Seda võivad teha ka tugevad alused, erinevad alküülid, tugevad oksüdeerujad jne. Näiteks inglise keeles tähistatakse korrosiooni (roostetamine) ja söövitamist sama sõnaga - corrosion.  Kõik see söövitamine on tegelikult väga keerukas keemia, aga lihtsalt öeldes hape dehüdrateerub (kuivatab) nahka, mis lõhub nende struktuuri ja põhjustab ka valkude denaturatsiooni (valkude omaduste muutumist). Kõik see muudab naha selliseks, et ta oleks justkui ära sulanud osaliselt.
Sarnaselt on ka metalliga - H+ ioonid reageerivad metalliga vesilahuses, paberi puhul reageerivad nad tselluloosiga ja põhjustab selle lagunemist väiksemateks juppideks, mis lõhub paberi kiude. Ja nõnda on igal materjalil erinev reaktsioon, kuid enamasti on põhjuseks siiski H+ iooni reageerimine teatud ainega.

Lõppu ka üks väike 'asi', mis tekkis sellest, kui mul kell 3 öösel järsku uni ära kadus ning tagasi ei tahtnud tulla, aga selle asemel sain hoopis 5-minutilise loominguvajaduse:

Põlvili mudas,

nägu verine,

selg punetamas,

tallad lõhkised,

piisad tilkumas haavadele,

mil valge lipp käes,

sest sügiseses kadalipus,

kodupaigast eemal,

mälestuste rüpes

surra

ei taha keegi.

But I'm stupid and still don't know if this is what I'm looking for.

    Ma olen Tartuga täiesti ära harjunud, mulle meeldib siin, ma armastan seda linna. Kohilas olles on isegi kuidagi võõras olla, nagu ma oleksin külaline iseenda kodus, iseenda toas. Aga jah, Tartus olen ma õnnelik, siin on nii palju asju, mida ma tegelikult igatsesin juba gümnaasiumis. Võib-olla ma olen tõesti natukene ära võõrandunud eelnevast elust, mulle on seda ka öeldud. Näiteks ma pole siia ühtegi enda endist klassivenda/klassiõde külla kutsunud, aga uued sõbrad on siin lugematuid kordi käinud. Ja mind siiamaani rõõmustab mõte, et ma käin ülikoolis, Tartu Ülikoolis.
    Ma mäletan veel enda esimest praktikumi - Kõrgem Matemaatika. Ma olin siis sellise energeetilisema õppejõu praktikumis ja ta tõesti 'seletas' esimese tunniga terve selle materjali ära, mis oli alles järgmise 2-3 loengu teema. Ja siis ma lihtsalt vahtisin seda tahvlit ja naeratus tuli suule, õppisime imaginaararve ja ma mõtlesin endamisi, et see on päris raske - see panigi mind naeratama ja ma oskasin nüüd negatiivsetest arvudest ruutjuurt võtta... Muidugi hiljem kohanesin ja see kõik ei ole sugugi raske, aga mulle meeldib ikka aegajalt nii teha, et loengu ajal ma justkui 'tsoonin' ennast välja ja vahin kõike seda, justkui ma oleksin alles gümnaasiumi esimestes klassides. Ja siis ma jälgin neid kahte tahvlit, mis on algusest lõpuni täis kirjutatud igasugu sümboleid ja tähti, millest ma pooli isegi ei mõista. Ma taipasin, et matemaatika on lõbus siis, kui sain teada, et 'd' tähte, mis seisab tuletise operaatorina saab vähemalt kolmel erineval viisil tähistada ja kõik 'd' tähed tähendavad erinevaid tuletisi. Ohh, ülikool.

Ma polegi enne tähele pannud,

kui halb

on ehitada oma elu

kellegi teise vundamendile

    Eile käisin ka Sillaotsa põhikoolis Teadusbussiga esinemas. Selline armas väike koolike sõbralike õpetajate ja õpilastega. Rääkisin sellest, kuidas tekib äikesemürin, kuidas lennuk lendab, kuidas kosmoses navigeeritakse ning ka soojuspaisumisest ja muust. Muidugi ka tegin katseid ja lasin mitmeid asju õhku - teaduse nimel muidugi. Esinemine läks vägagi hästi, kindlasti tahaks varsti jälle mingisse teise kooli minna.





Kuidas tekivad osooniaugud?
    Looduslikult tekivad need Päikesest tulevate ultraviolettkiirte toimel. Inimtegurite poolt põhjustatid osooniaukude põhjustamises süüdistatakse ennekõike freoone, mis on väga püsivad gaasilised ühendid. Freoone leidub eelkõige aerosoolides, konditsioneerides ja külmkappides. Freoon reageerib osooniga ja tekib hapniku ning hapniku radikaal (lihtsalt O), vähendades nõnda osoonikihti.

Miks kuusel okkad küljest ei kuku?

     Huvitav lisafakt on see, et okkad on ju ka ametlikult lehed (lihtsalt spiraalse kujuga, erinevalt lapikust lehest), kuskilt on meelde jäänud, et vahepeal ju õpetatakse, et on lehed ja on okkad justkui erineva liigiga oleks tegemist. Aga okkad kukuvad ikka küljest, lihtsalt mitte talvel kõik korraga, vaid vaheldumisi. Aga põhjus, miks nad talvel maha ei kuku on see, et nad on kaetud vahakihiga, mis takistab nende gaasivahetust ehk nad ei kaota enda okaste kaudu vett ja seetõttu ei ole neil ka mõtet neist loobuda, et hiljem tagasi kasvatama hakata.