Saturday, November 14, 2015

Ameerika ja rotid

Sellised toredad uudised, et mul õnnestuski Fulbright stipendiaadiks saada! See tähendab seda, et järgmisel aastal jätkan enda magistrikraadi juba Ameerikas - praegune õppeaasta läheb nende silmis tegelikult mul bakalaureusekraadi alla, kuna teadupärast on USA-s bakaõpe 4 aastat.
See tähendab hulgalist tegutsemist, palju elumuutvaid otsuseid, ootusärevust, teadmatust ja igasugu emotsioone, mida kaugele kolimine endaga kaasa toob.

Peagi hakkab pihta koolidesse kandideerimine, kuid antud programmi juures on huvitav see, et mina ei saa koole valida, vaid seda tehakse minu eest. Eriala küll määran ise ja selleks on nanotehnoologia/nanofüüsika/nanoteadus/nanomiski, kuid kuni viis kooli määravad nad ise, kandideerivad mind neisse ja seejärel saan valida nende koolide hulgast kuhu sisse sain. Selles mõttes on hea lihtne, sest teadupärast on see kandideerimisprotsess äärmiselt tülikas ning ka rahalises ja ajalises mõttes kulukas.


Seni olen juba ära teinud TOEFL testi (Test of English as a Foreign Language), mis on sisuliselt inglise keele eksami raskem versioon. Lugemine, kirjutamine, kuulamine ja rääkimine. Ainult, et loenguid saab kuulata ainult ühe korra ja nii rääkimine/kirjutamine on kuuldud/loetud asjade kohta, mitte puhtalt essee vormis.
Vastuvõtmisprotsessis on selle testi tulemus pigem lävendipõhine, ehk kas saad sisse või ei saa. See tähendab,et kui saada skoor vähemalt 100/120, siis sellega peaks peaaegu kõikjale saama (enamasti nõutakse kuskil 90), kui vähem saad, siis on bye-bye.

Ma väga selle pärast ei muretsenud ja läkski hästi:
Lugemine 30/30
Kuulamine 30/30
Rääkimine 24/30
Kirjutamine 29/30

Ehk oli teada, et rääkimine ongi kõige raskem osa, kuna sa pead rääkima arvutimikrofoni ning seda samal ajal kui 10 inimest samas toas enda arvutisse rääkida üritavad.



Teine tore uudis on see, et me võtsime endale rotid! Saage tuttavaks:

Genka!


Lible!

Genka ja Lible!

Neist on õudsalt keeruline pilti teha,
kui nad just ei maga.

Nad ronivad kogu aeg üksteise otsa.

Seni oleme tublid vanemad olnud, rotid on elus ja terved, jooksevad ringi ning närivad minu riideid miskipärast katki (mu uus kampsun!).
Otsustasime rottide kasuks, sest nad on kohutavalt targad, neid saab õpetada rotivetsus käima, nime peale tulema ning mõned on isegi õpetanud neid asju tooma. Muidugi nende loomulik tarkus paistab välja ka, nad juba teavad, kuidas ust lahti tehakse, kuid õnneks pole veel piisavalt suured, et suudaksid linki alla vajutada. 

Miks saab inimene lennukiga reisides radioaktiivset kiirgust?

See vastus pidi küll kaua ootama, aga põhjendus on tegelikult väga lihtne: kosmiline kiirgus. Kõrgemal lennates ei ole atmosfäär, mis osaliselt kiirgus hajutab, nii suure tihedusega ehk on vähem kaitsekihte. Olen kuulnud, et paljusid piloote käsitletaksegi kui kiirgusega seotud töötajaid, kuna selline intensiivne igapäevane kokkupuude paratamatult võib põhjustada terviseriske.

Sunday, November 8, 2015

Isadepäev


Õhtulauas ütles alati mu isa,
et täiskuuga ei räägita.
Arvasin, et kui tähistaeva poole kisan,
siis tühja lõpmatusse röögin ma.
Või kuu helgiv pale nõnda õel,
et hüüab mulle tagasi
sõnadega, mis kui nõel.
Nüüd kui olen vanemgi,
siiani ei tea, mis isa mõtles.
Või mina ise kuulsin valesti,
sest suu tal oli täis.

Thursday, September 10, 2015

... on asju vol 2.

Lubasin veel toimuvast kirjutada ning seda ma teengi.

Endalegi üllatuslikul kombel ei ole ma kirjutanud siin ReLaDe-st ehk väiksest, kuid asjalikust, viieliikmelisest meeskonnast. Lahtikirjutatuna Reusable Laundry Detergent, meie eesmärk on luua taaskasutatav pesupulber, mis baseerub nanoosakestel, mida sünteesisin enda bakalaureusetöös.
Kujutage ette, kui mugav oleks elu, kui ei peaks enam poes pidevalt pesupulbri järgi käima ning seda masinasse laadima. Pesumasin ise korjab pesupulbri tagasi masinasse ning taaskasutab seda mitmeid ja mitmeid kordi uuesti. Selline tehnoloogia ei ole ka üüratult kallis, läheb vaja vaid antud nanoosakestel põhinevat pesupulbrit ning väikest magnetitega lisa pesumasinale.

Selle ideega osalesime ka Climate Launchpadis, mis on Euroopa suurim säästva tehnoloogia äriideede konkurss. Esialgu pääsesime Eesti finaali, mistõttu sain osaleda Käsmus kolmepäevasel intensiivsel koolitusel, millele järgnesid veel mitmed väiksemad. Finaali pääsenud 8-st hämmastavate ideedega meeskonnast said Amsterdamis toimuvasse Euroopa finaali pääsu vaid 3. Õnn naeratas meile ning olime teine meeskond, kes sinna pääses. Minu jaoks oli tegu hämmastava edasiminekuga.

Finaal toimus eelmisel reedel Amsterdamis, kuid mina olin sel hetkel kahjuks Belgias. Kuigi Amsterdam oli ühe rongisõidu kaugusel ei olnud mul võimalik sinna ka ise kohale minna. Finaalis osales 82 tipptasemel idufirmat, kuid meie meeskond, müts maha nende ees, suutis pääseda võimsas konkurentsis kolmandale kohale! Tõeline võit, kui juba finaali pääsemine oli suur au, siis kolmas koht, selliste revolutsiooniliste ideede keskel.. Kindlasti kuulete selle idee arenduskäigust veelgi.

Postimees:
"Ma arvan, et nad hakkavad meid vihkama!" - Tartus hautakse revolutsiooni pesupesemises
Forte:
Tartu idufirma: tulevikus pole pesupulbrit enam vaja
Ärileht:
Eesti idufirma tahab uuendada äärmiselt vanaaegset tegevusvaldkonda
Tarbija24:
Idufirma: pesupulbrist saab ajalugu
Alkeemia:
Eestlased võistlevad Euroopa suurimal säästva tehnoloogia konkursil

Lisaks ka artikkel Postimehe paberkandjal ning Rainis külastas ka ETV saadet Ringvaade:
http://menu.err.ee/v/uudised/elu/989d0bcb-466d-4f2c-a0bf-885c8e0d889f/eesti-teadlased-motlesid-valja-uudse-pesupulbri
Kui juba, siis juba kõikjale korraga ja millal siis veel kui mitte kohe.




Teine tähtsam sündmus on minu katse läbida magistriõpingud hoopis Ameerikas. Nimelt leidsin ühe stipendiumi (Fulbright Program), mis seda võimaldaks, ning otsustasin sinna kandideerida. Tööd, mida pidin selle jaoks tegema, oli üllatavalt palju. Kirjutasin mitu esseed, täitsin kümmekond lehekülge andmeid ning isiklikke detaile ja kogusin endale kolm soovituskirja. Ühel hetkel aga avastasin, et antud stipendiumil on olemas ka enda vikipeedia leht ning see, mis ma arvasin lihtne õpiprogramm olevat, on hoopis maailma kõige prestiižsem programm. Vikipeedia sõnul on 53 antud programmi lõpetanut võitnud Nobeli preemia ning 78 on võitnud Pulitzeri preemia. Kui minu silmad juba enne särasid, siis pärast seda lõid need leekidesse..

Eelmisel nädalal sain kirja, kus seisis, et ma pääsesin järgmisesse vooru ning mind oodatakse intervjuule... tulevasel reedel...
Võite kujutada ette mu pettumust, mõeldes, et ma ei jõua mingit moodi selleks ajaks Belgiast tagasi Eestisse. Ma küll uurisin variante, kuid mul on kehtiv tööleping Euroopa Komisjoniga ning samuti on lennupiletid ostetud ja hotell broneeritud.. Õigeks ajaks Tallinna lendamine oleks olnud äärmiselt kallis ja keerukas protsess või lausa võimatu.
Õnneks, minu suureks lohutuseks, sain USA saatkonnast loa viia intervjuu läbi Skype teel. Kindlasti annab see küll mulle komisjonilt miinuspunkte, kuid sellegi poolest olen õnnelik ning ma ei jõua homset intervjuud ära oodata. Hoidke mulle pöialt, mulle antakse võimalus tõestada, et olen enda unistuste vääriline.

Sunday, September 6, 2015

... on asju vol 1.


Järsku on nii palju juhtunud ning muidugi tuleb kõik korraga. Asjad aina loksuvad ja loksuvad ning lõpuks jäävad kuskile paika, seni õnneks siiski õigetesse kohtadesse.

Hetkel olen Belgias ning esimene töönädal tuumafüüsikuna on edukalt möödunud. Hotell on tore ja töökoht on ka väga uhke, aga riigist endast ootasin midagi enamat.. Mingit filmidest nähtud vahvli-maaniat siin igatahes pole, selliseid asju kohtab ainult suurtemates turistikeskustes. Väga palju siin näha-teha ei ole, enamik kohti sulgevad uksed tööpäeviti varaõhtul ning laupäev/pühapäev enamasti uksi ei avatagi. Töökoht on väga uhke, töötan kiirendiga ning keskkona on tugevasti turvatud - mul on 3 erinevat kiipkaarti ning siin puudub turvakaalutlustel isegi internet. Saadud kogemus on muidugi hindamatu, tore on uues riigis mõnda aega elada ning rahaline seis ei luba ka kurta. Elamine on siin küll kallis - korraliku sooja toitu hinnaga alla 30€ naljalt väljast ei leia.
Palju jalgrattaid nagu madalmaades kombeks

Osa kiirendist

Palju monitore

Igalpool automaadid, isegi saiapätse saab

Kõik kohad on kebabi, pitsa, poola jms. söögikohti täis
4-korruseline raudteejaam seest

4-korruseline raudteejaam väljast



Chinatown

Kes chinatownis ikka riisi vähema kui 20 kg kaupa ostab?
Liiga palju kõndimist


Järgmine nädal naasen koju ning siis tuleb üks suur järgiõppimine ning muidugi samal ajal ka uuel materjalil kannul püsimine. Kuna nüüdsest olen sunnitud keemiat õppima, siis võin end rebasena tunda - ei ole ma keemiast aastaid kuulnud ning ka gümnaasiumis oli see tase selline nagu ta oli..
Aga nagu ütlesin, siis on selle nädalaga nii palju juhtunud, et pean jätkama järgmises postituses, mis loodetavasti kohe varsti tuleb.
Kahekümnendad on tõepoolest nii kiire aeg, et aegajalt tekivad raskused järel püsimisel, kõik tuleb ju korraga.

Wednesday, August 26, 2015

Lühidalt

vaatan sind

naeratad

ulatad käe

Wednesday, August 5, 2015

The birds will sing forever

Olengi jõudnud enda eluga sinna punkti, kuhu ka füüsikaõpingute alguses hoiatati, et me tõenäoliselt satume. Ma ei tea, mis minust edasi saab. Seda näitas tol ajal vilistlaste tagasiside, kõik olid kuskile välja jõudnud, enamik isegi päris kaugele, kuid suurimaks miinuseks toodi välja teekonna teadmatus.
Mitte, et mul valikuid poleks, aga valikuid on liiga palju. Kuidas ma tean, et just see valik on õige? Mis mind õnnelikuks teeb? Mis mulle meeldib?

Ma pean suutma järgmise aasta jooksul välja mõelda, kelleks ma tulevikus saada tahan, sest siis kukuvad juba doktorantuuri kandideerimise tähtajad.
Hetkel jään magistrantuuri veel Tartusse, kuid mitte füüsikasse, vaid materjaliteadusesse. Mingit erilist vahet neil ei ole ja selle otsuse tegin ka viimasel hetkel - kahe eriala õppekavad erineksid minu juhul vaid ~4-5 aine võrra ning mulle meeldisid lihtsalt need materjaliteaduse kohustuslikud ained natukene rohkem. Sisuliselt on materjaliteadus füüsika, kus on võetud välja teoreetiline matemaatika ja asendatud keemiaga. Ma poleks gümnaasiumis kunagi arvanud, et ma end hiljem keemiaga seon. Veel vähem seda, et mu bakatöö teema tugevalt biokeemiaga seotud on.



Esimesed kaks nädalat teen koolist poppi ehk kahjuks jään põhiasjades teistest maha. See-eest saan endale tiitli, mis rahvakeeles kõlab üpriski hästi. Olen tuumafüüsik Ida-Euroopast. Just, kandideerisin ühele konkursile ning sain endale ajutise töö Belgias, kus viin läbi üht tuumafüüsika eksperimenti. Katse kestab küll ainult 2 nädalat, kuid sellele järgneb ~3 kuuline andmete analüüs ja töötlemine. Saan ka endale enda esimese korraliku publikatsiooni ning võin edaspidiselt end vist teadlaseks pidada. Ning kes teab, mul küll polnud mingit plaani end selle erialaga siduda, aga kui eksperiment väga meeldib ning siis otsustangi äkki hoopis tuumafüüsikuks hakata.

Välismaaplaane on ka teisigi, kuid need juba pikemaajalised, tõsisema mahuga ning elumuutvad. Nendest natukene pikemalt kunagi hiljem :)

Wednesday, July 8, 2015

Kiire tagasivaade

Lühidalt ka minu kevadisest võistlushooajast. Algselt plaanisin osaleda kahel võistlused: Lõuna-Eesti lahtistel karikavõistlustel ning Eesti karikavõistlustel.


Lõuna-Eesti võistlustega jäin väga rahule. Tegu oli hooaja avavõistlustega ning pigem vormi kontrollimiseks. Saavutasin enda kategoorias (juuniorid kulturism -75 kg) teise koha. Minu suureks miinuseks on enda kategooria kohta väike kaal, ehk sisuliselt ma võiksin kasvatada pea ~9 kg lihast juurde ning ikka veel enda kaaluklassi ära mahutada. Muidugi sellise massi kasvatamine ei ole sugugi kerge ning  võtaks ligikaudu 10 aastat aega, kuid siis muidugi poleks juuniorite kategooriasse mul asja.


Sellele järgnes menukam võistlus ehk Eesti Karikavõistlused, kus saavutasin enda senise parima tulemuse. Nimelt, ma võitsin! Just, saavutasin enda kategoorias esimese koha! Tõeline once in a lifetime moment - karikavõistluste võitja ...



Nagu pildilt näha, siis otsustasin seekord palju akrobaatilisema vabakava kasuks... Sellega oli minu arust minu võistlushooaeg läbi ja kuna olin juba uuest aastast saati dieedil olnud, siis kostitasin ennast uhke burgeri ja friikartulitega... Kui järsku kirjutas mulle Kiivikas ja pakkus kohta Eesti koondises! Olin väga üllatunud, kuid muidugi silmapilgselt nõus. Nii osalesingi Balti Matšil ehk sisuliselt baltimaade meistrivõistlustel. See toimus päris kaugel, Leedus, Kaliningradi lähedal.

Seal võistlustel mul küll mingit šanssi polnud, kuid sellegi poolest oli tegu nii uhke pakkumisega (hotellid ja sõit maksti kinni), et ma ei suutnud keelduda. Leedus on selline seis, et seal puudub igasugune dopingukontroll, pigem võiks isegi öelda, et seal julgustatakse selle kasutamist. Seega olin nagu tillukene poiss hirmsate leedu kollide keskel. Igatahes olen selle võimaluse eest väga tänulik ning sellega nüüd mul ka lõpuks võistlusdieet lõppes. Võistluste banketi söögilaud oli väga uhke ning kostitasin ennast hea ja paremaga... Samuti oli Leedus juba mai alguses nii soe, et saime pargis päevitada, kuid siiani ei ole need ilmad veel jõudnud.


No mis sa selliste mühakate kõrval teed ... (vasakult teine).


Vot, nii huvitatavaks siis seekordne võistlushooaeg ka kujunes. See aasta olin juba targem ja ennast nii paksuks ei söönud, nagu pärast eelmist ehk esimest võistluskorda juhtus. Inimene õpib :)

Nagu seina värviks

Kui ohtlik on igapäevane kiirgus? Kas tulevikus oleks võimalik "neutraliseerida" kiirgust?

See on väga lai küsimus, kuna igapäevast kiirgust tuleb igalt poolt. Üheks suuremaks allikaks on meile kindlasti radooni kiirgus, kuid tegu pole mõistlikues piires kuigi ohtliku kiirgusega - on ju inimesed tuhandeid aastaid sellega koos elanud. Ohtlikusest rääkides tuleks kindlasti mainida, et ohtlikuks on ioniseerivad kiirgused ehk sellised kiirgused, millel on piisavalt suur energia, et DNA-d mõjutada. Enamikud seadmed (näiteks mobiilid) kiirgavad raadiolaineid, millel on väga madal energia; Wifi ja mikrolaineahi kiirgavad pigem mikrolaineid, kuid ka neil ei ole piisavalt energiat, et DNA-d kahjustada. Ometigi on meie ümber väga palju ka teistsuguseid allikaid ning mõõduka kiirguse doosi saame me iga päev. Üritasin arvulisi väärtusi otsida ning sattusin sellise tabeli otsa:


huvitav on vaadata, et teise inimese kõrval magamine annab vaid 2 korda väiksema doosi kui tuumajaamast 50 miili kaugusel elamine. Huvitav oleks siinkohal teada, kui palju kiirgust me iseendale saame, see number peaks kindlasti märgatavalt suurem olema.
Aga nagu andmestikust näha, siis märgatavalt suurt doosi me igapäevaselt ei saa, kõigest taustkiirgust. Kui suurtel doosidel on negatiivne mõju terviseks kindlaks tehtud, siis hetkeseisuga ei ole sugugi kindel, mis mõju (või kas üldse) taustkiirgusel meile on. Sellist asja on keeruline mõõta, sest läheks vaja tohutult suurt inimhulka sarnase geenidega, kellest osa peaks kiirgusest kuidagi ära eraldama ning neid jälgima pika-pika ajavahemiku jooksul. Arvatakse, et mõju on väike või olematu, sest selline kiirgus on alati eksisteerinud ning inimkond veel püsib.

Sellest lähtuvalt kaitstakse neid, kes ioniseeriva kiirgusega püsivalt kokku puutuvad - on ju igasugu arstidel ning teadlastel kiirgust mõõtvad seadmed küljes. Aga kas oleks ka võimalik kiirgust neutraliseerida.. Seda ma väga ei tea. On ta ju kõikjal meie ümber ja meie sees. Eemalt tuleva kiirguse vastu aitavad üldiselt igasugu paksud seinad ja kilbid. Ukrainas joodi kiirguse kaitseks viina, sest see kitsendab veresooni ja nii vähendab ajutiselt mõju siseorganitele. Samuti on ka igasugu võimalust kiirgusallikat nõrgendada, aga enamike allikate vastu ei saa me midagi teha (ei saa ju päikest ära blokeerida). Ehk kiirgust ennast on väga keeruline ära neutraliseerida ning hetkel ma ei usu, et lähiaastatel midagi sellist suudetakse saavutada.


© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis