Wednesday, July 24, 2013

Mida sa suudad ette kujutada oleneb sellest mida sa tead

Tegin enda autole täna ühe tuuningu, ehk keegi märkab, mis muutunud on:




Ei, see pole see, et auto on tolmusemaks läinud. Hoopis, ma sain enda vahtralehest lahti! Nüüd pole enam seda hirmu, et peaksin eksameid uuesti tegema või, et ma ei või maanteel üle 90 km/h sõita. Ja nüüd ma näen üldse autoroolis vanem ja targem ning vähem kollanokalikum välja, samuti teenin ka rohkem respecti kaasjuhtidelt. Kõik võidavad.



Öeldakse, et üks koht saab olla vaid nii hea, kui sealsed inimesed. Ning selles suhtes hakkab Kohila minule elukaugeks jääma. Ma ei kohta siin enam eriti endavanuseid, tuttavaid inimesi. Isegi siinne külmkapp ei tundu minu külmkapina, toit seal on pigem minu vanemate mitte meie kõigi oma, mida ma saaksin vabalt valida ja süüa. Vähemalt sisimas on selline tunne.
Tunnen, et olen jõudnud just sinna vahepealsesse eluperioodi. Just sinna, kus endavanuseid ei kohta enam kodulinnades, kõik on laiali - välismaal, ajateenistuses, ülikoolis, tööl. Ükskõik, kus mujal, aga mitte kodus. Ei, mitte siin. Paar korda suve jooksul küll olen kellegagi juhtumisi kokku jooksnud, aga isegi puhkeajal olen võõrsil rohkem kui siin. Käisin alles hiljuti Haapsalus ning ühe korra suve jooksul jõudsin isegi mere äärde. Õnneks pruunistun kiiresti ning mingit muret mul sellega seoses ei ole. Eile jõudsin ka Arukülast koju ning juba selle nädala lõpus lähen mõneks ajaks Kesk-Euroopasse. Palju mul siis tõesti kodus olekuks aega on? Kui reisilt tagasi jõuan siis on juba aeg Tartusse kolima hakata ning seal asju sättima. Töö juba paistab.

Luiged



Tulevikus on mul siin ilmselt nii häid, kui ka halbu uudiseid rääkida. Aga kõik tuleb omal ajal.










Haapsalus karjääri ääres lebades suutsin ka enda küünarliigest vigastada. Nüüd olen nii naljakas seisus, et trennis saan küll käia, aga ei saa teha kõike seda, mis vähegi nõuab küünarnuki liigutamist. See tähendab, et ma leiutan igasugu naljakaid liigutusi ja meetodeid, et ma täiesti koduhaigeks ei jääks.


Mis juhtuks siis, kui õhk muutuks tahkeks?
   Päris raske küsimus, sellele vastamine nõuab üpriski lendlevat fantaasiat. Oletame, et õhk muutukski järsku, normaalse temperatuuri ja rõhu juures tahkeks - kui atmosfäär saavutaks päriselt nende tahkumiseks vajalikud olekud, siis me oleksime juba ammu enne seda surnud.
 Atmosfääris oleva õhumass on kokku 5x1018  kilogrammi, ehk 5 järel tuleb veel 18 nulli ning maa pindala on 5,1*1014  ruutmeetrit, siis iga ruutmeetri peale langeks ligikaudu 10 tonni tahket õhku. Mis pole sugugi vähe, arvestades, et kõrgemad osakesed kukuvad 120 km kõrguselt, siis nad saavutavad selle pika languse jooksul päris võimsa kiiruse. Ehk kui võtta, et minu tuba on ligikaudu 20 ruutmeetrit, siis see on sama nagu minu toa peale langeks avakosmosest ligikaudu 125 minu autot.
  Kui nad juba tahked on, siis kõrvalise asjana mainin, et lämmastik ja vesinik reageeriksid omavahel ning moodustaksid ammoniaagi, kuid see ei mängi kogu küsimusese suurt rolli.
  Oletame, et kõik elaksid eelneva kukkumise üle ning jätkaksid tavategevustega. Mis oleks muidugi raske, sest maakiht oleks kaetud tahke õhuga. Lisaks kõik elusolendid, mis tarbivad hapniku sureks koheselt ära, sest tahkena me seda omastada ei suuda ja vaevalt, et me ka tahket süsihappegaasi välja hingata suudame. Nii, nüüd lilled. Vaevalt, et nemadki tahket CO2-te tarbida suudavad või veel enam sealt kuhjast seda üles leida. Muidugi nad ka sünteesivad enda sees tahket hapniku, nende sisemus peagi täituks sellega ning nad lõhkeksid.

Ehk kokkuvõtlikult oleks asi päris julm. Maakera oleks paksult kaetud, peaaegu kõik oleks surnud. Tõenäoliselt ainsad, kes ellu jääksid oleksid anaeroobid (hapnikuta keskkonnas elavad organismid) ehk igasugu bakterid - kääritajad, piimhappebakter ja muud.

Kindlasti jäi midagi ka välja, aga esimese fantaasialennuga olid need mõtted, mis pähe tulid.

Wednesday, July 3, 2013

Not taking an honest look

Nüüd on lõplikult ülikooli tulemused teada, kõik sellega seonduv palju kindlam ning sügisest hakkan taas stipendiumi saama ("Tasuta" raha!). Kuna ma tunnen, et ma omandan tahvli peale kirjutatud materjali paremini kui paberilipiku peale, siis ma õppisin nii mitmedki ained just sealt. Näiteks 'Soojusõpetuses' pidi eksamisse tulema üks ülesanne valemi tuletamise peale, ehk näidata, kust ja kuidas mingi valem või seos tekib:


Väga tore igatahes. Naljakas on see, et see minu eksamisse ei jõudnudki.


Nüüd olen ka lõplikult Kohilasse jõudnud, mis tähendab, et lisaks kodustele töödele ja kõigele muule saan hakata jällegi tihedamalt trennis käima. Seni käisin vaid kuni 3 korda nädalas, mida loetakse pigem hoidvaks, mitte arendavaks trenniks. Nüüd üritan seda arvu 4-5 korra peale tõsta.
Aga sellest hoolimata, olen märganud, et ka selle perioodi jooksul olen üpriski palju arenenud. See võib suuresti olla põhjustatud sellest, et sellest saati, kui Tartu kolisin, olen saanud rohkem ise otsustada, mida söön ja joon. Ei ole rohkem hüüdeid, et "Holger, toit on valmis!". Laadisin mingil hetkel ka Facebooki vormipildi üles, aga kuna ma sealt võtsin selle maha, siis ma laadin ka siia ühe pildi üles (põhjusega, et vana läks kaotsi), et oleks ikka kuhugi tagasi tulla ning arengut võrrelda.
Nimelt ma selle pildiga tähistasin ka osaliselt seda, et kui Augustis/Septembris tagasi Tartu trenni lähen, siis saab minust Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi (TÜASK) saavutussportlane. See tähendab seda, et ma saan paremad tingimused treenimiseks ning kui võistlema hakkan, siis võistlen TÜASK-i nime all. Prognoositavalt juhtub see järgmisel kevadel (aprillis). Eks me oota tulevikku...



See on küll laiemalt levinud mure, aga ka mina tunnen, et minu spordialale vaadatakse liialt tihti viltu peale ja arvatakse sellest palju vähemat, kui see tegelikult on. Kulturism on palju enamat, kui lihaste pumpamine. See on spordiala, mis nõuab juba amatöörtasemel nii täpset toitumist ning samuti ka nõnda palju teadmisi füsioloogiast. Ilma selleta poleks mul õrna aimugi erinevatest vitamiinidest, mineralidest ja nende mõjudest. Samuti ka igasugu faktidest nagu näiteks, mis on hargnenud ahelaga aminohapped, mida mõjutab kortisool jne. jne. Ehk mõtlesin isegi mingi aeg kõrvalainena füsioloogia võtta, mis on küll väga mahukas aine, aga samas seda kõike läheks kulturismis vaja.


Samuti alates tänasest hakkasin poseerimist harjutama, mis on tõsiselt raske asi. Kevadeks ma seda küll heal tasemel selgeks ei saa, aga vähemalt saan mingi advekaatse baasi alla. Avastasin, et lisaks sellele, et ma poose ei oska, ei suuda ma neid üle 20 sekundi veel korralikult hoidagi, hakkan hingeldama ning lihased kipuvad värisema. Naeruväärne oleks loota kevadeks saada asend täiuslikuks, see on midagi, mida harjutatakse elu aeg ja ikka on asju, mida lihvida. Edu mulle ja loodan kevadeni kiiret arengut!


Not taking a honest look at myself is my god given right


Miks maakera ei tiirle ümber Päikese teistpidi?


Maa ja ka teiste Päikesesüsteemi planeetide tiirlemissuund määrati juba Päikesesüsteemi tekke hetkel. See toimus väidetavalt ligikaudu 4.6 miljardit aastat tagasi, molekulaarpilve gravitatsioonilise kollapsi tulemusena - see on suure hunniku molekulide kokkulangemine iseenda raskuse all. Kuna teatud ruumi osas oli osakeste kontsentratsioon suurem, siis seal oli ka gravitatsioon tugevam ning osakesed ajapikku tõmbusid sinnapoole ning selle 'puntra' mass aina kasvas ja kasvas kuni seda oli piisavalt, et algselt Päike moodustada, mida ümbritses ülejäänust molekulidest koosnev ketas ning juba terve see süsteem pöörles ühes suunas. Põhjuseks on impulsimoment, kuna juba algsed osakesed olid pidevas pöörlemises (samamoodi nagu ei saa visata tennisepalli, ilma, et see ka pöörlema hakkaks). Kuna kogu Päikesesüsteem moodustus ühest pilvest, siis tiirlevad kõik siinsed planeedid ühtpidi (ka Päike pöörleb samas suunas), see kõik impulsimomendi jäävuseseaduse tõttu - antud pöörlemine ei muutu aja jooksul.

Aga see suund, millel me tiirleme on üpriski juhuslik. Oleksid sealsed osakesed teistmoodi interakteerunud, võinuks me ka teistpidi tiirelda. Väikene gif Päikesesüsteemi moodustumise algfaasist:

Võib-olla on tarvilik link kopeerida ja uues aknas avada

Saturday, June 22, 2013

Kas koerad üldse teavad, et nad on koerad?


Hakkan vaikselt tuhast kooruma. Aga olgem ausad, ma olen kurnatud ja väsinud, tahaks isegi lõpuks puhkusele saada. Viimastel päevadel on niimoodi, et kui laua taga õpin, siis hakkab pea teravalt valutama, kui õppimise ära lõpetan ja midagi muud teen, valu kaob. Muidugi kui tagasi õppima asun tuleb valu justkui silmapilkselt tagasi. Tüdimus? Ülekoormus? Muidugi kaheksa eksamit seljatatud juba. Õnneks on tõenäolistelt(?) tänasega ka eksamid läbi ja ka minagi saan suvekuudesse sukelduda. Suvi - see tundmatu, hall ala, mis peidab endas nõnda paljut.

Tartu


Hetkeseisuga sain enda esimese aasta kaalutud keskmiseks 4.49, seoses selle tulemusega on mul peas keerelnud küsimus: 'Kas ma peaksin cum laude poole püüdlema?". Nimelt oleks vaja keskmine tõsta 4.60-ni, mis ei tohiks midagi ülimalt rasket olla ning mind on alati ergutanud need väiksed mängud ja võistlused, mis ma enda peas loonud olen. Mingi punktisumma, mis vaja kätte saada, mingi tulem, mis saavutada. Teisalt ei ole ma aga kindel, kas kiitusega lõpetamine peaks olema eesmärk omaette. Äkki see hakkab õppimist mõjutama? Äkki ma seetõttu ei võta mingit ainet, mida tahaks, sest see on liiga raske? Oeh...



Kiire teemavahetus: mina ei saa aru firmadest, kes raadios reklaamivad enda ilmateate ajal slõuganitega nagu "Ilma teeb..." või "Ilma toob teieni...", olgem ausad, arvestades meie ilmasid ja kuidas see on enamasti palju kehvem kui ta reaalselt olla võiks, siis see pole sugugi õige viis reklaamiks. See oleks nagu öelda, et "Meie firma rikkus teie suvitamisplaanid ära, ostke meilt asju!".




Ning täna, Kohila jõudes, käisime isa ja Sikuga väljas söömas, tellisime suured praed, suutsime need vähemalt mingi piirini ära hävitada, aga kõht oli siiski nii täis, et kõndida ei jaksanud. Minu kahjuks, koju jõudes oksendasin ma kõik välja, siis kraadisin ka ennast ja selgus, et mul on palavik - olen haige. Heh, ise ennast nii halvasti ei tundnudki, aga eelnevad päevad Tartus vist tõesti võtsid minust viimast ja nüüd asungi taastuma. Ning magama! Kohe kindlasti magama! Mulle meeldib magada.


Mis on elu mõte?

    Konkreetne küsimus. Aga konkreetset vastust sellele ei leidu, kui just maailmavaade või religioon vastav ei ole. Mulle näiteks meeldib lihtsalt kulgeda, saavutada suuremaid ja väiksemaid asju olles ise õnnelik ning tee peal ka teisi õnnelikuks teha. Ma küll mingit otsest eesmärki elu jaoks pigem endale ei sea, mulle meeldib, kui kõik tuleb ikka loomutruult, sisemusest.  Aga alati võib ka midagi siit nimekirjast võtta ja just selle endale kõikvõimsaks eesmärgiks seada:

* Paljunemine
* Mõttevabalt kulgemine
* Elupõletamine
* Ühiskonna arendamine / sinna panustamine
* Laste ja kaasa heaolu tagamine
* Oskuste/teadmiste arendamine
* Raha/asjade kogumine
* Nautimuse otsing
* Kõikvõimalike emotsioonide kogemine
* Üle elamine
* Tarkuste jagamine

Kindlasti on palju veelgi, mida elu mõtteks seada, aga mina siiski usun, et misiganes tegevus on õige vaid siis, kui see on loomule vastav.


Wednesday, April 24, 2013

Uus peatükk nõuab muutust


Ajad on kiireks läinud. Isegi natukene liiga kiireks, pidev nimekiri asjadest ees ja sooviks natukenegi rohkem päikeselist (kuigi külma) ilma nautida. Sel nädalal olen eriti tubli olnud, kuna laupäeval jõuab ka mul kätte see iga, mil minu vanust ei saa enam väljendada sõnadega, mis lõppevad liitega "-teist". Ning kuna nädalalõpul mul aega tegutseda ei ole, siis mõtlesin, et tegutsen nädala algul kõik ära, aga viga on selles, et just siis, kui tundub, et nimekiri hakkab otsa saama, tekib sinna kohe mitu uut asja juurde, mis nõuavad ka pakilist tegutsemist. Igastahes, und võiks olla rohkem, aega ilma ja olusid nautida võiks olla rohkem ja ülesannete nimekiri kui mitmepealine hüdra.





















Aina rohkem olen hakanud ka tuleviku planeerima. Esimese asjana suvi. Tahaks tööle minna, aga samas tahaks ka puhata enne uut kooliperioodi. Mida siis teha? Kool kestab mul ka kuni jaanipäevani (siinkohal ei saa mainimata jätta, et hetkeseisul tuleb mul 8 eksamit. 8!).

Ja samuti ka kaugem tulevik. Esimesena (?) seisab nimekirjas erialavalik. Oleks väga hea, kui järgmiseks sügiseks juba teaksin, millega ma tegelema hakkan. Põnev on aga see, et mul pakuti teadustööd Nanolaboris, vägagi uhke. Nanotehnoloogia on juba enda olemuselt uhke ala. Käisin ka laboris kohal, mulle tehti ekskursioon ning arutasime, milline oleks siin olek ja töö. Inimesed olid hästi toredad, sõbralikud, ala ise on huvitav ja vägagi paljutõotav. Tegu pole ülikooli laboriga, tehnika on uus ning sel alal tohutut rahapuudust tekkida ei tohiks. Aga mis siis viga? Viga on keemias. Nimelt läheb seal paratamatult keemiat vaja ning ma peaksin seda õppima hakkama.. Aga vot, pole kuigi seda keemiainimese geeni minus ning selle põhiaine "Keemia alused" on selline aine, mille 75% tudengitest lihtsalt läbi kukub, et järgmine aasta uuele ringile minna. Kindlasti uurin enne otsustamist ka teisi laboreid, aga siiski, what do I do?





Miks tuletised alati välja tulevad?

  Lõpuks keegi mõistab mind! Minu teooria on selline, et see on puhtalt liittuletiste viga. Kui sa pead diferentseerima üht suurt hunnikut sümboleid, mis on veel kaetud mõnusa astmete-kihiga, siis paratamatult jäävad mõned asjad kahe silma vahele. Alguses tervest kupatusest tuletis, üks aste tuleb ette, teine aste muutub, siis järjest sügavamalt hakata tuletist võtma, paar liittuletist veel. Astmed aina muutuvad, asjad lähevad jagatiseks, korrutised tulevad ette, mingid asjad tuleb liita, lahutada, jagada ja korrutada ja nii edasi ja edasi ja edasi. Muidugi jääb midagi tegemata.


Kas kalad tunnevad janu?

  Filosoofiliselt küsides, siis kas kalal saab üldse janu tekkida, kui tal on pidev võimalus juua? Aga kui reaalselt vastata, siis tegu on vägagi teadusliku küsimusega. Nimelt selgub, et osad kalad tunnevad ja osad ei tunne. Miks?
  Janu tunnevad vaid soolvee kalad, magevee kalad seda ei tunne. Põhjuseks on selline nähtus nagu osmoos. Lihtsustatult on osmoos nähtus, kus madala kontsentratsiooniga vedelik liigub suurema kontsentratsiooniga vedeliku suunas. Näiteks igasugused taimejuured imavad endasse maast vedelikku tänu osmoosile. Kalade puhul avaldub see nii, et soolvee kontsentratsioon on tihedam kui kalas sisalduv vesi ja järelikult lekib see pidevalt merevette. Ta kaotab sisemiselt vett ja paratamatult tekib tal janu, mida ta juues kustutab.
Seevastu mahedates vetes elavatel kaladel sellist olukorda ei ole, nemad ei kaota osmoosi teel vett, vaid hoopis omandavad. Kas pole mitte kerge elu neil?







Sunday, April 21, 2013

Silmad kinni on lahti mu sees


Olen inimene. Olen mälestustekoguja. Kogun sündmusi, nägusid ja nimesid. Kogun nad kohtadesse, ilma milleta ma ei mäletaks. Pargid, autod, kodud, rannad, koolid - kõik minu mälestustesahvrid. Olen mälestustekoguja. Pildid, videod ja kingid, igast mälestustest vähemalt kolm. Täis neid internet, laud, sein ja sahtlid. Olen mälestustekoguja. Aga minu peas.. ei ühtegi.


Olen inimene. Olen mõtleja. Mõte mõtte järel. Hägustunud piir minu enda ja kõigi muude mõtete vahel. Olen tsitaadikogu, olen idee. Originaalsuse etalon läbi maailma mõtete. Olen Sokrates, Platon, Nietzsche, Einstein, Meri, Descartes ja Hegel ühes. Olen see, mis iga mööduja peas. Olen vaid mõte.


Olen inimene. Olen emotsioon. Nägemine, haistmine ja kompamine. Olen naeratus võõrale, kallistus sõbrale, suudlus armule. Hommikune värskus, lõunane rõõm, õhtune rahulikkus, öine eufooria. Olen armastus, hoolivus, igatsus. Olen kadedus, viha, õelus. Olen kõige kurjem.


Olen inimene. Olen vaatleja. Läbipaistev klaas linnapildis. Ohver ohvri järgi. Arvukad stereotüübid, kulunud žestid ja liigutused, argised ütlused ning tühjus pilgus. Silmi vasakult paremale lohistades: ruttavad töötajad, erutatud šoppajad, enda kodu otsivad hinged ning ka need, kes on juba alla andnud. Olen seisev tuuleiil pargis, roheline värv murul. Ka mind vaadeldakse, aga keegi ei näe.




Olen inimene.
Sest ka mina tunnen.

Olen inimene.
Sest ka minul on valus.

Olen inimene.
Sest ma enam ei tea.

Friday, March 29, 2013

Head taotlevad inimesed on kõige rohkem kurja teinud.


    Käisin eile Kohila Gümnaasiumis nii mõnegi asjaga esinemas ning ühe loengu pidasin ka ülikooli kohta ja rääkisin kõne algul ka eriala valikust. Mingi osa sellest tahtsin ka siia kirjutada.
    Nimelt, ma usun, et mistahes eriala valik peaks olema selline, et endal oleks rõõm seda öelda. Mina suudan küll uhkusega öelda, et mina õpin füüsikat. Ja täitsa hästi kõlab. Samas sattusin ühele peole koos ühe võõra tüübiga, kes kohe üldse ei tahtnud öelda, mis eriala ta õpib. Ta andis küll vihjeid "hästi kasutu", "kõige mõttetum aine üldse" jne. Kuid pärast mõningaks pinnimist ta siiski lõpuks ütles, et õpib eesti ja soome-ugri keeleteadust. Noh, ei olnudki ju nii hull?
    Mida ma selle jutuga öelda tahan, on see, et kui isegi sina ei suuda enda erialast lugu pidada, kuidas peaksid seda tegema teised sinust, kui selle eriala eksperdist. Sest tõenäoliselt, niimoodi enda erialas kuigi kaugele jõuab ja kui jõuabki, siis mitte sugugi rõõmsate emotsioonidega. Sest eriala peaks siiski olema selline, mis valmistaks rõõmu nii endale, kui ka teistele sinu ümber.



Kui tugev on sõna mõju? Otseselt sõna mõju, mitte kõik see, mis sellega kaasneda võib. Kui mul on tõsiselt hea tuju ja ma loen kurba armuluulet, siis see sugugi ei tekita minus armuvalu, paremal juhul mõtlen vaid, et ilusalt laotud sõnad need. Samas, kui ise igatsuses loeksin sama luulet, siis loeksin ridu, seostaksin neid endaga ning tunneksin sees tugevaid emotsioone, võib-olla ka valu. Aga kas selle võib sõna arvele panna? Sest reaalsuses ei ole need sõnad sugugi need, mis neid emotsioone tekitavad, vaid see kõik tuleb minu enda seest. See kõik tuleb minu olukorrast, tundmustest, mida ma olen varem tundnud, mälestustest. Kui mul ei oleks ka neid, siis jätaks see luuletus mind külmaks.
Kui oled elurõõmus, siis sõimutekst ei muuda sinu sees midagi. Ja kui oled tuim, siis armastuskiri on vaid paar tähte, mis on teineteise kõrvale asetatud..



Kas inimesed näevad värve erimoodi?

     Väga hea küsimus, ma olen isegi selle üle pikalt mõtisklenud. Täiesti identselt ei nähta kohe kindlasti mitte, ma ei näe isegi enda parema ja vasaku silmaga samasuguseid värve. Aga kas minu sinine on siiski tema sinine? Äkki tema sinine on minu roosa? Nii suurt erinevust kohe kindlasti ei ole, meie kõigi silmad, närvid ja ka vastuvõtt ajus on ehitatud piisavalt analoogselt, et ka näha sarnaselt. Siin kohal muidugi värvipimedus ja muud sellised asjad välja jätta. Väikesed erinevused võivad olla, näiteks alati ei tehta kahel väga sarnasel toonil vahet, mis kõik tulevad mingitest väikestest silma või närvide isikuomadustest.



Muidugi, hästi huvitav teema on värvipimedus ja selle erivormid, sest erinevad värvipimeduse kombinatsioonid võivad vägagi huvitavaid pilte luua. Kaks pilti ma sellest ka siia panen, kirjutama ei hakka:





Thursday, February 28, 2013

Damaged goods tend to hide in pretty packages





     Sattusin sel nädalavahetusel Kohilasse ja ka Raplasse. Nimelt käisin  Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud maavanema vastuvõtul. Üritus ise oli nagu ikka, pidulik: kontsert, kõned, klaaside kokkulöömine ja pidulaud. Ei midagi ülierilist, kuid siiski, väga tore oli seal käia, kasvõi fakti pärast, et mingil imekombel sain ma sinna kutse ning juba sellepärast tuleb kohale minna. Ei tea, kas mul veel üldse on võimalik lähiajal (või ka tulevikus) selliseid pidulikke kutseid saada..



     Mul oli hiljuti unetuseperiood, mis nüüdseks on õnneks möödunud. Ei midagi väga erilist, kuid mul pole kordagi varem seda juhtunud. Tüüpiline oli see, et rähklesin terve öö voodis kuni sain lõpuks 2-3 tundi und. Järgmine päev ja ka õhtu olin väsinud, üpriski kurnatud, läksin varem voodisse, aga ei. Ei midagi, hakkas jälle see lakke vahtimine ja ühelt küljelt teisele veeremine pihta. Lõpu poole see vähenes nii, et mõni öö sain magada, mõni ei saanud, kuni lõpuks täienisti haihtus.

     Ja enam ma ei näe keset ööd igasugu hallutsinatsioone, ei lendavaid, ei helendavaid, ei liikuvaid asju. Aga siiani näen inimesi, ainult inimesi. Mis ei ole sugugi nii põnev. Asjad on asjad, isegi siis, kui nad pole päris või nad lendavad läbi seinte, aga inimesed.. Ma näen enda tuttavaid ja see kõik tekitab nii teistsuguseid unenägusid. Aga kõige rohkem näen ma teda. Tema on teistest erinev, sest ta pole kunagi diivanil istunud või keset tuba püsti seisnud, tema on alati minu kõrvale voodisse tekkinud. Ja siis üritan mina ilma mingi tulemuseta teda tekiga katta, et tal jahe ei hakkaks..


Mõnikord ma ärkan keset ööd ilma mingisuguse põhjuseta
ja ma tunnen teda enda kõrval ja ma tunnen enda sees õnnelikust.
Ma pööran ümber ja näen teda selles süütus ja rahulikus uneseisundis.
Ma kuulan teda vaikselt hingamas, üritades teda mitte üles äratada.
Tunnen, et miski ei saa enam paremaks muutuda.
Ja siis ta haihtub ning kõik hea kaob koos temaga.



Lumi on tegelikult saastunud, miks ta meile näib siis valgena?
     Me näeme lund valgena, see tähendab, et ta peegeldab kõik talle langevad värvid tagasi. Me teame, et lumi ise (mis on praktiliselt jää) on läbipaistev ning valguskiired ei lähe kuigi läbi jää. Selle asemel need peegelduvad korduvalt jääkristallide vahel kuni nad lõpuks kuskilt välja saavad ning meie silmadesse jõuavad. Lumi teeb seda iga värviga, st. et ta ei neela ühtegi värvi. Kui lumi on kollase tänavavalgusti all, siis ta on kollane; rohelise laseriga lastes on ta roheline jne. Põhjus, miks ta on valge, ongi see, et päikeselt tuleb valge valgus (ka kuu peegeldus on päikesevalgus).

     Lume reostus on natukene teistsugune teema, ma mõni kuu tagasi uurisin seda päris põhjalikult ja sain päris palju huvitavaid asju teada. Õnneks meil siin lumi väga reostunud ei ole, kuigi ta sisaldab küll heitgaase, siis see lumevärvi otseselt ei muuda, vaid teeb ta tuhmimaks (peegeldab vähem valgust) ning põhjustab ta kiirema sulamise. Muidugi sisaldab lumi ka natukene liiva ja muid tolmuosakesi, kuid meil siiski väga vähesel määral.
Aga kui lumi on rohkem saastunud, siis ta ei pruugi alati olla valge. Kõige tihedamini on saastunud lumi kollasem (see pole see kollasus, mida talvel teeäärtel näete). Kui õhk on väga saastunud, siis võib alla sadada oranži, kollast, punast lund. Hiljuti juhtus seda Venemaal, Siberis. Ka Lõuna-Koreas sadas hiljuti taevast kollast lund, kuid seal olid põhjuseks liiv. Nimelt oli sinna lumme sattunud Hiina kõrbetest pärit liiv ja torm, mis kollaka värvuse põhjustasid.


© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis