Ohh jahh.. Esimene tsükkel möödas. Nii tore on gümnaasiumis käia, kohe palju parem tunne, kui põhikoolis. Lihtsalt gümnaasiumis on selline tunne, et sa õpid millegi jaoks, mitte lihtsalt, et tunnistusel oleks ilusad hinded. Kuigi esimese tsükli hinded olid päris normaalsed, aga kõige toredam on see, et Kõiva tegi mulle miskipärast heateo, tänu millele ta päästis mu tsükli hinde ära. Kui ma suudaks nüüd samu hindeid hoida gümnaasiumi lõpuni, siis see oleks tõesti võimas. Avastasin, et täna on alles pühapäev. Olen ma väga kuri inimene, kui ma tahaks, et vaheaeg oleks juba läbi? Noh jah, jälle räägin koolist. Kui niimoodi edasi läheb, siis ma varsti hakkan kirjutama sellest, mida ma päeval tegin, aga ma loodan, et nii hulluks ka seis ei lähe. Aga viga on lihtsalt selles, et mul pole millestki nagu kirjutada. Nagu ikka öeldakse, et filosoofia on vähese kepi viga. Ma muidugi sõnastaksin selle enda jaoks natukene teist moodi, kuid mõtte jääb siiski samaks. Ses suhtes, et ongi ju nii, et kui kõik on hästi, siis pole millegi kallal viriseda.


http://coloursofblood.wordpress.com/2009/10/25/25-oktoober/ (Varjatud postitus)

Okei, need deja vu'd hakkavad juba hirmu nahka ajama. Igastahes lugesin mingit uut teksti ja kui olin alguse ära lugenud, siis see tundus nii tuttav ja ma juba teadsin, millest see räägib, siis mõtlesin, et ma olen seda lugenud ning panin selle kinni (tekst oli arvutis). Kuid siis hakkasin mõtlema, et ma ei saa olla seda ju varem lugenud kuna see alles postitati. Ja siis ma läksingi ja hakkasin uuesti teksti läbi lugema. Kõige imelikum selle juures oli see, et mul ei tulnud kordagi seda deja vu tunnet. Kuid ma tõesti oleks suutnud selle teksti kohta kokkuvõte teha ilma seda lugemata.

Ega see ju minu süü ei ole, et ma mõndade asjade suhtes nii südametu ja tundetu olen. Kuid vähemalt ma olen piisavalt hea inimene, et ma üritan näidata, et mul on nende asjade suhtes vähematki südametunnistust või mõistmist. Miks? Parem küsida, miks mitte? Sest ma lihtsalt ei oleks sisimas nii õnnelik, kui mind need asjad kotiks.

Vend küsis, kas ma täna koguduse noorteõhtule lähen, ma vastasin, et korra käin läbi ning siis ta tõmbas päris vihaseks ära. Hakkas mind poksikindaga toksima ning ütles, et ma ei hakkaks kristlaseks ning küsis asju evolutsiooni kohta. Siis ta veel karjus seda emale ning ema hakkas vastu karjuma, et ma ei läheks sinna. Siis tuli ema ka minu tuppa ja hakkas igast asju pärima selle kohta, näiteks, mis seal tehakse, kaua ma seal olen jms. Ning peale seda küsimustejada ütles ta mulle, et ta muretseb minu pärast. Ma ei saa aru, mis neil kristlaste vastu on.. Minu poolest uskugu inimesed mida tahvad, kui see annab neile hea enesetunde ning nad tunnevad, et see aitab. Kui mul viitsimist oleks, siis peaks vist nendega asjad selgeks rääkima. Ma ei saa lihtsalt kristlaseks muutuda, ma juba usun millegisse. Ma lihtsalt ei näe nende theofoobia tagamaid.

Praegu muretsen natukene silmade pärast ka. Vasak silm näeb normaalselt, aga parem silm hakkab vaikselt nõrgemaks jääma, see on see, kui lapsepõlves pole korralikult silmi hoidnud ning igasugu lasereid lased endale silma sisse. Tegelikult mind prillid, kui sellised ei häirigi, aga JUHUL KUI ma kunagi ESTSOF-i lähen, siis tõesti häirivad, väga palju kohe. Aga siis saan äkki laseroperatsiooni vms. teha juba.

Käisime täna kinos vaatamas filmi "Lõpp-punkt 4", kui film oli umbes 10 minutit kestnud, siis mõtlesin, et see on mingi "Saw" sugune film, kuid mida rohkem edasi film läks, seda rohkem leidsin ma seoseid eluga ning seda huvitavamaks läks. Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud filmi juures oli see, et "vikatimees" ise liigutas asju ja sättis asju ümber nii, et keegi koguaeg surma saaks. Kuid iga kord, kui keegi mingit rõvedat viisi surma sai, siis ma hakkasin mõtlema ja ka kaasa tundma nendele inimestele, kes surevadki mingi väga rõveda õnnetuse läbi. Esimesena tuli meelde 14-aastane inglise poiss, kes suri enda tooli läbi. Ehk siis see gaas, mille abil tooli kõrgust saab reguleerida, see plahvatas ning tooli terav varras lendas talle otse pärasoolde. Eriti ma imetlen seda, kuidas ta suutis peale seda veel liikuda ning isale helistada. Ning filmis seda rallisõitu vaadates tuli ka meelde paar aastat tagasi Eestis toimunud hokimängul juhtunud õnnetus. Nimelt lõi keegi litri kogemata publiku sekka ning mingi noor tüdruk sai sellega vastu pead ja suri kohapeal. Väga loll on sellist juhuste läbi surra..
Aga veelgi enam pani mind mõtlema see, kuidas peategelane nägi tulevikku, kuna keegi tahtis, et ta päästaks elusid. Kuid, miks siis paljud inimesed suudavad näha tulevikku? Kas see on lihtsalt üks süsteemi loomulik osa või näevadki ainult vähesed seda? Ses suhtes, et on ju palju inimesi, kes on selliste asjade suhtes skeptilised ning väidavad, et nad pole elu sees tuleviku näinud ega midagi paranormaalset teinud. Kas nad siis tõesti ei suuda seda teha või on nad lihtsalt nii kitsasilmalised, et nad ei märkagi seda, et nad tegelikult suudavad?
Filmi puhul oli kõige pöördelisem lõpp. Just siis, kui nad arvasid, et nad on suutnud saatuse eest ära põgeneda. Just siis märkasid nad, et äkki nad ei muutnudki saatust, vaid saatus pidigi nii minema. Ma olen ka selle küsimuse peale väga palju mõelnud. Kui keegi muudab saatust, kas see muudab siis tõesti saatust või pidigi saatus niimoodi minema? Aga kui hakkad sellele sügavamalt mõtlema, siis taipad, et see küsimus on paradoksaalne ning sellele ei olegi võimalik ühest vastust leida.
Aga kõige rohkem pani mind see film mõtlema ühele mu teooriale. Kuigi noh, ma arvasin juba ennem, et see teooria võib tõsi olla, kuid film pani mind veel rohkem mõtlisklema. Kuigi see film oli "ulme", oli seal filmis piisavalt palju seoseid eluga, et mind veenda.

Täna oli väga veider deja vu, seekord ma ei saanudki aru, et nüüd tuleb deja vu vaid pigem tunduski niimoodi nagu mingi asi oleks kordunud. Või noh, ma ei olnud seda üles ka kirjutanud. Igastahes kõndisime Karhuga sööklast välja ja läbi garderoobi ning ta küsis, mis tund algab. Siis ma vastasin talle, et kaks geo'd ning ta ütles, et ta ei tule neisse, kuna ta läheb võistlustele. Ma siis mõtlesin, et jälle?!? alles eelmine nädal läksid ju samal ajal võistlustele (vedas, et ma seda valjusti välja ei öelnud), siis ma märkasin, et meie ees kõndisid Stefi ja Robert ning kuna "eelmine nädal" kõndisid nad ka samal ajal meie ees, siis taipasin, et jälle deja vu - juhhei!

Elu tuleks võtta nagu mänguna, ühel hetkel alustad, siis teed kõike, mida sa mängus teha tahad ja siis ühel hetkel ongi lihtsalt mäng läbi. Kuigi mulle ei meeldi elu mänguga võrrelda on see siiski parim võrdlus. Mulle näiteks ei meeldi sellised mängud, mis on kerged ja mida mängitakse lihtsalt lõbu pärast. Minu mäng on selline, kus on vahel raske ja peab pingutama, aga vähemalt saavutab midagi - vähemalt on midagi, mille poole püüelda. Ainuke viga sellel mängul on see, et pausi nuppu ei ole, exiti nupp on, aga seda pole mõtet kasutada.
Kui jutt juba mänguda peale läks.. siis ma olen tänasest peale ametlikult Eesti parim Osu mängija. Kuigi ma selle jaoks palju vaeva ei pidanud nägema, ainult rütmitunnet läks vaja ja Eestis on võrreldavalt vähe mängijaid aga siiski, vähemalt on hea tunne teada, et oled milleski hea. Aga edetabeli järgi on mul maailmas veel 2622 vastast.

Praegu mängib taustaks "Green Day - Boulevard Of Broken Dreams" ning ma ei tea, kas see laul räägibki nendest asjadest või ma lihtsalt suudan leida paljudel asjadel endaga seoseid. Ma arvan, et see on pigem teine variant, kuna kui laulu pealkirja või refrääni vaadata, siis see räägib hoopis teistmoodi, kui ma mujalt välja loen. MSN'i nimega on ka suht samasugused lood, tahaks midagi panna, aga siis hakkad mõtlema, et ühevad loovad sealt seda välja ning teised võivad hoopis midagi muud välja lugeda ning siis lõpuks solvuvad su peale ka. Kuid kas ma peaks selle pärast need pealkirjad panemata jätma?

Praegu tahaks nii palju siia kirjutada. Tahaks kasvõi mingit mõttetut filosoofilist teksti, kuidas päike särab nii kaunilt taevas ja siis tuleb kuu koos enda paljude tähtedega ning surub päikese taevast alla jms. Kuid mul ei ole millestki kirjutada, pea on mõtetest nii tühi, et isegi endal hakkab kahju.