Täna oli väga veider deja vu, seekord ma ei saanudki aru, et nüüd tuleb deja vu vaid pigem tunduski niimoodi nagu mingi asi oleks kordunud. Või noh, ma ei olnud seda üles ka kirjutanud. Igastahes kõndisime Karhuga sööklast välja ja läbi garderoobi ning ta küsis, mis tund algab. Siis ma vastasin talle, et kaks geo'd ning ta ütles, et ta ei tule neisse, kuna ta läheb võistlustele. Ma siis mõtlesin, et jälle?!? alles eelmine nädal läksid ju samal ajal võistlustele (vedas, et ma seda valjusti välja ei öelnud), siis ma märkasin, et meie ees kõndisid Stefi ja Robert ning kuna "eelmine nädal" kõndisid nad ka samal ajal meie ees, siis taipasin, et jälle deja vu - juhhei!

Elu tuleks võtta nagu mänguna, ühel hetkel alustad, siis teed kõike, mida sa mängus teha tahad ja siis ühel hetkel ongi lihtsalt mäng läbi. Kuigi mulle ei meeldi elu mänguga võrrelda on see siiski parim võrdlus. Mulle näiteks ei meeldi sellised mängud, mis on kerged ja mida mängitakse lihtsalt lõbu pärast. Minu mäng on selline, kus on vahel raske ja peab pingutama, aga vähemalt saavutab midagi - vähemalt on midagi, mille poole püüelda. Ainuke viga sellel mängul on see, et pausi nuppu ei ole, exiti nupp on, aga seda pole mõtet kasutada.
Kui jutt juba mänguda peale läks.. siis ma olen tänasest peale ametlikult Eesti parim Osu mängija. Kuigi ma selle jaoks palju vaeva ei pidanud nägema, ainult rütmitunnet läks vaja ja Eestis on võrreldavalt vähe mängijaid aga siiski, vähemalt on hea tunne teada, et oled milleski hea. Aga edetabeli järgi on mul maailmas veel 2622 vastast.

Praegu mängib taustaks "Green Day - Boulevard Of Broken Dreams" ning ma ei tea, kas see laul räägibki nendest asjadest või ma lihtsalt suudan leida paljudel asjadel endaga seoseid. Ma arvan, et see on pigem teine variant, kuna kui laulu pealkirja või refrääni vaadata, siis see räägib hoopis teistmoodi, kui ma mujalt välja loen. MSN'i nimega on ka suht samasugused lood, tahaks midagi panna, aga siis hakkad mõtlema, et ühevad loovad sealt seda välja ning teised võivad hoopis midagi muud välja lugeda ning siis lõpuks solvuvad su peale ka. Kuid kas ma peaks selle pärast need pealkirjad panemata jätma?

Praegu tahaks nii palju siia kirjutada. Tahaks kasvõi mingit mõttetut filosoofilist teksti, kuidas päike särab nii kaunilt taevas ja siis tuleb kuu koos enda paljude tähtedega ning surub päikese taevast alla jms. Kuid mul ei ole millestki kirjutada, pea on mõtetest nii tühi, et isegi endal hakkab kahju.