Vend küsis, kas ma täna koguduse noorteõhtule lähen, ma vastasin, et korra käin läbi ning siis ta tõmbas päris vihaseks ära. Hakkas mind poksikindaga toksima ning ütles, et ma ei hakkaks kristlaseks ning küsis asju evolutsiooni kohta. Siis ta veel karjus seda emale ning ema hakkas vastu karjuma, et ma ei läheks sinna. Siis tuli ema ka minu tuppa ja hakkas igast asju pärima selle kohta, näiteks, mis seal tehakse, kaua ma seal olen jms. Ning peale seda küsimustejada ütles ta mulle, et ta muretseb minu pärast. Ma ei saa aru, mis neil kristlaste vastu on.. Minu poolest uskugu inimesed mida tahvad, kui see annab neile hea enesetunde ning nad tunnevad, et see aitab. Kui mul viitsimist oleks, siis peaks vist nendega asjad selgeks rääkima. Ma ei saa lihtsalt kristlaseks muutuda, ma juba usun millegisse. Ma lihtsalt ei näe nende theofoobia tagamaid.

Praegu muretsen natukene silmade pärast ka. Vasak silm näeb normaalselt, aga parem silm hakkab vaikselt nõrgemaks jääma, see on see, kui lapsepõlves pole korralikult silmi hoidnud ning igasugu lasereid lased endale silma sisse. Tegelikult mind prillid, kui sellised ei häirigi, aga JUHUL KUI ma kunagi ESTSOF-i lähen, siis tõesti häirivad, väga palju kohe. Aga siis saan äkki laseroperatsiooni vms. teha juba.

Käisime täna kinos vaatamas filmi "Lõpp-punkt 4", kui film oli umbes 10 minutit kestnud, siis mõtlesin, et see on mingi "Saw" sugune film, kuid mida rohkem edasi film läks, seda rohkem leidsin ma seoseid eluga ning seda huvitavamaks läks. Ainuke asi, mis mulle ei meeldinud filmi juures oli see, et "vikatimees" ise liigutas asju ja sättis asju ümber nii, et keegi koguaeg surma saaks. Kuid iga kord, kui keegi mingit rõvedat viisi surma sai, siis ma hakkasin mõtlema ja ka kaasa tundma nendele inimestele, kes surevadki mingi väga rõveda õnnetuse läbi. Esimesena tuli meelde 14-aastane inglise poiss, kes suri enda tooli läbi. Ehk siis see gaas, mille abil tooli kõrgust saab reguleerida, see plahvatas ning tooli terav varras lendas talle otse pärasoolde. Eriti ma imetlen seda, kuidas ta suutis peale seda veel liikuda ning isale helistada. Ning filmis seda rallisõitu vaadates tuli ka meelde paar aastat tagasi Eestis toimunud hokimängul juhtunud õnnetus. Nimelt lõi keegi litri kogemata publiku sekka ning mingi noor tüdruk sai sellega vastu pead ja suri kohapeal. Väga loll on sellist juhuste läbi surra..
Aga veelgi enam pani mind mõtlema see, kuidas peategelane nägi tulevikku, kuna keegi tahtis, et ta päästaks elusid. Kuid, miks siis paljud inimesed suudavad näha tulevikku? Kas see on lihtsalt üks süsteemi loomulik osa või näevadki ainult vähesed seda? Ses suhtes, et on ju palju inimesi, kes on selliste asjade suhtes skeptilised ning väidavad, et nad pole elu sees tuleviku näinud ega midagi paranormaalset teinud. Kas nad siis tõesti ei suuda seda teha või on nad lihtsalt nii kitsasilmalised, et nad ei märkagi seda, et nad tegelikult suudavad?
Filmi puhul oli kõige pöördelisem lõpp. Just siis, kui nad arvasid, et nad on suutnud saatuse eest ära põgeneda. Just siis märkasid nad, et äkki nad ei muutnudki saatust, vaid saatus pidigi nii minema. Ma olen ka selle küsimuse peale väga palju mõelnud. Kui keegi muudab saatust, kas see muudab siis tõesti saatust või pidigi saatus niimoodi minema? Aga kui hakkad sellele sügavamalt mõtlema, siis taipad, et see küsimus on paradoksaalne ning sellele ei olegi võimalik ühest vastust leida.
Aga kõige rohkem pani mind see film mõtlema ühele mu teooriale. Kuigi noh, ma arvasin juba ennem, et see teooria võib tõsi olla, kuid film pani mind veel rohkem mõtlisklema. Kuigi see film oli "ulme", oli seal filmis piisavalt palju seoseid eluga, et mind veenda.