Okei, need deja vu'd hakkavad juba hirmu nahka ajama. Igastahes lugesin mingit uut teksti ja kui olin alguse ära lugenud, siis see tundus nii tuttav ja ma juba teadsin, millest see räägib, siis mõtlesin, et ma olen seda lugenud ning panin selle kinni (tekst oli arvutis). Kuid siis hakkasin mõtlema, et ma ei saa olla seda ju varem lugenud kuna see alles postitati. Ja siis ma läksingi ja hakkasin uuesti teksti läbi lugema. Kõige imelikum selle juures oli see, et mul ei tulnud kordagi seda deja vu tunnet. Kuid ma tõesti oleks suutnud selle teksti kohta kokkuvõte teha ilma seda lugemata.

Ega see ju minu süü ei ole, et ma mõndade asjade suhtes nii südametu ja tundetu olen. Kuid vähemalt ma olen piisavalt hea inimene, et ma üritan näidata, et mul on nende asjade suhtes vähematki südametunnistust või mõistmist. Miks? Parem küsida, miks mitte? Sest ma lihtsalt ei oleks sisimas nii õnnelik, kui mind need asjad kotiks.