Vahel tundub, et ainult mina näen, millise kaose need inimesed endale ise selga tõmbavad. Praegu kui teisi vaatan, siis tundub nagu nemad ei näeks ka seda ka katastroofi, mis teised tekitavad, aga veel vähem näevad nad seda, mida nad ise tekitavad. Kuid, kui nad tõesti ei näe seda või isegi kui nad näevad, siis nad lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda. Kuid kui see nii ongi, siis miks ei võiks mina olla see inimene, kes valib endale raskema elu, selle asemel, et lihtsalt sellest ühest elust läbi kruiisida. Miks ei võiks mina olla see inimene, kes hakkab võitlema selle kaose vastu. Miks ei võiks olla mina see inimene, kes enda surivoodil mõtleb, kuidas tal oli valik, et ta ei oleks pidanud seda kõike läbi elama, kuid tänu sellele – tänu temale, on maailm nüüd kasvõi natukenegi parem paik. Ma tean, et ma ei ole siiamaani see inimene olnud, aga ma ei olegi tohtinud olla. Lapsepõlv ongi selle jaoks, et sa arendaksid ennast ning avastaksid selle, mida sul vaja avastada on. Sest kuidas sa õpetad teisi, kui sa ise ei ole seda selgeks õppinud? (Kuigi paljud kahjuks seda tänapäeval teevad.) See jutt võib mõnele tunduda lapsiku superkangelase jutuna, kuid see ei ole kaugeltki seda. Pigem on see midagi tähtsamat – see on elukorraldus. Kui sa tunned, et sa suudad taluda rohkem valu, kui keegi teine ning näed, et sellel teisel on väga piinarikas, siis miks mitte võtta see valu endale?