Kool tõmbab pea kuidagi mõtetest nii tühjaks. Jääks siis need kõik mõttetud faktid ja valemid pähe, mida me koolis õpime, aga ei. Tavaliselt kui küsida midagi näiteks nädal aega pärast ajaloo kontrolltööd on mälus ainult paar asja, mida sa rohkem tuupisid, kuigi teise nädala pärast on need ka kadunud. Tegelikult nii parem ongi, sest su pähe ei olegi vaja selliseid asju, mida sul kunagi vaja ei lähe. Ning pealegi isegi need asjad, mida sul elus vaja läheb, isegi need ei jää niimoodi meelde. Need asjad lihtsalt kinnistuvad ajaga, kui sa neid kasutad.

Koolis on praegu kehaline tore. Ses suhtes, et me teeme kümnevõistlust, pole kunagi kehkas midagi nii toredat teinud. Ainult kuul ja kõrgus on õudsad, sest neid ma ei oska üldse, aga teised on toredad. Vahepeal mõtlesin, et ma ei mäleta ikka midagi eelmiste aastate keemiatest ja füüsikatest, aga selgus, et me ei olegi midagi õppinud nende aastate jooksul. Ainuke tund, mis on jamamaks muutunud, kui ta ennem oli, on saksa keel. Õpetaja on lihtsalt kurjemaks muutunud ja ilmselt tunni sisu ka. Kõige mõttetum tund on ilmselt karjääriõpetus, ses suhtes, et ma tean, kes ma olen ja ma tean, kelleks ma tahan saada ning siiamaani me küll midagi erilist õppinud ei ole. Kuid õnneks on seda ainult 9 tundi terve aasta peale ning ma loodan, et vähemalt 1 tund selle aasta jooksul me õpime midagi juurde ka. Aga hästi tore on praegu matemaatika valikaine, sest ma pole vist kunagi matemaatikas midagi nii toredat ja põnevat õppinud, ehk siis matemaatilise induktsiooni metood. Muidugi ei pruugi terve aasta matemaatika valikaine põnev olla, aga praegune teema on küll põnev, vähemalt me ei õpi, kuidas mingite asjade pindalasid või ruumalasid arvutada.

Less Than Three?