// Pff... mis iba ma ajasin, kustutasin kõik maha... //

Ma sukeldun aina sügavamale enda unistuste poole, ma olen algusest juba päris mitme meetri kaugusel, kuid sellest hoolimata põhja ikka ei paista. Ma vaatan enda ümber ringi - siin ei ole kedagi. Keegi ei julge nii sügavale tulla, kõik ulbivad pinnapeal... Kuid ma ei taha pinna peale minna, ma ei taha tagasi algusesse. Hakkan vaikselt sügavamale sukeldume, lootes, et äkki leian kellegi, kes on veel sügavamal või siis äkki suudan sukelduda nii sügavale, et mul õnnestub põhi kätte saada...

Vittu küll inimesed, miks te peate olema sellised nagu te olete? Miks te ei võiks olla... teistsugused?