Miks kõik arvavad, et mul kodus midagi teha ei ole? Pigem on mul just tunne, et siin on nii palju teha ja pigem ajast jääb puudu. Kuid see ei tähenda seda, et ma koguaeg tegutseksin, sest kui sa koguaeg tegutsed, siis pahatahtmatult tekib tüdimus peale.

Unenäod tunduvad siiamaani nii müstilised asjad olevat. Täna öösel ööbisin Oskari juures. Ning öösel olin enda teadmata läbi une temaga isegi korra rääkinud ja ühest tiivani otsast kõndinud teise diivani otsa magama. Kusjuures ma isegi mäletan hästi lühikest, umbes poole sekundi pikust osa sellest, kuidas ma ühest tiivani otsast teise otsa poole liikusin, kuid midagi muud ma küll ei mäleta. Nojah, vähemalt ma ei karjunud ega teinud midagi lolli seekord. Ning eile öösel enda voodis magades nägin jälle illusioone. Tegin korra öösel silmad lahti ja nägin sellist väiksemat (ilmselt bmx-i) ratta kummi enda voodis, kodaratega ja puha. Kuid ma juba teadsin, et see on illusioon ning see haihtus minutiga ära. Kuidagi suudan ka ärkvel olles pimedas enda silmadega kujundeid luua, kuigi see ilmselt rikub silma nägemist. Tavaliselt tekivad sellised mitte väga selgete joontega kujundid, kuid üks öö tekkis kogematta liiga korralik asi minu voodi kohale, mis tundus nii reaalne, et ma igaks juhuks lõin seda käega, et ta ära haihtuks. Päevasel ajal hakkasin ka järsku suutma teha silmadega ühte trikki, mida ma varem ei osanud. Kuid ma ei oska seda kirjeldada, mis oskus see on. See oleks kuidagi nagu silmadega valguskiirte eristamine objektidelt vms. Igastahes mingi objekt muutuks nagu vilkuvateks piksliteks või noh.. ma ei oska kirjeldada.

///
Äkki peitubki ignorantsuses tugevus?