Miks ma jätkuvalt olen?
Kaheksanda maailma imelik,
kõik homne on juba minevik,
juba laskubki õhtune pimedik.
Kas maailm ongi nii kole?
Lõppenud on viimnegi faas,
üleliigsena tundub igagi fraas,
kadunud lapsepõlve ekstaas.
Kas elu on alati nõnda kõle?
Viimne naeratus elu alguse eel,
viimane kallistus sel pärnaalleel,
on aeg olla terve elu nüüd teel.
Kas minul siin enam kohta pole?
Pea see aeg ainult õnnele jahti,
otsides, kõik uksed ees on lahti,
kuid liikuda, võib vaid salamahti.
Miks kedagi minu kõrval ei ole?
Ja kui Saatanas leiadki iseenda,
suu nüüd lõplikult kinni kitsenda,
vaid, läbi silmade kaledalt kisenda.
Miks mina siis jätkuvalt olen?
0 kommentaar(i):
Post a Comment