Kanad on paremad inimesed kui inimesed.

Tahtsime juba eile perega minna linna bowlingut mängima, aga kuna osad olid haiged ja osadel olid teised plaanid, siis jäi see ära. Aga see-eest läksime pärast mõnginast minupoolset taganttorkimist täna. Hakkasime siis kolmekesi isa autoga linna poole sõitma, isa roolis. Jõudsime Viljandi Maanteele, ta kiirendas seal umbes 80-ni ja siis murdsekundi jooksul käis PRÕMAKI! Esiklaas oli üleni must, välja ei näinud, paistis ainult üleni mõranenud klaas ning väikseid klaasikillu tükke oli terve salong täis. Huvitaval kombel on mul nii imelik mõttemaailm, et ma ei mõelnudki tol hetkel selle peale, et meiega oleks võinud midagi juhtuda. Ma rahulikult istusin seal, sain kohe aru, et kapott oli vastu esiklaasi lennanud, aga autost oli kuradima kahju. Ainult autost. Hiljem mõtlesin, et olen päris tänulik, et see klaas uuemat sorti on. Vanem klaas oleks kohe tervenisti kildudeks lennanud ja ma ei taha teadagi, mis tunne on sellise laksuga saada klaasikilluga näkku. Igastahes, isa suutis küljeakende kaudu teeäärde seisma jääda, ainult ema oli kuidagi paanikas, teate küll - naiste värk. Läksime autost välja ja vaatasime kapotti - mõlema külje pealt oli end kere küljest täiesti lahti kiskunud, ime, et ta veel auto küljes püsis. Lükkasime selle alla ning pealmine pind oli täiesti mõlkis. Kuidas see sai niimoodi lampi lahti lennata? Jumal seda teab.. Veel imelikum on see, et kapotil peaks olema konks, mis teda isegi juhul, kui kapot lahti lendab sõidu pealt, kinni hoiab, et ta vastu klaasi ei lennanud. Täielik müsteerium. Sõitsime koju ja ma olen õnnelik, et selline asi, nagu kasko kindlustus on olemas. Mingit omaosalustasu peab küll maksma, aga võrreldes reaalse summaga on see imetilluke.

Kodus võtsime teise auto ja hakkasime linna poole sõitma. Ma helistasin bowlingupaika ja palusin broneeringut poole tunni võrra edasi lükata. Mingi aeg nad helistasid edasi ja ütlesid, et kas sobib kui tund aega edasi lükata, ma olin nõus. Nojah, loogiline ju, sest poole tunni kaupa ei hakka keegi rada rentima. Bowlingusse jõudes nad vabandasid "ebameeldivuste eest" ja võtavad meie hinnas 20% alla - tundub, et aja edasilükkamine võib vägagi kasulik tegevus olla.

I hear smashing glass in my head, every time I laugh

Bowling on minu arust imelik mäng, võtad mingi balli ja veeretad mingeid asju pikali. Ja siis pärast seda tõusevad need uuesti püsti ja sa pead uuesti neid pikali veeretama ja nii edasi ja nii edasi. Üldse kõik inimkonna mängud on kuidagi vägivallaga (asjadega peksmine, teiste peksmine, igasugune löömine) või seksiga (vajadus igasugu asju igasugustesse erinevatesse kohtadesse toppida) seotud.

Pärast bowlingut juhatas ema meid mingisse pubisse, mis oli üpriski hästi ära peidetud. Sellinse madalama astme pubi. Sisse astudes paistis üks seltskond, kes mängisid kaarte ja üksik mees, kes mängis kasiinoautomaadiga enda raha maha. Kohe kostus ka kaardiseltskonna juurest karjumist "T*ra! Pocket ässad, p*utsi küll!" Nojah.. Aga toit oli vähemalt maitsev, selline omapärane koht. Lahkudes mängis üksik härra ikka veel enda automaadiga ning seltskond mängis ikka kaarte ja karjusid kui keegi pocket ässad sai.

Ma olen viimasel ajal hakanud rohkem lugema, kohustusliku kirjanduse aegu ma ei lugenud üldse (kuigi mõni ütles, et mul on suur lugemus, aga see tuli pigem internetist), aga nüüd kui mul elu jooksul mitte ühtegi kirjanduse tundi enam ei ole, on palju meeldivam ise valida, mida lugeda. Igastahes lugesin läbi Roone Roosti raamatu "Mis sul viga on?" kuna arvan, et kõik need kriitilised ja argumenteeritud raamatud aitavad kirjandile kaasa ja ma olin niigi selle kohta kiidusõnu kuulnud:

"Miks on nii, et kui tegemine on inimestega, siis on sama asi abort, mis kana puhul on omlett? Paneb mõtlema... sest kanad õõõ... nad on linnud..äää... nad ei ole inimesed eee... Muidugi. Millele tuginedes saad sa öelda, et inimene on parem kui kana? Kanad ei röövi teiste kanade kuute, kanad ei vägista teisi kanu, kanad ei müü teiste kanade tibudele narkot, kanad ei ühenda teiste kanade mune autoakuga. Kanad on korralikud inimesed."

Haha, kui hea..

Ning saksa keele tunnis vaatasime Avatari. Natukene häbi on öelda, et ma ei olnud seda näinud võinoh, tegelikult ma pole seda ikka näinud. Ega me seda eriti korralikult ei vaadanud. Me vaatasime seda 7-8 tundi ehk umbes 3 nädalat või siis natukene pealegi. Eks sa katsu ühte filmi niimoodi vaatama. Ma ei mõista, miks ta pidi just maailma kõige hinnatuima filmi valima, mitte mingi muu. Halva kvaliteedi, saksa keelse pealelugemise ning subtiitrid veel kannatasin ära, aga selline hakkimine oli küll kohutav. Ma muidu täiesti usun, et võõrkeelse filmi vaatamine aitab keelele tohutult kaasa, aga nõme oli algust vaadata 2 korda ja siis ülejäänud aja, mil film käis mingeid töölehti täita. Lõppu ma üldse ei näinud, aga kes teab, äkki ma kunagi vaatan siiski selle korralikult algusest lõpuni ära.

Elus on palju enamat, kui ainult sellele kiiruse juurde lisamist.

Ma sündisin 23 aastat tagasi alkeemikuna
vana motelli kolmandal korrusel.
Ma sündisin keeruka figuurina,
värvipimedana.
Katkise südamega, mille nad üritasid
vanadest autoosadest terveks parandada.

Üles kasvades arvasin alati, et maailm on puhtalt must-valge
ja mina olen üks headest meestest.
Siis ma avastasin enda jaoks maailma ja taipasin, et eksisin,
aga ma ei hakanud ka arvama, et ma olen hall.
Taipasin, et olen läbipaistev, alati muutuv.

Ma armusin sohitegijasse, seksikasse võltsijasse.
Ma armusin kõige kaunimasse raisakotkasse.
Ta kitkus mu liha ja jättis minust ainult luud.

Ta andis sündi minu ainukesele pojale,
värvipimedale lõvikutsikale.
Mustade silmade ja sinise hingega.
Ma tean, et ta lakub mu sõrmi kui magan,
ma tean, et ei tohiks, aga ma hoian teda rihmata
ja ma olen üritanud teda vabaks lasta.
Ma laon tema ümber neid katkiseid munakoori,
et ta mäletaks, et tasub olla ettevaatlik.

Õiglus võib magada sajandeid
ja ärgata, mil teda vähim oodatakse.
Ma ei ole iial näinud, et imepärased teod
langeks osaks nendele, kes seda ootavad.
Kui sa ei süga, kuigi sügelus hoiab su karvu püsti,
sa võid küll rappuda, aga sa ei kuku.

Me kõik kõnnime naeratustega,
mida on kerge suult pühkida.
Lotendavalt ja nööbid näos lahti,
et tuulepuhang saaks ta kaasa viia.


See on alkeemia - ma võtan selle tuuleiili,
muudan mõtteks, mõtte maailmaks.
Ma olen kõigest alkeemik,
ja mind süüdistatakse Maailma pöörlema ajamises.

I'm writing blog, but I've got absolutely nothing to say

Ahoi Kopraonud! Head valentini-teemalist teisipäeva teile!

Mul viimasel ajal kalduvad silmad kuivamise poolele. Vahepeal kasutan küll silmatilku, kuid alati see mul kaasas ei ole. Tavaliselt ma siis lihtsalt haigutan - see tekitab ka ju pisara silma. Ma arvan, et nii mõnigi on vahepeal vaadanud, et ma olen päris väsinud või mul on väga igav, aga vot.. Ei ole.


Ning vahetunniti ma olen hakanud eineleiva asemel pähkleid sööma. Igasugu erinevaid pähkleid, tavaliselt neid segukotikesi. Ma ei tea, kas asi on selles või minu uues treeningkavas (mida ma siiski alustasin mõnda aega enne eelmist postitust) või mõlemas, aga mu kaal on hakanud progressiivselt kasvama. Hetkel olen juba 1,5-2 kilo mõõdukalt lühikese ajaga juurde kasva ja just sellist kasvu mul vaja ongi. Vähemalt mõõdukuse piires.. Nagu kõigega.

Mulle tundub, et minu koer on paranoiline-sürrealism. Tema sürrealistlik külg seisneb selles, et ta arvab, et maailm on kõigest tema ettekujutlus. Et kui ta suleb silmad, siis meie kõik kaome. Me eksisteerime vaid tema mõistuses. Ja kui ta tõesti prooviks kedagi enda mälust ära pühkida, siis see olevus mitte ainult ei kaoks tema mõistusest vaid haihtuks ka maailmast. Sest meil ei ole enda eksistentsi, enda teadvust, enda 'mina'. Me kõik oleme vaid tema maailma osa, mitte eraldi maailm.
Ning tema paranoiline külg seisneb selles, et ta arvab, et tema mõtteid kontrollitakse. Sellises olukorras tekib küsimus, et kui keegi saab tema mõtteid juhtida, siis kas see juhib ja muudab ka maailma? Kesiganes juhtpuldis olev võib talle ju saata käsu, et ta mõtleks midagi ja nii muutub see mõte hetkeliselt ka maailmas tõelisuseks. Veel suurem küsimus on see, et kui sürrealistlikus maailmapildis on kõik vaid tema mõistus ja ettekujutus, kas siis ka see, kes teda kontrollib? Aga see tähendaks ju seda, et tema ise kontrollib enda mõtteid. Ja lõpuks me ei teagi, et kas ta mõtleb teadlikult või mitte.

Küll mu koeral on vahel värvikad mõtted..

Sit down, you've got your whole life to waste

Võimalikult lühidalt võimalikult kõigest.



Tegu on ühe ilusa looga, mille ma Janeli blogist kunagi ammu(?) näppasin, kuna see lihtsalt hakkas mulle niivõrd meeldima.

Mulle meeldib minu auto. Eriti nüüd, kus ma sain teada, et ta ka talvel korralikult tööle läheb (parem kui mõni bensiiniauto siin isegi). Ja muidugi ei saa mainimata kütusekulu ja võimsust ja nende suhet ning kõike muudki.

Viimasel ajal olen võimalikult üpriski detailselt toitumisse ning inim- ja treeningfüsioloogiasse süvenenud. Tegin ka enda endise treeningkava ümber (või pigem tegin uue treeningkava, milles on osad vanad elemendid veel alles), mis muutis mu trennipäevad poole tunni võrra lühemaks ja samas ka effektiivsemaks. Taipasin, et olen teatud asjadest väärati aru saanud, teatud lihaseid üle treeninud ning teadud kohad hooletusse jätnud. Ehk siis olen hakanud tarkade inimeste juttu kuulama/lugema (mitte naised saunas ei rääkinud), sest aegajalt kostab inimeste suust igasugu huvitavaid müüte, mida peetakse faktideks. Kõik need asjad, et rasva söömine teeb paksuks, kartul on kõigest tarbetu tärklis, kulturistid näljutavad end ja kõhulihaste tegemine võtab õllekõhu eest ära. Naljakas pole mitte see, et inimesed selliseid asju usuvad, vaid see, et kuskil keegi mõtleb selliseid asju välja ja saadab need kuidagi ringlusesse.

Ning vahepeal õnnestus mul Tartu ka endale korter saada. Tegu on sellise täitsa korraliku, ühe toalise korteriga ehk siis kõik, mida ühe tudengihing ihaldada võib. Väikene pildikene ka väljast tehtult:




Ja igastahes, hetkel on tulemused sellised:

Teaduskooli matemaatikavõistlus I-II koht
Bioloogia olümpiaad IV koht
Matemaatika olümpiaad I-II koht
Füüsika olümpiaad II koht
Keemia olümpiaad I koht

Teaduskooli võistlus oli selline tillukene võistlus ainult teaduskooli õpilaste vahel, ehk osavõtjad oli väga vähe. Sain maksimumpunktid ja keegi teine sai ka, niiet jäime kohta jagame.
Bioloogiaolümpiaadil ma ei lootnudki midagi eriti saavutud, aga peab ütlema, et top 4 oli päris tihedalt koos. Mul jäi esimese kohaga 8 punktiline vahe ja seal võistlusel andis lõpuks üks valikküsimus juba 8 punkti.
Ning siis tuleb saatuseiroonia mängu. Füüsika, millega ma kõige rohkem pingutan ja kõige rohkem oskan, seal jään teiseks. Matemaatika, mida ma enamvähem oskan seal jään esimest ja teist kohta jagama. Ning keemia, mida ma enda arust ei ole kunagi osanud ning millest ma pole juba terve aasta ei kippu ega kõppu kuulnud seal jään järsku esimeseks. Noo on ikka nali küll :D
Ja vahepeal, kui aega on, siis olen järjest ka vanu füüsika eksameid teinud. Ehk siis üks eksam poole tunniga. Alustasin varaseimast ja seni olen 4 tükki ära teinud. Punktid jäävad 79-88 kanti, viga on lihtsalt selles, et mitu ülesannet on tuumafüüsika ja astronoomia kohta, mida ma lihtsalt pole seni õppinud.

Aga jah, olge tublid - püüdelge tähtede poole. Alati tippu! Alati!