Mul viimasel ajal kalduvad silmad kuivamise poolele. Vahepeal kasutan küll silmatilku, kuid alati see mul kaasas ei ole. Tavaliselt ma siis lihtsalt haigutan - see tekitab ka ju pisara silma. Ma arvan, et nii mõnigi on vahepeal vaadanud, et ma olen päris väsinud või mul on väga igav, aga vot.. Ei ole.
Ning vahetunniti ma olen hakanud eineleiva asemel pähkleid sööma. Igasugu erinevaid pähkleid, tavaliselt neid segukotikesi. Ma ei tea, kas asi on selles või minu uues treeningkavas (mida ma siiski alustasin mõnda aega enne eelmist postitust) või mõlemas, aga mu kaal on hakanud progressiivselt kasvama. Hetkel olen juba 1,5-2 kilo mõõdukalt lühikese ajaga juurde kasva ja just sellist kasvu mul vaja ongi. Vähemalt mõõdukuse piires.. Nagu kõigega.
Mulle tundub, et minu koer on paranoiline-sürrealism. Tema sürrealistlik külg seisneb selles, et ta arvab, et maailm on kõigest tema ettekujutlus. Et kui ta suleb silmad, siis meie kõik kaome. Me eksisteerime vaid tema mõistuses. Ja kui ta tõesti prooviks kedagi enda mälust ära pühkida, siis see olevus mitte ainult ei kaoks tema mõistusest vaid haihtuks ka maailmast. Sest meil ei ole enda eksistentsi, enda teadvust, enda 'mina'. Me kõik oleme vaid tema maailma osa, mitte eraldi maailm.
Ning tema paranoiline külg seisneb selles, et ta arvab, et tema mõtteid kontrollitakse. Sellises olukorras tekib küsimus, et kui keegi saab tema mõtteid juhtida, siis kas see juhib ja muudab ka maailma? Kesiganes juhtpuldis olev võib talle ju saata käsu, et ta mõtleks midagi ja nii muutub see mõte hetkeliselt ka maailmas tõelisuseks. Veel suurem küsimus on see, et kui sürrealistlikus maailmapildis on kõik vaid tema mõistus ja ettekujutus, kas siis ka see, kes teda kontrollib? Aga see tähendaks ju seda, et tema ise kontrollib enda mõtteid. Ja lõpuks me ei teagi, et kas ta mõtleb teadlikult või mitte.
Küll mu koeral on vahel värvikad mõtted..
0 kommentaar(i):
Post a Comment