Kanad on paremad inimesed kui inimesed.

Tahtsime juba eile perega minna linna bowlingut mängima, aga kuna osad olid haiged ja osadel olid teised plaanid, siis jäi see ära. Aga see-eest läksime pärast mõnginast minupoolset taganttorkimist täna. Hakkasime siis kolmekesi isa autoga linna poole sõitma, isa roolis. Jõudsime Viljandi Maanteele, ta kiirendas seal umbes 80-ni ja siis murdsekundi jooksul käis PRÕMAKI! Esiklaas oli üleni must, välja ei näinud, paistis ainult üleni mõranenud klaas ning väikseid klaasikillu tükke oli terve salong täis. Huvitaval kombel on mul nii imelik mõttemaailm, et ma ei mõelnudki tol hetkel selle peale, et meiega oleks võinud midagi juhtuda. Ma rahulikult istusin seal, sain kohe aru, et kapott oli vastu esiklaasi lennanud, aga autost oli kuradima kahju. Ainult autost. Hiljem mõtlesin, et olen päris tänulik, et see klaas uuemat sorti on. Vanem klaas oleks kohe tervenisti kildudeks lennanud ja ma ei taha teadagi, mis tunne on sellise laksuga saada klaasikilluga näkku. Igastahes, isa suutis küljeakende kaudu teeäärde seisma jääda, ainult ema oli kuidagi paanikas, teate küll - naiste värk. Läksime autost välja ja vaatasime kapotti - mõlema külje pealt oli end kere küljest täiesti lahti kiskunud, ime, et ta veel auto küljes püsis. Lükkasime selle alla ning pealmine pind oli täiesti mõlkis. Kuidas see sai niimoodi lampi lahti lennata? Jumal seda teab.. Veel imelikum on see, et kapotil peaks olema konks, mis teda isegi juhul, kui kapot lahti lendab sõidu pealt, kinni hoiab, et ta vastu klaasi ei lennanud. Täielik müsteerium. Sõitsime koju ja ma olen õnnelik, et selline asi, nagu kasko kindlustus on olemas. Mingit omaosalustasu peab küll maksma, aga võrreldes reaalse summaga on see imetilluke.

Kodus võtsime teise auto ja hakkasime linna poole sõitma. Ma helistasin bowlingupaika ja palusin broneeringut poole tunni võrra edasi lükata. Mingi aeg nad helistasid edasi ja ütlesid, et kas sobib kui tund aega edasi lükata, ma olin nõus. Nojah, loogiline ju, sest poole tunni kaupa ei hakka keegi rada rentima. Bowlingusse jõudes nad vabandasid "ebameeldivuste eest" ja võtavad meie hinnas 20% alla - tundub, et aja edasilükkamine võib vägagi kasulik tegevus olla.

I hear smashing glass in my head, every time I laugh

Bowling on minu arust imelik mäng, võtad mingi balli ja veeretad mingeid asju pikali. Ja siis pärast seda tõusevad need uuesti püsti ja sa pead uuesti neid pikali veeretama ja nii edasi ja nii edasi. Üldse kõik inimkonna mängud on kuidagi vägivallaga (asjadega peksmine, teiste peksmine, igasugune löömine) või seksiga (vajadus igasugu asju igasugustesse erinevatesse kohtadesse toppida) seotud.

Pärast bowlingut juhatas ema meid mingisse pubisse, mis oli üpriski hästi ära peidetud. Sellinse madalama astme pubi. Sisse astudes paistis üks seltskond, kes mängisid kaarte ja üksik mees, kes mängis kasiinoautomaadiga enda raha maha. Kohe kostus ka kaardiseltskonna juurest karjumist "T*ra! Pocket ässad, p*utsi küll!" Nojah.. Aga toit oli vähemalt maitsev, selline omapärane koht. Lahkudes mängis üksik härra ikka veel enda automaadiga ning seltskond mängis ikka kaarte ja karjusid kui keegi pocket ässad sai.

Ma olen viimasel ajal hakanud rohkem lugema, kohustusliku kirjanduse aegu ma ei lugenud üldse (kuigi mõni ütles, et mul on suur lugemus, aga see tuli pigem internetist), aga nüüd kui mul elu jooksul mitte ühtegi kirjanduse tundi enam ei ole, on palju meeldivam ise valida, mida lugeda. Igastahes lugesin läbi Roone Roosti raamatu "Mis sul viga on?" kuna arvan, et kõik need kriitilised ja argumenteeritud raamatud aitavad kirjandile kaasa ja ma olin niigi selle kohta kiidusõnu kuulnud:

"Miks on nii, et kui tegemine on inimestega, siis on sama asi abort, mis kana puhul on omlett? Paneb mõtlema... sest kanad õõõ... nad on linnud..äää... nad ei ole inimesed eee... Muidugi. Millele tuginedes saad sa öelda, et inimene on parem kui kana? Kanad ei röövi teiste kanade kuute, kanad ei vägista teisi kanu, kanad ei müü teiste kanade tibudele narkot, kanad ei ühenda teiste kanade mune autoakuga. Kanad on korralikud inimesed."

Haha, kui hea..

Ning saksa keele tunnis vaatasime Avatari. Natukene häbi on öelda, et ma ei olnud seda näinud võinoh, tegelikult ma pole seda ikka näinud. Ega me seda eriti korralikult ei vaadanud. Me vaatasime seda 7-8 tundi ehk umbes 3 nädalat või siis natukene pealegi. Eks sa katsu ühte filmi niimoodi vaatama. Ma ei mõista, miks ta pidi just maailma kõige hinnatuima filmi valima, mitte mingi muu. Halva kvaliteedi, saksa keelse pealelugemise ning subtiitrid veel kannatasin ära, aga selline hakkimine oli küll kohutav. Ma muidu täiesti usun, et võõrkeelse filmi vaatamine aitab keelele tohutult kaasa, aga nõme oli algust vaadata 2 korda ja siis ülejäänud aja, mil film käis mingeid töölehti täita. Lõppu ma üldse ei näinud, aga kes teab, äkki ma kunagi vaatan siiski selle korralikult algusest lõpuni ära.