Elus on palju enamat, kui ainult sellele kiiruse juurde lisamist.

Ma sündisin 23 aastat tagasi alkeemikuna
vana motelli kolmandal korrusel.
Ma sündisin keeruka figuurina,
värvipimedana.
Katkise südamega, mille nad üritasid
vanadest autoosadest terveks parandada.

Üles kasvades arvasin alati, et maailm on puhtalt must-valge
ja mina olen üks headest meestest.
Siis ma avastasin enda jaoks maailma ja taipasin, et eksisin,
aga ma ei hakanud ka arvama, et ma olen hall.
Taipasin, et olen läbipaistev, alati muutuv.

Ma armusin sohitegijasse, seksikasse võltsijasse.
Ma armusin kõige kaunimasse raisakotkasse.
Ta kitkus mu liha ja jättis minust ainult luud.

Ta andis sündi minu ainukesele pojale,
värvipimedale lõvikutsikale.
Mustade silmade ja sinise hingega.
Ma tean, et ta lakub mu sõrmi kui magan,
ma tean, et ei tohiks, aga ma hoian teda rihmata
ja ma olen üritanud teda vabaks lasta.
Ma laon tema ümber neid katkiseid munakoori,
et ta mäletaks, et tasub olla ettevaatlik.

Õiglus võib magada sajandeid
ja ärgata, mil teda vähim oodatakse.
Ma ei ole iial näinud, et imepärased teod
langeks osaks nendele, kes seda ootavad.
Kui sa ei süga, kuigi sügelus hoiab su karvu püsti,
sa võid küll rappuda, aga sa ei kuku.

Me kõik kõnnime naeratustega,
mida on kerge suult pühkida.
Lotendavalt ja nööbid näos lahti,
et tuulepuhang saaks ta kaasa viia.


See on alkeemia - ma võtan selle tuuleiili,
muudan mõtteks, mõtte maailmaks.
Ma olen kõigest alkeemik,
ja mind süüdistatakse Maailma pöörlema ajamises.