I'm a little drunk and I need a hug right now.

Suutsin vahepeal paraja jama kokku keerata. Nimelt olin ära kustutanud (ja ära ära põletanud) enda uurimistöö ingliskeelse resümee, mida aga läheb mul Türgis vaja. Otsisin kõikjalt, seejärel arvutist aga ei leidnud. Hakkasin failitaastajaga seda otsima, leidsin igasugu iidamast-aadamast asju, näiteks leidsin isegi Kaitseliidu avalduse üles, aga vot, resümeed ei leidnud. Siis saatsin kirja ka ühele võistlusekorraldajale, kelle kodulehele ma selle olin üles laadinud. Ja thank god, neil oli see alles ning ma ei peagi uuesti tegema =P

Mul on geniaalne plaan. Ma kirjutan veel blogi ja avaldan enda mõtteid kuni ma olen end täitsa tühjaks rääkinud ja siis umbes nädal aega enne lõpukirjandit olen mõtetest tühi, ehk siis mul on veel 7 päeva aega seletada, mida ma arvan. Ja siis pärast seda hakkan ma teiste, kirjanike ja suurmõtlejate, ideid ning arvamusi koguma ning samal ajal taastan enda ideede varusid, et täpselt ma kirjandis mõlemaid võrdselt, nagu vikerkaart pastakast paberile välja puistada saaks.























Ning päris mitu inimest on minult küsinud, kas ma tahan/ei tahaks, kulturistiks hakata. Ja väga lühisõnaline vastus on 'ei'. Esitseks see nõuaks päevaplaani muutusi, mida ma lihtsalt ei söenda endale sisse viia ja teiseks, mulle üldse ei meeldi, et nooremaid hinnatakse samade kriteerumite järgi. Ehk siis neilt eeldatakse samamoodi kaloraaži vähendamist ja enda kuivatamist, ma ei saa aru, miks peaks alles kasvav poiss/mees endale sellist asja soovima. Vanana ma veel saan aru, et tervis on mõningal määral ohverdatav, aga noorena seda teha on küll jabur.


Inimene on egotsentriline olend, pürgimine kuulsuse ja austuse poole on talle loomupärane. Ja ma tulin üleeile öösel voodis räheldes ideaalsele lahendusele, kuidas see saavutada. Muidugi mul tuleb öösiti palju geniaalseid mõtteid, aga ma ei jaksa neid kõiki üles kirjutada (üritan pigem magama jääda) ja hommikuks on kõik kadunud. Aga see on nii geniaalne, et ma plaanin seda ise ka saavutada. Igastahes, mis on see edu saladus? Tegelikult on see üpriski lihtne, lahendus on... budism. Jah, budism! Plaan on selline:

Algul mainin ära, et isegi parimal juhul ei taga see 100% populatsiooni imeldust, vaid maksimum on ligikaudu 88% elanikkonnast. Nii, esimene samm on lihtne, tuleb hakata budistiks. Budistid usuvad reinkarnatsioon ehk taassündi, ning peale surma on võimalik taassündida seitsemesse erinevasse sfääri, millest üks on jumalad (muidugi on ka võimalik sündida pooljumalaks, aga see pole hetkel meie eesmärk). Budism (ning ka hindiusm, aga budism on hetkel eelistatum) õpetab, et taassünd võib kordub vähemalt tuhandeid kordi, kuid võib ulatuda ka miljoniteni. Võtame mingi vahepealse variandi, oletame täiesti juhuslikult, et sa taassünnid 500 003 korda ehk kui ühtlaselt see jaotada, siis sa läbid igat sfääri 71429 korda. Mis tähendab, et sa sünnid 71429 korda jumalana. Ja nüüd, iga kord kui sa jumalana sünnid, siis sa teed seda, mida kõik popimad ja cool'imad jumalad teevad. Sa hakkad sõdima ja inimesi tapma, muidugi mitte ise - oled sa kunagi näinud ühtegi jumalat ise sõdimas? Sa hangid endale võimalikult palju järgijaid, siis käsid neil teiste jumalate järglased ära tappa, vot. Ja varsti ongi terve maailm monoteistlik ning 88% elanikkonnast (ehk agnostikutele ega ateistidele ei meeldi keegi niikuinii). Kõlab muidugi suure plaanina, aga kuna sul on 71429 elu aega (andestust, ma ei tea, kaua kestab ühe jumala eluiga), siis on see täiesti saavutatav. Ning see ei ole mingi utoopia, vaid täiesti saavutatav kuulsus - ja eternal glory ongi sinu!

Ning lõpetuseks mainin, et vahepeal käib siin ikka veel see trill ja trall ning trill-trall. Eile öösel korraldas siin draamat vanemate laptop, kes otsustas ise end eile öösel sisse lülitada ja siis puhuritega räuskama hakata.