Teine oli hoopis teistsugune, agressiivsem ja väljaelavam. Mul on lihtsalt vahepeal vaja luua midagi, mis karjuks neid asju, mida ma ise karjumata jätan. Kunagi luuletused ja miniatuurid ning nüüd pigem satiirid. Huvitav on see, et sisu ei peagi olema midagi, mis mind häirib. See võib olla ükskõik mida. Ja nüüd ma siin olen, kirjutan jälle.
Mul on kopp ees sellest ilukirjandusest. Mul on kopp ees misantroopiast, eufooriast, egatsentrilisusest, härdumusest, hüperseksuaalsusest ning kõigist muust tunnetest, mida ei saa väljendada lihtsate eesti keelsete sõnadega "hea", "halb" või "normaalne". Mul on kopp ees kõikidest küsimustest, millele ei saa vastata "jah" või "ei". Ma vihkan massihüpnoosi, mitte võib-olla niivõrd seda ennast, vaid pigem seda, et inimesed nii kergelt mõjutatavad on.
Lõppude lõpuks ripub kõik meie endi mõistusel. Kui lõpetame mõtlemise, lakkame olemast. Kui lakkame tegutsemast, siis pole meie olemasolul enam mõtet.
Eile (laupäeval) veetsin enamvähem terve päeva Raplamaa saalihoki meistrivõistlustel. Kell 9:30 olime juba väljakul ja umbes poole kuue paiku sai see üritus läbi.
Homme on matemaatika proovieksam. Mõtlesin, et peaks selleks kuidagi valmistuma, aga veel ei ole jõudnud. Ehk vaatan homme valemid nii igaksjuhuks üle. Ning üks asi, mis mind kummitab eesti keele eksami juures on mustand. Ma ei tee tavaliselt lugemisülesandele mustandit, vaid teen kohe puhtandile, proovieksamil tegin ka niimoodi, aga ma ei ole kindel, kas päris eksamil ka teha. Sest ometigi see säästab ju aega kokku, aga samas võib mingi loll viga sinna sellest tekkida.. Oh teid dilemmasid küll...
Maailm on üldse nii imelik koht.
Ma suutsin vahepeal täitsa ära unustada, et mul juba sünnipäev tulemas on. Kõigest 5 päeva pärast ongi see kohale jõudnud.
Tegelikult mulle vahepeal üldse ei meeldi, kui mul vaba aega on. Ma olen harjunud sellega, et koolipäevade kestavad umbes kella neljani, pärast seda lähen trenni ning jõuan alles 6 läbi koju. Siis valmistan endale süüa, sukeldun enda internetis asuvasse tehismaailma ning kobin õue. Lõpuks jõuan ka mingi aeg koju, ehk õpin midagi, söön, pakin asju ja mida iganes mul veel vaja teha on, kobin magama ning kurdan, et kuidas ma jälle nii hilja magama jään. Aga nüüd, mil mul on päevas keskelt-läbi 2,5 koolitundi ning trenn saab ka vara tehtud, siis on mul aega. Väga palju vaba aega. Ma üritan raamatuid lugeda, enda uurimistööga tegeleda (mul on sellest juba niii kopp ees) ja muud produktiivset teha, aga kaua sa inimloom ikka rabada jaksad. Ja siis tekib järsku selline olukord, kus mul ei ole mitte midagi teha. Mul ei ole igav, vaid lihtsalt ei ole mitte midagi teha, mida mina teha tahaksin. Ma ei karda seda, et ma nendel hetkedel ülemõtlema hakkan, vaid seda, et mul on selline tunne, nagu ma läheks hulluks. Ma pole harjunud mitte-midagi-tegemisega. Need on sellised hetked, mil ma kontrollin iga 3 minuti tagant enda e-maili, twitterit ja blogi, et äkki on midagi uut tulnud. Kõige hullem selle asja juures ongi tegelikult see, et mul on alati palju teha vaja, aga ma lihtsalt ei suuda seda teha. Okei, päevas võin ju poolteist tundi või kaks uurimistööga tegeleda. Aga peale seda tahaks midagi muud. Aga mida?
Kui ma valan tassi vett täis
ja võtan sealt lonksu.
Kas tass on siis pool-tühi või tühi?
Lihtne.
Sõltub, kui suure lonksu ma võtan.
Tegelikult öö ei olegi nii pime, kui su silmad sellega harjuvad.
Tegelikult valu ei olegi nii jõhker, kui õpid seda kontrollima.
Tegelikult maailm ei olegi nii kole, kui sulle seda sisendatakse.
Tegelikult kõik on ju ilus, kui sa seda endale alatasa sihikindlalt kordad.
Õhus on tunda kevadehõngu,
kuu naeratab mulle ja sulle.
Tere päike, tere kevad,
tere suvi, tere soojus.
Valus on kõndida
paljajalu mööda jäist kivisillutist.
Elu on ilus, aga kurb ka.
0 kommentaar(i):
Post a Comment