Kirjand

Kuna keegi(?) palus minu proovikirjandit lugeda ja ilmselgelt ma seda kommentaarium ümber kirjutama ei hakka, siis ilmub see siia. Ja ma igaksjuhuks mainin ette ära ka, et eelviimane lõik pidi algul olema kokkuvõte, aga kui olin sellest juba pool ära kirjutanud, siis mõtlesin, et mul läheb ikkagi üht lõiku veel vaja. Siis lõpetasin selle nagu tavalise lõigu ja hakkasin kokkuvõtet kirjutama. Aga jah, igastahes, siin see on, koos ülesandega:

Kirjuta vähemalt 400-sõnaline arutlev kirjand, milles lähtud Lennart Meri mõttest, et Eesti püsimajäämise peamine eeldus on tugev eesti keel ja kultuur. Pealkirjasta tekst ise.

Kultuur, riik ja keel - ühtne trio

        Kultuur, riik ja keel kuuluvad kokku. Kui hääbub üks, siis nõrgenevad ka teised. Eestlased hindavad oma kultuuriruumi, territooriumi ja iseseisvust kõrgelt, sest on aegu, mil meie riik on olnud okupeeritud ning siinne kultuur püüti asendada anneksionisti omaga. See on teema, mis ei kaota eestlaste silmis kunagi aktuaalsust, sest vaid neid sündmusi meeles pidades suudame vältide nende kordumist. Aga siinne kultuur on väikeriikluse tõttu siiski habras. Millest sõltub tema püsimajäämine? Kuidas on omavahel seotud kultuur, riik ja rahvas?

        Eesti kultuur on kaitsnud Eesti riiki läbi aegade. Historia est magistra vitae (ajalugu on elu õpetaja) - isegi kui langeb riik, jääb püsima keel. Seda näitas laulev revolutsioon, Hirvepargi miiting ja streik fosforiidi kaevandamise vastu, kus isegi repressioonide surve all võitis kaunis eesti keel meie rahvale suuremad õigused ja vabaduse. Inglise filosoof Francis Bacon on kirjutanud, et rahva geenius, vaim ja iseloom avalduvad tema vanasõnades. Selle ütluse ning eesti vanasõnade rohkuse põhjal võib väita, et siinse rahva vaim on tugev ning iseloom sitke.

        Kultuuriruum ja riiklus elavad sümbioosis, sest nii, nagu kultuur kaitseb riiki, on riik kaitsnud ka teda. Kui ei oleks olnud noori sõdurpoisse, kes koolipingist sõtta jooksid, või Võnnu lahingut ega Vabadussõda, ei saaks me rääkida iseseisvast Eestist. Rahva kaitsetahe ei ole tänaseks päevaks hääbunud, vaid pigem tugevneb. Ainuüksi 2011. aastal kasvas Kaitseliidu liikmeskond ligikaudu 600 vabatahtliku võrra.

        "Oma riigi püsimajäämise eest vastutame kõik koos ja igaüks eraldi," on enda kõnes väitnud Lennart Meri. Eestlased ei tohiks eeldada, et NATO ja Euroopa liidu liikmena on Eesti kindel tulevik, sest selline turvalisus on vaid näilik. Mitte miski ei ohusta siinset kultuuri rohkem kui rahva hoolimatus. Iga inimene peaks individuaalselt töötama ühiskonna heaolu hüvanguks ning seejärel unustama erimeelsused ja tegema koostööd teistega, sest "tervik on alati tugevam kui tema osade summa," on väitnud Aristoteles juba enam kui kaks aastatuhandet tagasi.

        Eestlased on iseloomult töökad ja isekad ning just see on aidanud meil püsima jääda. "Eestlastel on kõige mõõdupuuks töö," on väitnud Maire Aunaste. Juba pikka aega on levinud meie seas ütlus: "Tee tööd, siis tuleb ka armastus," sest ei leidu probleemi, mida töökus ei suudaks lahendada. Pigem tekivad probleemid just tegevusetusest. Samuti on meie isekus hoidnud me kultuuriruumi elus. Öeldakse, et eesti rahvas on uskmatu, sest me ei läinud üle kristlusele, vaid jäime kindlaks kohalikele tavadele ning tõekspidamistele. Kõige paremini iseloomustab eestlasi Anton Hansen Tammsaare romaaniseeria "Tõde ja õigus", mille neljandas jaos ta kirjutab: "Üldse on siinilmas nõnda, et inimest ei aita ei relatiivsus, jumal ega rotid, vaid ainult tema ise. Nii arvan ka mina, me peaksime jääma kindlaks enda traditsioonidele ja mõtetele, mitte järgima teisi rahvaid.

        Kokkuvõtlikult võib väita, et keel, kultuur ja riik on omavahel seotud ning moodustavad trio, mis kindlustab iseenda püsimajäämise. Kui on olemas keel, on olemas seadus ja koos seadusega eksisteerib riik. Ning kõige selle toimimise saab tagada ainult siinne rahvas - vaid meist endist sõltub Eesti riigi ja kultuuri saatus.