1 PÄEV
Hommikul vara lendasime Viini ja seal pidime lennujaamas 5 tundi järgmise lennuni ootama, mis oli päris väsitav. Viinis mulle meeldis see, et sain saksa keeles suhelda. Inglise keel ei paku enam sellist välismaist pinget, liiga koduseks muutunud. Lennukis sees selgus, et meil anti vale pilet check-in'ist ja sellest tekkis suur jama ning terve lennuk pidi meie järgi ootama. Õnneks see lahenes. Huvitaval kombel ma piiksusin paljudes lennujaamades - mitte küll igasühes, aga umbes pooltes. Ladusin kõik asjad, vööd, moblad, rahakotid kasti ära ja seejärel turvaväravast läbi minnes piiksusin. Mind kutsuti kogu aeg kõrvalt, käperdati läbi, siis mingi metalliotsijaga veel üle ja siis paluti mingisse kasti astuda. Vedas mul, et nad kõrvalruumi ei kutsunud ja kummikindaid kätte ei ajanud.
Türgis olin ma koos isa ja pojaga - omapärased inimesed, aga neid ma siin lahkama ei hakka. Istanbuli saabudes oli seal kohutav vihm ja äikesetorm ning selgus, et meil pole õrna aimugi, kus on hotell või kuidas sinna saada. Õnneks lõpuks siiski kohalike abiga suutsime metroo kaudu sinna navigeeruda.
2 PÄEV
Oli vaba päev. Sõitsime konverentsimajja, ma panin enda posteri püsti ja siis läksime linna peale. Esimene vaatamisväärsus oli Hagia sophia
Järgmine peatus oli sinine mošee. Enne sinna minekut pidime natukene ootama, sest käimas oli just palveaeg.
Ning viimase vaatamisväärsusena läksime vaatama basiilika tsisterni, mis on linna all asuv antiikne hiiglaslik veehoidla.
Siis jalutasime kuni õhtuni linna peal ja kokkuvõttes sai päris-päris pika maa maha kõnnitud, puhkepause ja istumisi oli suhteliselt vähe.
3 PÄEV
Algas võistlus, läksime hommikul konverentsisaali ja seal hakkas ootamine pihta. Kuna võistlejaid oli palju (~150) ja kohtunike vähe, siis käis iga võistleja juures ainult 3 kolmeliikmelist hindajagruppi ja kuna kokku kestis see üritus 8 tundi, siis ülejäänud ~7 tundi oli passimine, tutvuste sebimine ja muu sotsialiseerumine.
Kahjuks meil eriti ei vedanud, kuna esimene grupp kohtunike, kes meid hindas, olid suhteliselt õelad, nii et keegi, keda nad hindasid, ei saavutanud seda, mida nad oleksid pidanud saavutama. Näiteks teise eestlase poole esituse pealt nad lihtsalt tõusid püsti ja kõndisid minema. Ning kui ainult 8 kohtuniku hindab ja keegi ikka virutab 0 punkti, siis on ülejäänu ka juba lootusetu. Muidugi ülejäänud kohtunikud olid toredad. Kui mina lõpetasin seletamise, mis müra võib tervisega teha ning nad küsisid, kui suur müra siin hetkel on (üle limiidi oli), siis nad küsisid, et miks ma veel surnud ei ole. Ma siis hakkasin neile seletama, miks me veel surnud ei ole, aga siis nad ütlesid, et see oli nali. Ma arvasin ka seda, aga samas küsiti nii imelike küsimusi, et kunagi ei saa aru, kas tehakse nalja või mitte. Samas tähtis polegi võit, tähtis oli kogemus ja meeleolu seal oli super.
Pilt karikast, mille saime:
Muidu kahju on see, et umbes poolteist tundi pärast nende piltide tegemist see karikas varastati. Samas pole hullu, vähemalt on pildid sellest.
Huvitav on see, et Türgi on äärmiselt natsionalistlik maa. Absoluutselt kõikjal lehvisid lipud, mõned isegi päris hiiglaslikud. Ning nad on ka natukene paranoilised. Iga kord kui mingi buss hotelli juurde sõitsid, siis vaadati peegliga bussialused üle, et ega seal pommi ei ole ning igal pool olid metallidetektorid.
4 PÄEV
Hommikul hakkas mobiilis meeldetuletus tööle: "Matemaatika riigieksam". Hoidsin tegijatele pöialt.
Türgi puhul on tüüpiline see, et kui hotelli eest peavad bussid väljuma 8.00 ja 8.30, siis esimene buss jõuab alles 10.00 läbi kohale. Seejärel läksime jahiga kruiisile, jätkus sotsialiseerumine ja ka vaatamisväärsused:
Delfiinid!
Pärast seda läksime maailma suurimasse akvaariumi:
Heraklesega mõõtu võtmas
Haikalad
Pärast seda kõndisime linna peale. Kõik see liikumine toimus ühistranspordi või tallataksoga, mingit organiseeritud sõitu ei olnud. Metrood ja bussid olid väga huvitavad, enam ma küll ei kurda, et Eestis mingi buss või midagi täis on. Näiteks metroobussi peatuses toimub asi nii: iga 1 minuti tagant tuleb buss ja tavaliselt on see nii täis, et sa ei mahugi peale, ükskõik kui palju sa suruks. Me siis ootasimegi umbes 5 bussi ära ja siis tuli üks, kus ukse juures oli piisavalt suur ruum, et kuidagi moodi ennast sinna ära suruda.
Õhtul kui lõpuks hotelli jõudsime olid jalad täiesti valusad, juba mitu päeva piinanud neid.
5 PÄEV
Hommikul lõputseremoonia. Seejärel lennujaama, seal natukene ootamist, siis Viini ja sealt otse, ilma ootamiseta Tallinna. Kell 23.00 kodus. Vot
Aitäh kuulamast!
0 kommentaar(i):
Post a Comment