Miks need väiksed plikatirtsud,
nii kergelt minusse armuvad?
Siis hiljem põrandal pikali
verise südamega, anuvad armu nad.
Vaadates vanu chat loge meenub,
kuidas Sinusse siis armusin.
Olid veel vooruslik ja süütu,
nüüd ei mäleta Sa ammu mind.
Paistsin Sinule vist tüütu,
olin loll, kogenematu.
Aga kui me kokku satuks,
muudaksin ma kõik.
Sinu võtaks enda omaks,
kevadel lilledes me roomaks,
suvel ujuks täies hoos,
sügistuules lõbusõit,
talvel lumehanges koos.
Kuigi enam pole vahet,
kuningas on langenud -
see, on Sinu võit.
0 kommentaar(i):
Post a Comment