The least I can do is being polite

    Homme lähen Tartusse, sealt üritan läbi põigata Ahhaa keskusest ning ülehomme hakkab pihta Teaduslinna üritus, ehk Tartu kuulutatakse füüsika pealinnaks. Selle raames toimub igasugu huvitavaid üritusi: muuseumi ekskursioon, enda geenide võrdlemine teiste eestlastega, inimese aju tutvustamine, võluketaste valmistamine jms. Ning kõigele lisaks tutvustavad ennast ka Oxfordi Ülikool ja Massachusettsi Tehnoloogiainstituut.

     Sellel nädalavahetusel käisin ka Põrgupõhja retkel vastutegevust tegemas. Võinoh, algul ma vähemalt arvasin nii. Lisaks arvasin, et me magame kuskil metsatukas telkmantlite (=vihmamantlite) all, aga ei läinud ka nii. Nimelt olime hoopis vastutegevuse vastutegevuses, ehk kõik, kes osalesid olid meie vastu ja kõik, kes osalejatele vastutegevust tegid olid ka meie vastu. Ehk siis jama seis. Igastahes, umbes kella 1 paiku öösel visati meie grupp metsa (3 inimest) ja meil oli kaardil antud punkt, kuhu me enda vaatluspunkti üles pidime panema. Aga selgus, et täpselt sinna samasse kohta oli vastutegevus enda baasi rajanud (mitukümmend matsi) ja kuna oli pime ning udune, siis olime hästi ettevaatlikud, et me neile päris otsa ei jookseks ning samas me ise nähtamatuks jääks. Umbes kella kolmeks jõudsime ühte põllunurka, kuhu otsustasime pikali heita lebomattide peale. Pidime tund aega puhkama ja iga veerand tunni tagant vahetasime valvurit, ehk ega eriti magada ei saanud. Kuna see ala ongi suht kõik raba, siis võite kujutada kui palju ja kui suured sääsed seal on + räigelt külm oli . Samuti lendasid nahkhiired iga 15 sekundi tagant üle pea. 

    Kui kell sai 4, siis liikusime ühe kraavi äärde, mis oli õrnas metsatukas. Vaenlaste baasis umbes ~400 meetri kauguselt, sinna panimegi üles enda vaatlusposti ja järgmised 11 tundi vaatlesime neid ning panime liikumised ja tegevused kirja. Hommikul oli külm ja kõht oli tühi, moraal suht nullis, aga süüa ka ei saanud, sest krõbistamist oleks üsnagi hästi kuulda olnud. Üks luuras, teine valvas seljatagust ning kolmas sai puhata. Vahetusi tegime iga tunni aja tagant. Kui kella 10 paiku suurem osa vaenlaste vägedest oli metsa rüüstama marssinud, saime vaikselt sööma hakata. Nii hea tunne oli. Muidugi olime ka valvsad, sest nad võivad iga hetk ka meile peale marssida. Sekspuhuks oli minul 2 miini (nööriga aktiveeritavad), mis me ka üles panime ning 3 salve padruneid.

    Muidugi oli vahepeal ka varjamist ning taandumist, aga õigeks actioniks läks kella 3 paiku, kui pealik oli vastutegevusele meie koordinaadid öelnud, et me ka põnevust saaks. Siis sõideti autoga kohe meile ligidale ning läks tulistamiseks. Õhatud miin tegi sellise paugu, et kõrvad tükk aega kumisesid. Taandusime ning saime põgenema, järgnes tükk aega peitmist, roomamist ja varjamist. 

Peale 4 sai üritus läbi ja meile anti uus ülesanne: jaotati kaheks, kumbki läheks ühele poole teed, metsa. Ning pidid ehitama eksirajad ning kuhugile enda baasi. Seejärel pidime kordamööda minema teineteise baasi ründama. Meie pidime esimese ründama, üpriski põnev oli kõndida, teades, et iga hetk võib kuskil su kõrval miin õhku lennata. Aga kahjuks jäime ajahätta ning lõpuni seda ei jõudnudki teha, vaenlane hoopis kõndis ise enda miini otsa. Siis viidi meid tagasi Alusse, puhastasime relvad ära ja sain ka lõpuks õhtul hilja koju.



    Ja vahepeal käisin ka Tartus, korterit parandamas. Ega sealt midagi eriti viga ei olnudki, pigem oli asi põhimõttes, et kui juba teha, siis teha kõik. Ehk pahteldasime, värvisime seinu ja lage, vahetasime liiste jms. Ausaltöeldes oli laes isegi värvimise hetkel raske aru saada, kust on värvimata ja kus on värske värv. Niiet erilist mõtet vist lae värvimisel tõesti ei olnud, aga vähemalt sai tehtud :)

Huvitav fakt: Ma ei ole enda mobiili helinat kordagi muutnud