"Kui inimesed teaksid, kui rängalt ma töötan, et saavutada oma meisterlikkust, ei tunduks see neile kaugeltki nii imeline" - Michelangelo

Hei, olen tublisti ringi tegutsenud. Natukene minu ainetest, mis võivad põnevana kõlada:

Tuumafüüsika praktikumid - Ega see mingi tuumafüüsika ei ole, võinoh, tegelikult on küll. Uurime igatpidi radioaktiivseid aineid ja loodame, et nemad meid halvasti ei mõjuta.

Kompuuterfüüsika - Nagu nimi vihjab, siis laseme arvutitel välja arvutada igasugu füüsikalisi nähtusi, mida ise tuletada oleks võimatu. Muidu ehk ei kõlagi nii uhkelt, aga meile anti mõndade arvutuste jaoks, mida tavalised sülearvutid välja vedada ei suuda, kasutada ülikooli arvutuskeskuse (High Performance Computing Center) arvutiklaster, mida võiks rahvakeeles isegi superarvutiks nimetada.

Kvantmehaanika - Igasugust teema kohast teooriat leiab kõikjal - Schördinger kass; kvantteleportatsioon; osake, mis jaotub nii-öelda kaheks, kui teda mitte vaadata; mitme-maailma teooria jne. jne. Muidugi aine ise on tegelikult peaaegu tervenisti keeruliste tähistustega keeruline matemaatika. Mõned tsitaadid, mida kvantmehaanikat uurinud kuulsad teadlased on öelnud:
"If quantum mechanics hasn't profoundly shocked you, you haven't understood it yet." - Niels Bohr
"I think I can safely say that nobody understand quantum mechanics" - Richard Feynman
"I do not like quantum mechanics, and I am sorry I ever had anything to do with it." - Erwin Schrödinger
"Quantum mechanics is magic." - Daniel Greenberger

Vot, sellised julgustavad sõnad.

Eesti keele väljendusõpetus - Oeh, eesti keel, paljude õudusunenägu. Tegin panuse eesti hariduse edendamisesse ning kirjutasin vikipeedia artikli: http://et.wikipedia.org/wiki/Elektronmikroskoop . Nüüd võin uhkusega öelda, et minu panus on tehtud, ülejäänud tehke ise ära. Tegelikult sai esimese kogemuse ametliku teadusliku teksti kirjutamisesse. Kirjutamine ise on lihtne, aga vägagi tülikas on eestikeelsete sõnade leiutamine (kuna keegi ei kasuta neid teatud väljenditega) ning igale väitele eraldi allika otsimine.

Lisaks oli meil loeng avaliku esitamise kohta, kui järsku sisenes loengusaali ETV õhtuste uudiste rühm koos kaameratega ning muidugi mõista meie pidime neile intervjuud andma enda bakalaureusetöö 'tulemuste' kohta )jutumärgid, kuna tulemusi ega isegi bakatööd veel olemas ei olnud).

Everyone you will ever meet knows something that you don't.

"Some cause happiness wherever they go, others whenever they go."

Ahoi! Ikka veel tegutsen ja kiirustan ja õpin ennast targaks. Praegu on toredad ajad, sest kõik kohad on võõraid ja uudistavaid inimesi täis. Trennikoht on täis, kool on täis, isegi mõned auditooriumid on enamvähem täis. Samuti kodustame ka rebaseid siia Tartusse sisse. Võtsime Sigridiga enda hoole alla ka 3 füüsikarebast ja loodame, et sel aastal õnnestub meil piisavalt head mentorid olla, et nad siit ära ei põgeneks.



Mulle meeldib võimalikult palju erinevaid asju uurida, puurida, teada ja osata. Tihti õppeinfosüsteemis vaatan lihtsalt neid sadu erinevaid aineid ja mõtlen, et mida valida. Muidugi ma lõpuks seal väga palju midagi ei vali, sest kohustuslike aineid on juba piisavalt, et päevad kenasti õhtuni sisustada. Paratamatult ei jätku ka kõige muu jaoks aega, nii saatsin ka kevadel enda süntesaatori siit Tartust tagasi vanemate koju, sest ta seisis siin tühja.

Aga aju saab ka muud moodi üllatada ja värskena hoida. Minu arust on see uskumatu, kui palju on asju, mida me teeme automaatselt, ilma keskendumata, ning kui raske on neid teha teistmoodi. Näiteks, kunagi rääkis minu füüsika õpetaja, et kui ta hakkas staadioniringi teistmoodi jooksma, siis tal sattus aju sellest kohe segadusse. Võimalusi, mida muuta on palju. Näiteks, me paneme automaatselt alati sama jala enne pükstesse kui teise. Vastupidi seda teha on palju keerulisem või tundub ebaloomulik. Samamoodi näiteks kasutame üht kätt alati pudeli kinni hoidmiseks ja teist samal ajal korgi keeramiseks.

Tartus on päris palju ühesuunalisi tänavaid, kust ma tihti autoga läbi sõidan. Mõnikord ka satun neile jala, et vastassuunda kõndida ja see on päris lahe, kuidas ma siis järsku hakkan asju avastama, mida teises suunas liikudes ma ei märganudki: uhked majad, puud ja poed.

Varieerimine, inimesed! Kõik areneb varieerimisest!

Valmis kvantmehaanika loengusse minema

Life is terrifying

Minul said nüüdseks tööpäevad läbi ja võtsin endale enne kooli nädalakese puhkust, et vaimselt ja füüsiliselt tulevaks kooliaastaks valmistuda. Muidugi on selle jooksul käia vanematekodus abiks ning ka endal on nimekiri asjadest, mille tahaks enne kooli ära teha. Mulle meeldib end jalgadel hoida, tühja istutud päevad tekitavad morni ning jõuetu olemise, samas kui iga nimekirjast maha tõmmatud tegevus annab positiivsust ning tahet jätkata. Nagu pärast toakoristust tekib järsku energiat nii palju, et suudaks isegi teist korda veel koristada.

"When I was 5 years old, my mother always told me that happiness was the key to life.

When I went to school, they asked me what I wanted to be when I grew up.

I wrote down 'happy'.

They told me I didn't understand the assignment,

and I told them they didn't understand life." 

- John Lennon

Homme avatakse juba Ida-Euroopa moodsaim füüsikahoone, Physicum! Seega on oodata presidenti, füüsika instituudi direktorit ning muid ääretult tähtsaid tegelasi. Lisaks uuele mugavamale auditooriumile ootan ka uusi nanotehnoloogilisi võimalusi, eriti läbivalgustavat elektronmikroskoopi. Hetkel mul veel sellega midagi teha ei ole, aga kes teab, äkki satun ka kunagi uhkete masinate taha päris teadust tegema. Muidugi tehakse homme ka teadusteatrit, viiakse läbi ettevõtlusseminar, istutatakse puu, avatakse uus näitus jms. Aga tegelikult ma lähen kohale lihtsalt selle jaoks, et ekskursioonil osaleda, et ma esimesel koolipäeval seal ära ei suudaks eksida (kuigi see on vist paratamatus, millega tuleb leppida).

Samuti loodan, et hoones on uuemad liftid, mis inimesi enda sisse ei lukusta.


Oktoobris toimuvad ka Eesti meistrivõistlused kulturismis, kuhu mina see aasta kahjuks ei jõua. Otsustasin, et olen tubli ja keskendun pigem koolile, millele lisandub ka bakatöö tegemine. Kerge see ei saa olema, sest ainepunkte on ikka sama palju nagu tavaliselt, aga lisatööd lihtsalt tekib.

Tuut-tuut!

Kas te olete rattaga sõites mõelnud, et autojuhid on mölakad? Või siis autoga sõites imestanud, et mis neil ratturitel viga on? Viimasel ajal olen olnud vaheldumisi nii rattur kui ka autojuht ja nagu ikka, siis üldine arusaam on ikka selline, et kõikjal on neid mölakaid. Rattaga sõites ei taha autojuhid mind miskipärast üle tee lasta ka pikema ootamise peale ning minu tulles igasugu anna teed märke ei arvestata, ükskõik kui lähedal ma olen. Samas ma pole ka üks neist, kes keset autoteed 10 km/h sõidavad ning liiklusseadustest midagi ei jaga.

Mölakaid on kõikjal: aja lihtsalt rahulikult enda asja, samal ajal eeldades, et kõik liiklejad on maniakid, siis lõpeb kõik hästi. See on geniaalne nõu, mis võib päästa nii mõnestki õnnetusest.

Sattusin ka tARTuffile -Tartu Armastusfilmide Festivalile. Tegemist on väga mõnusa üritusega, mille raames näidatakse raekoja platsil kuue päeva jooksul erinevaid filme. Et päike ei segaks ja olemine mõnus oleks, siis filmid algavad muidugi hilja õhtul või lausa öösel. Kõige toredam on see, et üritus on kõigile tasuta!
Ekraan ja ka heli olid väga võimsad, nagu kinos oleks. Naljakas oli istuda rahvast täis raekoja platsil ning kuulda seda valitsevat vaikust, mis tavalistel õhtutel oleks seal võimatu, aga mitte täna.
Ise saabusin kohale natukene liiga hilja, kõigest pool tundi enne filmi algust ning kõik mõnusad istekohad olid juba täis. Õnneks sain endale kõva istekoha väikesel kivitrepil, mida kasutasid restorani teenindajad ning kus varjas ekraani üks suur lillebukett. Aga elamus oli tore.
Vaatasin filmi "Lapsnõid", mis oli kauge klassikalisest armastusloost. Ise ma poleks selle filmi otsa tõenäoliselt kunagi sattunud ning isiklikult poleks ma seda valinud ka suurele rahvamassile näitamiseks - verine, julm ja kohati vastik. Kuigi filmina võib öelda, et täitsa okei oli.

Kiire puhkus

    Olen suutnud antud suve kuidagi eriti kiirelt elada, kaht jumalat korraga teenida ei ole lihtne. Hommikul varakult tööle ning pärast seda võimalikult kiiresti trenni, kuna spordiklubi pannakse suvel varem kinni. Tagasi koju, natukene süüa ja magama. Sellises produktiivses nõiaringis olen kinni, kindlasti tuleb kasuks. Kuidagi suutsin ka nii, et kõik nädalavahetused on juba juunikuust alates kinni planeeritud.


    Aga olen õnnelik. Tööl on mõnus, laborant on tore olla ja trennis läheb hästi. Ainult hommikused ärkamised ja õhtud on rasked, ehk just need ajad, mil ma kodus olen. Teate küll, üksinda väikeses korteris ning aju ja füüsis on selleks ajaks nii surnud, et täitsa ajusurnu tunne. Üks miinus minu väikesel katusekorteril on see, et katuseplekk läheb päevaga nii soojaks, et kui õhtul magama minnes näitab väline termomeeter ~17 kraadi, siis toas on mul püsivalt 27-29 kraadi, ükskõik kui lahti ma selle akna ka ei teeks. Terve katus oleks nagu suur päikesepatarei, mis elektri asemel toodab soojust. Muidugi ma veedan toas nii vähe aega, et see segab ainult minu öist und ja päevast ajutegevust.

    Nagu iga aasta, sattusin sinna nõiaringi, et 'hakkan sellest aastast veel korralikumalt õppima'. Ehk mul on tore nimekiri, mida ma suvel kõik ära teha tahaks. Alustasin kvantmehaanika lugemise ja õppimisega, aga nagu ikka, siis pärast üht-kaht korda kadus see tahe ja jõud ära ning ilmselt lükkub kuskile sügise keskele, nagu nende suurte hurraga püstitatud eesmärkidega ikka läheb. heh.

Miks ei saa muuta gravitatsiooni energiaks?

     Otseselt gravitatsiooni kui sellist ei saa energiaks muuta, kuna gravitatsioon on jõud, aga energia on noh.. energia. Põhikoolist teame, et töö, mis iseloomustab energia hulka on seotud jõuga valemi A = F*s kaudu, kus A on töö, F jõud ning s teepikkus, mis selle jõu mõjul läbi tehakse. Seega need kaks pole omavahel võrdsed, kuid nad on omavahel seotud.

     Küll aga tänu gravitatsioonile on olemas selline asi nagu potentsiaalne energia, mis maapinna suhtes avaldub kujul E =m*g*h, kus E on potentsiaalne energia, m on keha mass, g on kiirenduskonstant (see kuulus 9,81) ning h on kõrgus maapinnast. Seega tänu gravitatsioonile on siiski meil olemas potentsiaalne energia, mida saab ka teisteks energia liikideks muuta. Näiteks keha langemisel muutub see kineetiliseks energiaks ning mõneti ka soojuseks.

     Aga rakenduslikum näide, kuidas kasutatakse gravitatsiooni energia tootmisel on hüdroelektrijaamad. Vesi voolab ja langeb tänu gravitatsioonile ning paneb sealsed turbiinid pöörlema ja seeläbi toodab generaator elektrit. Ehk sisuliselt toimub seal vee potentsiaalse energia muutmine elektrienergiaks ning seda tänu gravitatsioonile.

Kill your heroes

Don't you worry we 

love you more than you know.

Suvi?

Juba mitmendat korda
kontrollin viiendat elementi.
Kuhugi ei torma -
maksan jaanipäeva
ja veel paar senti.

Viies element - see eeter
Eeter, eeter... tetraeeder?
Mina, valgusesarnane olend,
pimedusest erinev olen.
Neljamõõtmelise aegruumi
viies lisand.
Siin istudes oma aja isand
pärast seda eksamit aga
tavaline maamats.
Mina, Minkowski ruumi isand,
olen nüüd maakas.

Head suve!


Sellega annan märku, et viimane eksam, erirelatiivsusteooria, on minul tehtud ning nüüd jääb järgi vaid kahel ainel veel tulemusi oodata. Sellega on kaheks kuuks kooliga lõpp. Varsti jälle! :)

Ülikool

They asked me if I have a degree in theoretical physics, I said "I have a theoretical degree in physics!"

Olen olnud mõnda aega kadunud samal põhjusel, miks enamik tudengeid enne jõule ning ka hiliskevadel ära kaob - eksamiperiood. Hetkeseisuga on 7 tükki tehtud ning 2(3?) ootab veel tegemist. Kui hästi läheb, siis saan viimase eksami tehtud täpselt jaanilaupäeval ehk 23. juunil.

See suvi tuleb minu jaoks väga erinev, kuna jään suveks enda väiksesse palavasse Tartu korterisse, sest ma lähen tööle. Esimest korda ametlikult! Nimelt lähen praktikandiks firmasse OÜ TMB Element, mis tegeleb raudbetoonelementide tootmisega. Tegu on firmaga, mis on osalenud Lõuna-Eestis paljude suuremate hoonete ning komplekside ehitamisel, sealhulgas Maaülikooli õppehoone, Ahhaa keskus, Chemicum, Tasku keskus ning minu jaoks kõige tähtsam, uus Tartu Ülikooli Füüsika Instituut, kus ka mina sügisest hakkan koolis käima:

Uhke, mis?

Töötan laborandina - mõõdan betooni hapnikusisaldust, valmistan väikeseid kuubikesi, jälgin nende tahkumist, hiljem purustan osad neist pressi all ning vaatan, mis survele nad vastu peavad jms. Minu arust täiesti ideaalne kõrvaltöö füüsikule ning kuna töökeskkond tundus äärmiselt meeldiv, siis ma olen väga õnnelik, et mind sellele kohale vastu võeti ning ei jõua ära oodata, millal saaks lõpuks enda kätt proovida.

Usun, et hakkan aina rohkem jõudma sinna perioodi, kus suvi ei tähenda ainult rannas lamamist vaid ka vaba aega, mille jooksul saab teha kõike seda, mille jaoks õppetöö kõrval aega ei ole. Sealhulgas on kindlasti ka töötamine, pikemad unetunnid, sport ja eriti vaimne lõõgastus, mida hetkel eriti pikisilmi ootan.



Kas leidub osakesi, millest inimorganism ei koosne, kuid leidub mujal looduses?

Osakesed on tegelikult hästi lai mõiste, mida igaüks mõistab erinevalt. Aga kui pidada osakesteks erinevaid keemilisi elemente, siis on tõesti üllatav, kui palju erinevaid aineid meie kehas leidub. Interneti sõnul võib leida inimkehas jälgi ligikaudu 61-st erinevast elemendist, millest põnevamad on näiteks elavhõbe, raadium või uraan. Neid leidub muidugi väikestest kogustes. Kuna Mendelejevi tabelis on hetkel 118 elementi, siis järelikult leidub 57 elementi, mida inimorganismis ei ole. Näiteks ei leidu meis väärisgaase ehk heeliumi, neooni, argooni jne.. Mis on mõneti üllatav, sest heelium on teine kõige levinum aine Universumis. Muud ained, mida inimorganismis ei leidu on enamasti ebastabiilsed või vähemtuntumad, näiteks pallaadiumi, tehneetsium või ruteenium.

Igatahes võib kokkuvõtlikult väita, et sama palju, kui on meie kehas erinevaid elemente, on ka neid, mida inimorganismis ei leidu.

Nobody grows tired of something they can't have.

Vahepeal tegin läbisin enda esimese võistlushooaja. Ei olnud kerge, aga pagana mõnus on tagant järgi. Kõik on palju tähenduslikum ning eesmärgid toidavad.

Esimene võistlus oli Lõuna-Eesti karikavõistlus. Tundmatu tiik, kuhu sisse hüppasin oli suur ning enda ujumisvõimes ma veel nii kindel ei olnud. Konkurente oli rohkem, kui teistes võistlustes. Samas oli mõnus, et toimus minu enda treeningkohas ning tore oli ka üle pika aja korralikult süüa. Kehavoorus saavutasin 2. koha, kuid võimsa vabakavaga hüppas üks konkurent 4. kohalt ise teisele ning sealt ma ka langesin kolmandaks. Siiski super tulemus ning ise olen väga rahul, kogemused kaaluvad kõik üle ning kolmas koht näitas, et pingutused tasusid ära.

Keskel

Täpselt nädal aega hiljem toimus Reval Cup ehk Tallinna meistrivõistlused, mis oli väiksem võistlus. Ei tundnud seal ennast väga hästi - nädal ei olnud mulle piisav aeg, et täielikult taastuda, samuti ei olnud grimm kõige õnnestunum. Kolme mehe heitluses saavutasin algselt kolmanda koha, kuid seejärel keeldus võitja (kes oli selline mühakas, et pidasin teda meeste kategooria võistlejaks) dopingu proovist ja ta diskvalifitseeriti. Auväärt teine koht!

Seejärel kaks nädalat pausi ning saabus kõige suurem võistlus - Eesti karikavõistlused. Olgu tänatud, et need nii kiirelt tulid, tundsin, kuidas dieet hakkab juba vaimselt piirideni ära kurnama, füüsisest rääkimata.
Läksin sinna puhtalt kogemuse pärast, häid kohti ma sealt loota ei saanud. Minu vastas olid lisaks kahele suuremale ja kogenemale juuniorile veel ka see, kes mind Reval Cupis juba võitis. Samas see oli kogemus, mis tuleb edaspidi kasuks.

Üllatav oli see, et nüüd, kaks nädalat hiljem, välja puhanuna ning korraliku grimmiga võitsin ma kehavoorus seda juuniorit, kellele ma alles ühehäälselt kaotasin. Kahjuks sai mulle jällegi saatuslikuks vabakava (järgmine hooaeg pühendan sellele palju rohkem tähelepanu!) ning kokkuvõttes ma kaotasin talle ainult ühe punktiga. Ühe punktiga! Samas on tore teada, et see kõik jäi vaid vabakava taha ning mul on veel lootust kõrgemale pürgida. Auväärt neljas koht eestikatel!

Paremalt teine

Võistlustelt tormasin otse iseenda sünnipäevapeole. Algsete plaanide kohaselt oleksin pidanud hiljaks jääma, aga õnneks autasustati osad kategooriad varem ning ei pidanudki enda sünnipäevale hilinema. Pidu ise oli super, tore oli paljusid üle pika-pika aja näha, nendega vestelda (ning ka väga ägedaid kinke saada).

Minu saak

Edukas periood möödas, sügisel ma võistlema ei asu. Ei suuda veel üht dieediperioodi üle elada ning vaja ka leida aega massi kogumiseks. Kui esimene võistlusperiood mööda sai, asusime Sigridiga puhkuma - Kuressaarde Grand Rose Spasse, kuhu mul oli 250€-väärtuseline pakett võidetud. Baldahiinvoodi, duaalmassaaž, piiramatu spa-keskuse kasutus ning käte- ja jalgade hoolitsus. Kõige tähtsam on muidu hommiku- ja lõunasöök Rootsi lauas ja buffees, kus ma sain enda isusid piiramatult rahuldada. Ainus mure on muidugi see, et mul on ajutiselt täiskõhutunne ära kadunud. Ma võiksingi nagu lõpmatuseni süüa, samas üritan kuskile ise piiri ette tõmmata, et mitte endale liiga teha. Küll ta ajapikku taastub ning toitumise normaalseks tagasi saan.

Isegi WC-s oli klaasaken!

Saime isiklikud plätud ja hommikumantli.

Külmkapi olemasolu tuli meile üllatusena

Absoluutselt kõik hotellis oli roosikujuline või -dekoratsiooniga

Isegi õuest sai sauna minna

Sulps-sulps

Miks me osadel päevadel näeme päevasel ajal kuud, aga teistel päevadel mitte?

See kurb muinasjutuline fakt, et Kuu ja Päike tiirlevad kordamööda piki taevakaart ja kunagi ei kohtu, ei pea tõesti paika, päriselu on positiivsem. Põhjuseks on see, et Kuu tiirleb Maa ümber, samas kui Maa pöörleb ning tiirleb ka Päikese ümber. Kuna Kuu asukoht Päikese suhtes muutub, siis tänu see põhjustab kuu faaside muutuse. Analoogselt on ka Kuu nähtavusega Maa suhtes, Maa tiirlemise tõttu on tegelikult Kuu horisondi kohal 12 tundi ööpäevas ning need tunnid ei pea olema alati öised tunnid. Idee poolest peaks Kuu olema nähtav iga päev vähemalt mingi lühikese perioodi, erandiks on aeg, mil Kuu on noorkuu faasis - see tähendab seda, et kuu valgustatud pool on suunatud Maast eemale.

The world is not a clock, it is a game, a game of chance and choice

Vahepeal juhtus selline tore asi, et võitsime loosiga. Mina võitsin Kristiine kaubamaja loosimängus 20€ Apollo kinkekaardi ning Sigrid võitis päev hiljem sealt Tally Weijli 25€ kinkekaardi. Loosiõnn naerates meile mõlemale, ma just mõtlesingi, et Apollo oma oleks tore saada, naisteriietega ei ole mul midagi peale hakata. Nüüd lähen ostan endale koolitarbeid või mõne toreda lauamängu.

Ka minuni on jõudnud see eestlaslik-inimlik pideva tegutsemise vajadus. Eriala on mul juba selline, mis imeb viimsegi piisa välja, aga vaid ühest asjast ei piisa ju kellelegi. Tahaks jaapani keelt õppida, aga enne oleks kasulikum saksa keelt kinnistada; mulle meeldiks klaveril uusi lugusid õppida ja ka vanu korrata, et need ei ununeks. Koolis tahaks enamik tööd saada siiski üle 90%, tahaks Skyrimis saada kõik skillid level 100 peale, peaksin viis kord nädalas ikka trenni jõudma, et progress toimuks. Selle kõige jooksul ei tohiks sotsialiseerumit ära unustada ning puhata tahaks ka. Tahaks, tahaks, tahaks.




Nii palju tahaks teha. Ma nüüd juba täiesti mõistan enda isa, kelle üle ma noorena pidevalt imestasin, et kui kõik tööd on otsas, siis ta nagu leiutaks mingi asja välja, mis "hädasti vajab tegemist". No, lihtsalt ei ole see kännu raiumine seal metsas ka nii kriitiline. Aga mingi protsess peab toimuma, midagi on vaja teha. Mida vanemaks me saame, seda rohkem me ka enda eelkäijaid mõistame.  Töö värskendab vaimu, annab tegevust ja teeb rikkaks. Niisama istuda on raske. Progress, progress, progress. Pidev progress.



Ma pole kunagi ametlikult tööl käinud - ainult 'mustalt'. Tulevasel suvel aga lähen lõpuks tööle/praktikale, olen päris paljudes erinevates uhketes firmades käinud ning homme külastan veel üht. Aga mida ma öelda tahan on, et isegi kui mul ei õnnestu meeldivat tööd leida, siis täidab mu suvise aja hoopis bakalaureusetöö. Kui mul seda ei õnnestu teha, siis ma pean paratamatult töötama nii kodus kui ka Adila talus. Enam ei ole sellist asja, nagu noorena oli, kus sai suved läbi puhata ja lösutada. Selline asi läheks kalliks, alati on vaja midagi teha.

Aega on vähem kui kogemusi ja teadmisi, mis kõik ootavad omandamist.

(Tegelikult on vahel puhata ka mõnus)


Miks ei lähe lennukiklaasid rõhu ja külma tõttu katki ega teki udu?
Lennukiaknad ei lähe katki, kuna nad on valmistatud piisavalt tugevast ja vastupidavast materialist - enamasti plastist (aküülist) või pleksiklaasist, mis talub vastavaid rõhke ja miinuskraade.

Udu võib mõnikord isegi tekkida, aga enamik lende lendavad nii kõrgelt, et väikese õhuniiskuse tõttu ei ole võimalik udul tekkida. Paljud lennukid kasutavad ka aknasoojendust (kui akent katsuda, siis on tunda, kuidas ta on soojem, kui muu ta ümber). Lennukid, mis aga lendavad piisavalt niiskel kõrgusel on kaetud mingi keemilise jäätumisvastase kaitsega, mis takistab ka veel kinnitumast lennukikülge, kuna igasugune jäätumine lennuki detailide küljes suurendavad õhutakistust ja seeläbi ka kütusekulu.

Miks me ei tunne gravitatsiooni?
Ma ei ole päris kindel, kas saan küsimusest õigesti aru, aga minu vastus on, et tunneme küll. Õhku hüpates tunneme, et gravitatsioon tirib meid allapoole. Istudes tunneme, kuidas gravitatsioon tõmbab meid tooli vastu; seistes aga tunneme läbi taldade või põlvede, kuidas gravitatsioon meid tõmbab.



Olge tugevad, ükskord võidame niikuinii!

Õhtul värvin end pruuniks ja lähen alasti lavale

Hei!

Olen jõudnud sinna põnevasse faasi, et homme ongi minu elu esimesed võistlused: Lõuna-Eesti Lahtised Karikavõistlused. Närv on sees, palju on meeles pidada, vaim on juba väsimas, igasugune toitumine on range kontrolli all, vabakava vajab harjutamist poseerimist ei saagi kunagi täiuslikuks ning õhtul lasen veel end üle grimmida. See aasta juhtus ka niimoodi, et minu alagrupis kulturism, juuniorid, algajad -70 kg (jah, ma olen alla 70 kg) on päris palju võistlejaid, samas kui eelmine aasta oli neid seal kõigest 2. Nii palju, mida teha ja mida kõike tarvis meeles pidada, aga sisimas olen piisavalt enesekindel, et tean, et seal hästi hakkama saada. Eks ma jagan enda karikat ka teiega!

Ega sellega see dieeditamine ja range enesekontroll (mida õnneks mul jagub) veel ei lõppe. Täpselt nädal hiljem - 12. aprill toimub VI Reval Cup & Tallinna lahtised meistrivõistlused kulturismis. Tegu on natukene tagasihoidlikuma võistlusega, kuid uusi konkurente leidub ja auhindu ning kogemusi saab! Samuti näen ma siis sellel aastal alles teist korda enda vanemaid.

Ja on võimalus, et ka pärast seda ei saa ma kuni enda sünnipäevani korralikult füüsiliselt kui vaimselt (eriti) pikalt puhata. Ma otsustan enda osavõttu alles esimese võistluste kogemuse põhjal, aga 26. aprillil toimuvad Eesti karikavõistlused kulturismis ja fitnessis. Põhjus, miks see võistlus on küsimärgi all, on selle kõrgem tase ning see oleks ka minu esimene võistlus, kus ma enam ei osale algajate kategoorias. Vormi ja kuivuse poolest ei tohiks ma madalal tasemel olla, minu kahjuks räägib pigem madal kaal (alla 70 kg, nagu ma enne mainisin), ehk kui kategooria on -75kg, siis see tähendaks, et ma saan ligikaudu veel 6 kg lihast peale kasvatada - see on aga mitme aasta töö. Ehk selleks ajaks kui ma sinna jõuan, olen piisavalt vana, et suurte meestega kõrvuti võistelda :D

Kui palju on meie ümber raadiolaineid ja kiirgusi?

Meeletult - piisavalt palju, et peaaegu võimatu on neid kõiki ette kujutada. Kui me suudaksime kõiki neid laineid näha, siis me ei näeksi otseselt midagi. Juba Päikeselt tulev kiirgus kataks kõik ära (tegelikult katabki, sest kõik värvid mida me näeme ongi vaid Päikeselt tulevad lained, mis peegelduvad objektidelt). Ehk kõik, mis sa näed ja kõik, millel on temperatuur kiirgab.
Kui nüüd lisada siia veel kõik tehnika seadmed - iga koht, kus sul on Wifi või telefonilevi või GPS või mingisugunegi elektriallikas kiirgab elektromagnetlaineid.
Lisaks sisaldab Maa ise palju radioaktiivseid aineid, mis kiirgavad; ka kosmosest langeb meile peale lisakiirgust.

Ehk on raske leida punkti, kus sa ei oleks ümbritsetud kiirgustest ja raadiolainetest. Ei tasu ära unustada, et sa isegi kiirgad.

(Juustune) Lillkapsa Pitsa

Kuna mul on hetkel igasugune jahu väljaspool arvestust, aga midagi mõnusat tahaks ikka süüa, siis jagan teiega enda kokaoskuseid. Ka juurviljadest saab võrratuid toite teha. Ma esitlengi teile, lillkapsast valmistatud pitsapõhi:

Koostisained:
* Juust
* Küüslauk
* Lillkapsas
* Tomatipasta
* Muna
* Basiilika

Valmistamine:

* Pane ahi sooja ~215 kraadi juurde ja lõika lillakapsalt õisikud küljest ära ning purusta koos küüslauguga võimalikult väikesteks tükkideks, kasuta selleks kas peenriivi või blenderit. Küüslauku lisasin 2 küünt ühe pitsa kohta, et põhjale kõrvalmaiku lisada.

Sellest kogusest saab lausa 2 pitsat valmistada

* Purustatud segu pane mikrolaineahju, et võimalikult palju vett välja ajada. Hoidsin neid seal 5-6 minutit. Hoiatus, väga tulised on!* Kuni lillkapsad jahtuvad jaluta poodi, kuna sa ei teadnud, et köögipaber otsas on.
* Pigista jahtunud purust viimnega veri (mahl) välja, kasutades selleks vanaema kingitud Winnie-Puhhi rätikut.

Uskumatu, et õisikud nii palju vett sisaldavad

*Pane tekkinud puru kaussi, lisa muna, juustu ja erinevaid maitseaineid.

Tahaks juba praegu ühe ampsu võtta

* Segage komponendid kokku ning asetgea segu värskelt poest ostetud küpsetuspaberiga plaadile ning vormige sellest ümmargune, ringikujuline põhi, nagu pildil:

Ma pole vist geomeetrias kõige osavam

* Lisage põhi ahju 215 kraadi juures ja laske tal 10 kuni 15 minutit ahjus olla kuni ta muutub kuldseks. Siis lisage tomatipasta, maitseained ja soovitut pitsakate, milleks antud juhul on minul juust ja ainult juust. Asetage plaat tagasi ahju ning hoidke seni, kuni juust on ühtlaselt ära sulanud. Oodake toidu jahtumist ja üllatuge!

Maitse:

Ta on küll sarnane päris pitsale, kuid ta ei ole täpselt sama. Tekstuuri poolest on, kuid mitte täielikult maitse poolest, hiljem jääb lillkapsa õrnem järelmaik külge. Tagantjärgi mõtlesin, et seda annaks veel nõrgendada, kui mul oleks olnud paksem tomatipasta ja natukene rikkalikumalt maitseaineid.
Aga üldiselt on nad head vaheldused tavalisele pitsale ning pärast esimese söömist juba jäime ootama, mil ka teise saaks nahka panna. Toiteväärtuses suunan tähelepanu suurele valgukogusele ning vähestele süsivesikutele.


Toiteväärtused:
100g:
170 kcal
Valgud 12.6 g
Süsivesikud 3.9 g
Rasvad 9.9 g

Kasutades väherasvast (10%) juustu:
125 kcal
Valgud 12.9 g
Süsivesikud 3.5 g
Rasvad 5.1 g

Sa ei pea astuma sisse igast uksest, mis sulle avaneb

Kui ma üle-eelmises postituses mainisin, et võitsin kastitäie tervisetooteid, siis võin öelda, et minu loosiõnn ei ole veel kuhugile ära kadunud:


Kui käisin Rootsi kruiisil, siis laevas sai osta kokteili, millega sai kaasa loosipileti. Mittealkohoolse joogi eest sai roosa, alkohoolse joogi eest sai valge. Sigrid, teades minu õnne, andis mulle raha, et mina talle ostaksin, tõmbaksin pileti ja seda ilma talle numbrit näitama. Kõigi vahel loositi välja üks suurehinnaline sooduskupong, millega sai väga odavalt neljakesi uuesti rootsi tulla. Ja siis juhtuski nii, et tuli roosa lipik ja number 36 - täpselt minu oma. Laval sain voucheri kätte ja andsin Sigridile. Tore, et sain abiks olla.

Kerime edasi valentinipäevani. Eesti Pagaril oli kampaaniamäng, millega sai saata e-õnnitluskaarte laiali, valisin ühe ilusa välja ja saatsin Sigridile. Nädal-kaks hiljem teatati mulle, et ma olen võitnud. Ma ise ei mäletanudki, mida ma teinud olin vahepeal nii et arvasin, et mingid leivad jms. toidutooted. Aga vot, võta näpust - 250€ spaapakett Grand Rose Hotelli! Hommikusöögid voodisse, massaažid, päev läbi spa-s jms. Super mõnus, puhkus kulubki ära, nüüd tuleb ainult kuidagi aega välja võluda, et spaasse jõuda.

Saladuskatte all võin ka rääkida, et valmistun enda esimesteks kulturismivõistlusteks. Esialgu Lõuna-Eesti lahtised karikavõistlused ning seejärel Reval Cup Tallinnas. Valmistumine on raske, vaimselt kurnav. Toitu peab palju piirama -  ma olen viimased 2 kuud kaalunud ära viimsegi ampsu, mis mul suhu läheb. Ka pidudel jätan enamvähem silma järgi meelde, palju ma mida söön. Poseerimine võtab palju aega, on keeruline - iga päev pidev harjutamine ja harjutamine. Öeldaksegi, et ta ongi võistlusteks valmistumise hulgas, vähemalt vaimselt, üks raskemaid alasid. Tihti loengutes hoopis vaatan kella ja mõtlen, et palju mul aega järgmise söögikorrani on ja palju ma siiski süüa tohin..

Aga ma saan väga hästi hakkama, kindlasti postitan ja räägin siin ka, kuidas mul läks ja mis ma tundsin :)


Kuidas tekitatakes magnetväli magnetresonantstomograafias?

Huvitav küsimus, kuna ka minu bakalaureusetöös uuritavad raudoksiid nanoosakesi kasutatakse MRT-s kontrastainena 

Taust: magnetresonantstomograafia (MRI/MRT) on haiglas kasutatav meetod, millega uuritakse elusolendite siseorganeid, MRT tähtsaim element on magnet. Kindlasti olete CSI kriminalistides, Grey anatoomias või muudes seriaalides vastavat masinat kohanud:

 Vastus: Lihtne vastus oleks, et magnetiga. MRT-s võidakse kasutada kolme erinevat magnetit:

* Püsimagnet - kõige lihtsam variant. Püsimagnet tekitab pideva magnetvälja, mingit sisse-välja lülitamist ei ole, ilmselt on tegu kõige odavama variandiga. Muidugi on selline magnet meeletult raske, sellele ei saa magneetuvaid objekte lähedusse viia (pärast on neid võimatu kätte saada) ning ka magnetväli ei ole kuigi tugev.

* Elektromagnet - Tegu on tavalise vasktraadist keritud solenoidiga, millest lastakse vool läbi. Antud vool tekitab magnetvälja. Tundub alguses odavalt, kuid takistuse tõttu nõuab solenoid meeletult palju elektrivoolu ning ei tekita väga tugevat magnetvälja.

* Ülijuhtiv elektromagnet -. Ülijuhtivus on nähtus, kus aine eritakistus muutub madalal temperatuuril nulliks. Seda saavutatakse hoides magnetit vedelas heeliumis, umbes -270 kraadi juures. See lubab saavutada suuri voolutugevusi ning ka tugevaid ja stabiilseid magnetvälju. Ainsaks miinuseks on suured ehituskulud ning ka vedela heeliumi kallidus. Hoolimata sellest, kasutatakse seda tänapäeval enim.