Hakkasin mingi päev mõtlema, et mul pole veel lubegi, aga ikka sõidan kohutavalt palju autoga ringi. Laisaks olen läinud. Siis hakkasin juba mõtlema, et ma olen enda elu jooksul päris paljude erinevate autodega juba sõita saanud:
Kia Clarus:
Vanema generatsiooni Toyota Avensis: (Sellega tegin ükskord isegi avarii, st. sõitsin vastu kivi kuidagi =D)
Honda CR-V:
Chrysler Grand Voyager:
Ford Mondeo Titanium:
Nissan Primera:
Audi A6 Avant:
Ford Focus:
Mazda Premacy:
Volkswagen Golf 1993 (Kuni see vanarauda läks ja selle eest 800.- EEK sain =D ) ning ka uuem 2005 aasta Golf.:
Pluss kõik need veoautod ja murutraktorid ning üks Mitsubishi, mis mul ka meelde ei tule ja ilmselt jäid ka need hästi vanad autod välja, kus ma kellegi süles istudes sõitsin :D
Teisipäeval veetsin ma enda koolipäeva Jüri gümnaasiumis. Äge koht on, sõbralikud õpilased ja sama sõbralikud õpetajad. Üldse on seal kohutavalt vaba õhkkond. Miski ei suru seal kooli peale, võid tunnis rahulikult joke visata ja õpetaja viskab neid kogu aeg vastu ka. Tore oli ja päris huvitav oli näha, millised teiste tunnid ja koolid välja näevad. Koridoris on isegi diivanid ja nurgas plasmateler, kust vahetunnis tuli MTV. Päris lebo kui on vaba tund ja sa saad telekat selle asemel koridoris passida =D
Meil ei taheta kooli isegi pinke panna ja siis vinguvad, et miks me põrandal istume =/
Sain mingi aeg matemaatikas ühe 4 KT hindeks ja nüüd vahepeal kütavad vanemad ja õpetajaid mõttetult puid alla sellepärast. Muidugi need matemaatika KT alati juhtuvad ka alati minu sõidutunni ajale. Ma olen vist pidanud kõik viimased kolm kontrolltööd järgi tegema. Ega sõidutund selles süüdi pole ja õhtul ma ka ei viitsi sõitmas käia. Enam pole õnneks palju ka jäänud, varsti-varsti eksam ka.
Mu ümber on viimasel ajal selline energiaväli tekkinud. Või noh, tegelikult tekkinud ei ole õige öelda, sest see on koguaeg olnud, aga pigem on ta praegu tugevaks läinud. Ja selle väljaga on selline lugu, et ta mõjutab elektroonikat ka. Paar päeva tagasi oli isegi 2 korda ühe päeva jooksul selline juhtum, et kui ma enda tuppa sisse astusin, siis läks telekas laksust ise tööle. Pidin lihtsalt kapini jalutama, sealt puldi võtma ja siis ta jälle välja lülitama. Mul on varem ka olnud selliseid hetki, et kui ma enda tuppa sisse jalutan, siis midagi lülitub lihtsalt tööle. Esimene kord ma arvasin, et kuna ma hoian tavaliselt pulti voodi kõrval põrandal, et siis ma lihtsalt astusin puldi peale. Aga mul on selline üpriski suur ja terav pult ning kui selle peale astuda, siis seda on väga hästi tunda. Ning järgmistel kordadel, kui pult on laua peal asunud, siis on see kahtlus kadunud ka. See on lihtsalt magic.
Homme hommikul algab ka riigikaitselaager. Peab kell 7 üles tõusma ja end valmis panema. Tõotab tulla huvitav nädalavahetus.
Vahepeal toimus mul sünnipäeva pidu. Pidu ise oli tore, rahvas oli ka tore, ainult õudne oli hommik, mil hakkas selguma kõik, mis ma vahepeal suutsin maha magada. Ma miskipärast arvan, et mul ei lasta seal enam sünnipäevasid korraldada, eriti kuna ma ei pidanud kohe eest maksma. Alustame kõige varasemast. Sõõrumaa käib enamvähem ühe korra aastas seal Adilas kohal ja see juhtus ka täpselt sama päeva peale. Ja mulle loeti veel sõnad peale, et kõrvalmajas on paar vanemat inimest Lõuna-Eestist, kes seal peatuvad, et hommikul Tallinna edasi sõita ja me ei tohiks neid tülitada, sest nad on veel Sõõrumaa sugulased ka. Aga muidugi mindi öösel sinna, jõlguti nende maja ümber ringi ja siis murti veel sisse ja varastati nende viski ära. Vot, sellest ma küll aru ei saa, miks oli vaja sisse murda ja viski ära võtta. Mul oli (siiamaani on) ääreni täis Red Label, oleks võinud siis seda küsida. Ja siis veel kuulsin, et öösel käidi sauna juures, Sõõruka maja juures ja veel basseinis ujumas ka. Ning hommikul helistati mulle, et batuut on juppideks võetud ning kuhugile võssa visatud. Ja see ei olnud tuul, kuna terve õu oli batuudi juures porgandeid täis. No mida veel... Pidime hakkama hommikul seda ka parandama. Esimese asi, mida ma öösel voodis pikali olles kuulsin oli, et "edu mulle koristamisel" ja et ülemine korrus on kastet täis. Nojah, hommikul osutus see tõelisuseks.
Pidime kell 12 juba maja üleandma, aga kuna meil oli tehnilisi probleeme, siis saime alles kell 5 läbi sealt tulema. Me oleksime muidu palju-palju kauem seal koristanud, kui seal poleks olnud Mirjamit, kõige suurem tänu langeb talle. Muidugi alumine korrus oli kohutav ja ma ka üritasin hommikul koristada, aga ma kahjuks polnud eriti võimeline. See mäng rikkus minu jaoks ka kõik ära (alkohol ei tee teid lahedaks) ja ma käisin 2km/h, täiesti küürus ja kogu aeg üks kauss käes. Nimelt, kui ma üle 2 minuti püsti olin, siis ma kohe oksendasin ka. Niiet, ma tavaliselt sain mingi 5 minutit järjest koristatud, paar korda selle jooksul ka enda kollast ja hiljem ka rohelist sappi kaussi oksendatud ning siis pidin jälle pikali heitma. Ma olin isegi õhtul kella 6 aeg samasugune. Ja kui enda vigasid siin rääkida, siis ma suutsin enda sapi kuidagi öösel ja ka hommikul katusele oksendada. Ja sealt oli päris raske seda koristada. Eriline irooniline pilt oli hommikul. Olin voodis pikali, hakkas paha, aga kuna seal olid katuseaknad, siis ma pidin radika peale ronima ja seal paari varba peal seisma, et aknani ulatuda ja kui ma pistsin pea sealt välja ning öökisin, siis mulle passisid eemalt vastu sulane, Sõõrukas ja sulase naine. Kähku hüppasin majja sisse tagasi, aga põrandale ei saanud ka enda oksendada, siis öökisin korra toas, turnisin jälle räigelt aknani, öökisin seal korra ja läksin jälle majja varju nende eest =D
Igastahes, ma sain hommikul kõige eest räigelt pikki pead ja mu tossud, mis ma vennale laenasin kuseti ka täis. Ning hommikul avastasin, et laud oli ka tühjaks pmst. varastatud. Ma kohe üldse ei mõista, kust tuleb üldse mõtlemine, et sünnipäevalt varastada ketšupipudelid jms. ära... Aga muidu peale selle oli kõik hästi.
Ei olnud lihtne õhtu kohvikus, kes ööl inimesi jälgis. kohv täitis küll kõhtu, kuid tegelt ma nälgisin. Sattusin juttu vestma tüdrukuga Elvast, kuidas ma meeldis talle, kui tihti mööda kõndinud olin temast. Vabandasin ja ütlesin, et ajab mind segab mind kellegi teisega, sest võõras mul see kohvik, võõras mul see linn, kas sa hull tead ka, millest sa vestad? Kui alles praegu pilli toppisid, siis mõju sul veel kaua kestab. Ta vastas: "Tom, Sander, Marko, sul on tuline õigus, mu peas on nõidus, mis on võtnud võimust. Aga sel pole tähtsust, mis teed siin kohvikus?" Parandasin ja ütlesin, et Holgeriks kutsutakse mind, urbaniseerunud poeet, mõni ütleks filosoof. Ideaalis äkki elurõõmus misantroop. Istun ja vaatan, et mu sõnad siin paberil on kui noodid, mida mänginud olen enda elu klaveril, kontrollimata pedaale lasknud gaasil põhja minna, elu ise on mind kandnud siia inglite linna. Ei tahtnud minna tõsiseks, ütlesin, et tegelt niisama suvitan. Ta pööras selja. Haigutas, ja ütles: jõle huvitav.
Ja täna käisin Tallinnas. Ema pani mulle aprilli alguses aja kinni, ja ta ütles mulle tol hetkel tänase (4.mai) kuupäeva. Muidu oleks järjekord olnud juuni lõpuni, aga kuna ma olen Pärnu haigekassa all, siis sain varem. Igastahes läksin täna siis haigla registratuuri ja sealt öeldi mulle, et mul oli 2. hoopis kuupäev. No fakk küll... Aga igastahes, Harjumaa järjekord oli jälle mingi suvelõpuni, aga ma sain õnneks juuni keskele endale aja.
Peale seda käisin ma ära ka Laima esinduses. Sain sealt 30 pakki erinevaid küpsiseid, 5 õhumullidega piimašokolaadi, 2 kvaliteetšokolaadi ja ühe suure kommiassortii. Lugu, miks ma nad sain on väga lihtne. Laima korraldas facebookis ühe mängu, kus pead ajapeale tuvisid otsima tausta pealt ning TOP 5 kõige kiiremat saavad 100 punkti eest auhindu (1 küpsisepakk oli näiteks 2 punkti). Ja mina ebaaus inimene nagu ma olen, tegin nii, et mäng jookseks 0,4 korda enda algsest kiirusest. Ehk siis mul polnud mingi probleem sinna top5 saada ning niimoodi saingi endale kohvi kõrvale küpsised hangitud =)
Homseks oli vaja "Tõde ja õigus" läbi lugeda. Ma sain koolis täna teada, ma arvasin, et see on kunagi palju hilisemaks ajaks. Aga ega ma poleks ikka leidnud aega selle lugemiseks, nii et erilist vahet ei ole. Natukene üle 100 lehekülje sai seda loetud ning minu austus Anton Hansen Tammsaare kui kirjaniku vastu kadus selle lugemisega täielikult. Toon näiteks ühe lause raamatust tema stiilinäiteks: "Koju jõudes ei saanud poiss enam õueväravalt, kuhu paistis torn." Ma lugesin seda lauset ja tervet seda lõiku mingi 10 korda läbi, ma ikka ei saanud sellest lausest aru. Vahepeal on kohutavalt palju selliseid segaseid lauseid. Ta nagu lampi toppiks igast sõnu sinna vahele. Ning selline peaks eesti klassika olema. Kohutav..
Mind vahepeal häirivad kõik need täpid ja molekulid, mis silme ees jooksevad. Mul on eluaeg olnud üks üpriski pikk ja koguaeg ühesuguse kujuga floater silmas. Ma ei tea, kuidas seda eesti keeles kutsutakse. Aga samas sellega on päris tore vahepeal mängida. Ning muidugi, kui kaua vahtida mingit objekti, mis on üleni ühtlase värviga, näiteks lumi on kõige parem. Siis hakkavad sealt vaikselt eralduma hästi pisikesed vilkuvad värvid. Nagu näiteks monitoris on RGB, ehk siis ainult punased, sinised ja rohelised värvid. Nii hakkab ka lumest vahepeal ainult 3 sama värvi vilkuma, hästi-hästi pisikesed vilkurid. Kaugemate ja värviliste asjadega on nii eriti äge teha, nagu laksu all oleks.
Mulle meeldib käia sellistel lehtedel nagu 4walled või fuguri jms. Ehk siis lihtsalt öeldes, tegu on lehtedega, mis pakuvad tagataustasid arvutile. Lihtsad paned ta otsima ning ta pakub sulla terves hunnikus tagataustasid. Ja siis sa lihtsalt kerid alla, ja lihtsalt kerid. Ta pidevalt tekitab juurde uusi wallpapereid, nii et sa ei pea kunagi lehte vahetama ega refreshima. Sa lihtsalt kerid. Ja kerid. Ma vist suudaksin nendesse tundideks ära eksida. Mõtleme nii, et keskmiselt näeb seal minutis ligi ~150 wallpaperit. Ja kui ma olen seal juba üle 6 minuti, siis ma olen seal 1000 erinevat tagatausta näinud, mis on päris hea tulemus. Aga kuna ma olen nende suhtes nii valiv, siis tihti ma ei saa isegi 6 minutiga endale ühtegi tausta juurde. Ja siis see ongi muutunud peaaegu nn. ajaveetmise leheks, kus lihtsalt saad vaatata wallpapereid ja muidugi, kui
midagi väga ilusat näed, ka selle endale võtta.
Tegelikult ma õpin kodus üpriski vähe. Füüsika KT ma saan selgeks nii, et kõik pärivad mult msn-ist lihtsalt vastuseid ja lõpuks jääbki on lihtsalt kõik peas. Matemaatikat ma ei õpi peaaegu üldse, koduse töö saan tihti tunnis valmis ja KT jaoks ma lihtsalt ei õpi. Aga kõige kergem aine on minu jaoks bioloogia. Eriti kui me kordame vahepeal tunnis 10. klassi või põhikooli asju, kuna ma tegin 9. klassis ka bioloogia eksamit (kõige parem tulemus, yay ^^), siis on kõik see mul siiamaani peas. Bioloogia tund ongi sellepärast minu jaoks üks igavamaid. Ja üldse kõik need inimese, paljunemise ja loomade asjad tunduvad nii lihtsalt ja loogilised. Bioloogia ongi ju lihtne ja loomulik? Aga ilmselt ainuke aine, mille jaoks ma õpin on ajalugu. Seda lihtsalt ei saa nii lihtsalt ja loogiliselt võtta nagu kõike muud. Sellepärast öeldaksegi, et ajalugu ongi puhtalt
lugemuse, mitte mõtlemise peal. Aga väga korraliku ajaloolist lugemust mul kahjuks ei ole.
No one really knows exactly what happens when we think Therefore we can never really ever know anything
Mulle on arvutisse jäänud mingist ajast alles baww folder 131 pildiga. Ma küll päriselt nutta ei oska, aga see folder toob iga kord väikese niiskuse silma küll. Ma mäletan, kuidas eelmine Norra reis oli meil autos „kiirkohtingu“ mäng. Ja siis tuli lehe pealt selline küsimus, et kui tihti ma nutan. Ma vastan, et 1 korra aastas, võib-olla natukene vähem. Siis kõik vahtisid suurte silmadega ja keegi küsis, „ausalt ka?“ Ja siis mulle lõpuks „lohutuseks“ öeldi, et kui ma vanemaks kasvan, küll ma siis rohkem nutma hakkan.
Minu lemmik šokolaad on Karl Fazeri piimašokolaad pähklitega, teine lemmik on Karl Fazeri piimašokolaad ilma pähkliteta =P
Mulle meeldib ja samal ajal ei meeldi ka need spordihoone vetsud. Ma ei kujuta ettegi, kes need kujundas. Need oleksid nagu hullumaja vastandid, see mitte ei rahusta maha vaid ajab sind hulluks. Jõle geniaalne mõte oli panna põrand ja seinad ühesugused. Kuigi õnneks lagi pandi teistsugune, aga palju sa seal lakke ikka vahid. Tavaliselt kui ma sinna vetsu lähen, siis silme ees läheb kohe kirjuks ja siniseks ning justkui hakaks silme ees virvendama ja vilkuma. Alati tekib seal selline juua täis tunne nagu midagi ei saaks aru. Õnneks ma pole sinna kunagi joogise peaga läinud, muidu oleks asi mitu korda hullem.
Väikene pühendus maailma parimale laulule.
Kunagi ma väiksena sõin hästi palju paberit. Igasugused märkmepaberid, vihikulehed ja kasvõi A4 polnud mingi probleem. Aga vetsupaber oli muidugi kõige parem, selline pehme ja hea mäluda. Kuigi mingi hetk ma ikkagi õnneks taipasin, et see rikub mu magu räigelt ja suutsin isule vastu panna ja lõpetasin ära. Ja ma siiamaani enam ei söö paberit, ausalt ka.
Kas keegi teine on ka niimoodi teinud?
Minu lemmikud muusikažanrid on DnB, Dubstep (ei hakka kumbagil alažanritesse laskuma) ning filosoofiline hip-hop. Ma suudan olla vahepeal žanrite kohal paras tähenärija, kuigi ma tavaliselt teisi nokkima ei hakka. Lihtsalt ennast häirib. Näiteks dub dubstep. Dub on pigem vanemat sorti reggae muusikast välja arenenud ja dubstep on alles selle sajandi leiutis. Lihtsalt mainin ära.
I want these words to make things right, but it's the wrongs that make words come to life.
Ma tahaks kunagi endale räigelt Mazda 3 või Mazda 6 osta. Kohutavalt meeldivad need autod. Aga muidugi nagu ikka alguses, peab pigem mõtlema bensukulu ja hoolduse peale. Mulle on räägitud, et seda ei tasu algul osta, sest Mazda varuosad on Eestis kohutavalt kallid, niiet kui midagi rikki läheb, siis on suht jama seis. Aga kohe varsti, ehk suve alguseks, peaks ma load kätte saama ja siis on ka sobilik aeg endale esimene auto välja otsida. Selleks võiks küll saada Mazda 3 või 6, aga vaevalt, etenda esimeseks autoks ma küll midagi nii korraliku osta ei suuda.. Mazda 6 ostuhinnad jäävad kuhugile 5 kilo kanti. Seda raha ma praegu küll kuskilt sebida ei suuda, hooldusrahast rääkimata.
Üks talve öö ma kõndisin ka kodu poole ja kooli eest parklast vaatasin, et Grossi poe parklas on üks räigelt lebo ja ilus punane auto. Nagu tõsiselt ilus. Ja sinna ligemale jõudes nägin, et see oligi Mazda 6. Kohilas on jah üks räigelt lebo punane Mazda 6.
Mu mälu on kohutav asi. Tavaliselt ma ei mäleta, mida ma üle-eelmine nädalavahetus tegin. Eelmist ma veel enamvähem mäletan, kuigi selle meeldetuletamisega läheb ka natukene aega. Muidugi suvest, vaheaegadest ja tähtpäevadest ei tasu üldse rääkida. Kui tuleb jälle mingi vaba päev vahele, siis mul pole õrna aimugi, mis kuupäev on või mis päev on. Eriti hull on asi siis, kui ma isegi ei mäleta eilset päeva. Vahel juhtub ka nii.
When I die I want to be able to look up and smile and think back on things I did instead of all the things I thought
Olen loomisvajadusega inimimene. See on ehk ilmselt üks põhjus, miks ma seda blogi üldse kirjutan. Aga tahaks ka midagi suuremat luua... Näiteks, teise inimese? Vahepeal ma tegelikult kartsin, et kui ma saan endale poja, et äkki ma muudan ta siis enda näo järgi koletiseks. Aga tegelikult ma olen hakanud kahtlema, et ma seda teeks. Ma oleks hea isa.
Kui tahad kontrollida kas peaksid „kogu aeg“ kirjutama kokku või lahku ja tüpid kumbagi variandi google’isse, siis selle asemel, et leida loogiline vastus sellele, kuidas sa kirjutama pead, tulevad hoopis esimesed otsingutulemused hoopis seksi kohta ja paar foorumi postitust, kuidas poisid vinguvad, et neil on kogu aeg kõva. Ja ülejäänud tulemused on niikuinii poliitika. Üldse need google’i otsingud näitavad, et eestlased otsivad ikka päris imelike asju.
If I get one life to live I'm going to give it all I got
Ma ei muretse üldse 12. Klassis tulevate riigieksamite pärast, vaid rohkem 11. Klassi koolieksamite pärast. Need on palju raskemad, eriti kuna ma tean, et siis on aega õppida. Hetkel ma ei suuda isegi uurimistööd lõpetada, ega kohustusliku kirjandust läbi lugeda, eksamitest rääkimata.
And the destination is just work, every day.
Koolis oli vahepeal kõige mõtetum loeng üldse - veeohutus. Ma tean, et kool sebib meile vahepeal päris mõtetuid loengud, aga ma kunagi ei uskunud, et nad nii madalale võivad langeda. Ehk siis 45 minutit "ärge hüpake tundmatus kohas vette" juttu. Ja seda veel pidas mingi naine, kes suutis vaevu põhikooli ära lõpetada. Gümnaasiumi ta vist ei jõudnudki. Ei olnud eriti põnev, oleks parema meelega kehalise tunnis olnud.
I honestly thought the iceberg would chicken out first.
Ja ma suutsin vahepeal enda väikesed kõrvaklapid katki teha. Need olid need originaal HTC kõrvaklapid, mille kohta ma kirjutasin, et need on nii äriklassid kõrvaklapid ja nii tugevad, et aktsiabörsi langedes saab nendega isegi end üles puua. Aga nojah, tundub et vist ikkagi ei saa. Ostsin mingid odavad Trusti kõrvaklapid uued, aga need võtavad ainult keskmiseid sagedusi ja pehmendavad heli kohutavalt.
Vahepeal kui mul üldse kõrvaklappe ei olnud, siis kandsin tööd tehes enda suuri arvuti kõrvaklappe. Selline indie venna tunne on, need, kes tulevad tänaval vastu, kogu aeg suured skullcandy või senheiseri kõrvaklapid peas. Aga selliseid suuri kõrvaklappe ei saa kuidagi koolis varjata ju, selle jaoks ongi väiksemaid vaja.
Jätk maailma parima laulu saagale.
Mu keha on viimasel ajal üpriski imelik olnud. Märtsi algusest alatas olen võtnud 3 kilo alla ja aasta algusega võrreldes 5 kilo. Ja need kõik kadusid nagu luptsi ja järsku. Umbes niimoodi, et üks päev kaalusin 1 kilo vähem kui eelmine päev ja siis järgmine päev kadus veel 0,6 kilo kuhugile ära. Ebareaalne. Nüüd on enamvähem paika vast loksunud. Aga ma ei kujuta ettegi, mille arvelt need ära kadusid, sest tulemuste poolest olen igal alal praegu enda tippvormis. Ainult 100m ja kaugushüppe kohta ei oska midagi öelda, ülejäänud kõik on tipp-topp.
Tunded kalpsavad takistusribal nagu sõdurid mägisel maastikul arusaamata lihtsast tõest, et loeb vaid sõrm, mis on õigel päästikul
Ma vahepeal hakkasin päris enda raamatut kirjutama. Alguse suutsin ära kirjutada ja praeguseks see juba mõneks kuuks on sinna paika jäänud. Mõtlen, et kui kunagi aega saan, siis ehk isegi kirjutan kaugemale. Raamat pidi olema pooleldi päeviku stiilis, kus ma vahepeal räägin enda päevast ja avaldan mõtteid. Ja raamat pidi pooleldi rääkima minu elust ja pooleldi fantaasiast. Ehk siis iga peatükk pidi olema sisaldama pool-tõde. Raamatu alguses on väike tutvustus ja siis saab raamat alguse sel hetkel, mil ma ühte oma esimestesse sõidutundidesse Raplasse läksin. See oli see päev, kus see kahtlane red-bulli jakiga vend kohvikusse tuli (ma vist kirjutasin siin ka sellest). Samal ajal kui ma kohvikus enda kohvi jõin tiirutas bussi ooteruumis üks tüdruk. Selline natukene emo, natukene scene, muidu täitsa korralik. Vahepeal käis tegi enda suitsupause. Samal ajal kui ma läksin Väino auto peale, hakkas ta Rapla poole kõndima. Ma ei tea, mida ta seal bussijaamas ootas. Ja kui ma hiljem sõitsin Raplast natukene väljas, kruusatee peal, Rapla haigla poole, siis ta kõndis mulle tee peal vastu. Vaatasin talle otsa, aga Väino lükkas samal ajal pidurid blokki ja hakkas mölisema, et kas ma üldse paremale ja vasakule ei vaata. Nojah, ta ajas mind natukene närvi, aga sõitsin edasi. Hiljem mõtlesin, et kus ma seda tüdrukut veel näinud olen. Tuli meelde, et kunagi kui rongiga sõitsime Kohilast Tallinna poole ja kohta otsisime, siis ta lamas vahekäigus ja kuulas enda empekast muusikat. Mul on see räigelt hästi meeles, natukene kahtlane tüdruk. Pikalt ma seletama ei hakka ja vahepealse jätan vahele, aga igastahes me lõpuks saame selle tüdrukuga kokku, teeme igasugu asju ja ta teeb vahepeal enda igasuguseid pättuseid ja mina passin lihtsalt kõrval, lasen tal neid teha. Lõpuks lähevad asjad päris jõhkraks ja ma ikka lihtsalt passin kõrvalt ja imestan, et kuidas suudab nii ilus tüdruk nii jõhker olla. Ja kõige lõpuks pistetakse mind vangi, süüdistatakse kõige nende asjade eest, mis see tüdruk tegi. Ma üritan neile seda seletada. Räägin neile detailselt, kuidas viimase ohvri, ühe poisi, lõi see tüdruk pikali ja siis peksis enda kontsakingadega surnuks. Mulle näidatakse selle tänava turvakaamera klippi, mis näitab, nagu mina oleks selle poisi enda tallaga surnuks peksnud vasta asfalti. Arvan, et see ei saa olla tõsi, satun paanikasse. Lõpuks selgub, et seda tüdrukut ei olnudki olemas, ta oli minu ettekujutusvõime vili. Ma olen skisofreenik ja teose lõpus lõpetan hullumajas.
I just might just find somebody I just might just love somebody I just might just feel somebody I just might just kill somebody
Teose vahepausidena topin ka enda päevikusse sisse ka paar sügava sisuga rida või siis kirjutan matemaatikast. Sügavamast, filosoofilisemast matemaatikast ja seostan selle päris eluga. Kirjutan, kuidas maailm hoiab tegelikult läbi matemaatika tasakaalu. Ilma selleta oleks maailm hävinud. Väga lihtsa näitena on Fibonacci jada: 0,1,1,2,3,5,8,13,21,34. Ehk siis iga järgnev arv on kahe eelneva arvu summa. Mida see tähendab?
Näiteks mesilaste puhul: kui viljastamata emane muneb, siis sellest tekib kas isane mesilane või töömeslina. Kui viljastatud emane muneb, siis sellest tekib emane mesilane. Niiet, isasel mesilasel on alati 1 vanem ja emasel 2 vanemat. Ja kui jälitada 1 isase mesilase sugupuud, siis tal on 1 emane vanem. Sellel emasel on 2 vanemat. Emasel vanemal on 2 vanemat ja isasel vanemal on 1 vanem (kokku 3). Ja nendel 3 vanemal on kokku 5 vanemat jne.
Mida veel? Tegelikult saaks siin palju kirjutada. Näiteks kahe kohakuti oleva lehel vahel on tavaliselt Fibonacci arv lehti ja sama on ka käbi kihtide puhul. Isegi inimkeha on sellega väga tihedalt seotud. Seda kasutati ka püramiidide, Parthenoni ja Notre Dame ehitamisel.
Ainult, et sellist matemaatikat koolis ei õpetatud. Muidugi raamatusse ma nii kuiva matemaatikat ei topiks, seal on pigem kõik sürrealistlikuma alatooniga.
Reverse horror movies!
Mul on seoses fotoprojektiga iseendast juba arvutis 8,05GB väärtuses pilte. Inimkeeli teeb see täpselt 4100 pilti. Ma imestan, kuidas neid nii palju kogunenud on, kuigi lõpuks enamik neist siiski kustub ära. Aga kaua mul neid veel juurde tuleb? Aasta? Kaks? Võib-olla isegi ehk kolm.
I was in a rush to grow up, look Mom - no cuts, just a stomach in disgust and the fear that I might go nuts this year. One day this shit will kill me but I guess that it's okay.
Aga mis siis veel erilist mul rääkida on? Ma sündisin natukene üle 1 tunni ja 18 aasta tagasi. Ehk ma olen nüüd tänasest täisealine. Aga mida see tähendab? Ma ei kujuta ettegi. Pean vist natukene rohkem enda eest vastutama hakkama. Ja saan ise poes käia. Midagi erilist vist polegi. Ahjaa! Nüüd sain teistele "alakas" ka öelda. See ongi vist kõige parem boonus.
"Oled sa tähele pannud, et eesti keel on üpris vägivaldne. Me armastame verikäkke ja verivorste, me lööme aega surnuks, laseme bussipeatustes inimesi maha ja kõik uued asjad on verivärsked. Noored inimesed on verinoored ja vanurid on surmale võlgu. Kui me töötame üle, oleme me surmväsinud ja puhanuna oleme me löögivalmis. Kodus istuvad naised meestele pähe ja peole minnes löövad nad end üles, et mehed neile külge lüüa tahaksid. Juues neelame mõõka ja pohmakaga pea lõhub otsas. Aga me hoiame teineteist ja peksame pihku, kui me just surmväsinud ei ole ja haudvaikselt ei maga."
Öösel nägin imeliku võitu und ja üles ärgates mõtlesin tükk aega, kas see oli lihtsalt tavaline uni või deja vu. Igastahes lõuna ajal sattusin üle pikema aja lugema ajalehte ja siis ka horoskoope ning horoskoop ütles mulle, et ma näen "prohvetliku und". Ahah.. Põnev.. =P
Enne tweetisin kui tore hommik, lõuna ja õhtu mul olid. Nüüd lisandus sellele veel tore öö ka. Alguses läksin Taneli poole, kus ma sain esimest korda elus xbox'iga mängida. Edasi viis tee Tallinna, kellegi juurde, kellel oli üpriski lihtne nimi, aga miskipärast ei püsi mul kohe üldse meeles. Algul arvasin, et tema juures on ilmselt mingi majaläbu paarikümne inimesega, aga kohale jõudes oli seal ainult 4 inimest tema toas ja umbes sama palju ühes teises toas. Tema toas sain ma esimest korda WII'ga mängida. Vahva. Siis mingi 3 läbi Statoilist läbi ja Kohila tagasi.
Ja muide, Pläätsa ligidal on praegu veetase hästi kõrge. Jõge on teele juba suht lähedal, seda on äge vaadata.
Täna hommikul käisin minu jaoks ebatavaliselt vara trennis ning trenni lõpus otsustasin natukene joosta. Tavaliselt ma jooksen koormusega umbes 20-25 minutit, et end mitte ka üle vasitada. Täna mõtlesin joosta 30 minutit. Aga kui 30 minutit olin jooksnud, siis ma ei tundnud mitte midagi, ma olin sama värske nagu alguseski. Jooksin veel 10 minutit, aga ei tundnud ikka midagi ja siis viskas kopa lihtsalt ette. Kui ma homme ka aega saan, siis mõtlesin sama taktikat proovida, aga seekord 1 tunni ära joosta. Eks näis.
Mul tekkis täna vahepeal kohutavalt suur tahe aega tagasi keerata. Olin täiesti mõttesse vajunud ja aju kuidagi ütles, et kui samat teed pidi tagasi lähen, on see võimalik ja ma siis juba hakkasin planeerima, mida ma sel hetkel teistmoodi oleksin pidanud tegema. Aga õnneks tuli siiski mõistus enne seda tagasi, kui ma jõudsin ühtegi sammu tuldud tee poole teha. I think I'm losing it.
Iga õhtu ma laman siin, lõdisedes, värisedes. Küsides endalt, miks jätkuvalt andestan talle, peites end hirmu. Tööl on mul läikiv, kannustatud, edukas karjäär. Aga kodus, ühe rusikahoobiga, see kõik kaob.
Kaalutledes erinevatest võimalustest, kuidas tema silmusest vabaneda. Üks asi on näha rada, aga teine ka selle valida. Üks asi on tahta ära joosta, aga teine seda ka teha. Üks asi on osta relva, aga hoopis teine asi on seda kasutada.
Aga relva ma ka ostsin ja see tekitas hea tunde. Ütlesin endale, et ka kasutan seda, kui vaja. Ning järgmisel öösel, purjuna, voodiotsas mees istus. Lootsin, et ta mõistab, ning ütlesin, et ma ei talu seda enam.
Aga mees ei võta seda kergelt, kui ta pannakse paika. Põgenesin, kui mind tabas esimene hoop; tagaajamine algas. Jooksin, peitsin end küüru, hoides relva tugevasti, lootes, et ta mind ei leia. Aga kui uks lendas lahti, käis pauk, ja rubiinpunane purskaev paiskus laiali.
Jälgides aukartlikult, kuidas minu võimas vägi prõntsatas maha. Ei läinud kaua, enne kui politsei murdis uksest sisse. Naist ootamas uus vangla, seekord seaduse poolt. Kui temalt võeti püss, haarati tast kinni ja lohistati eemale, ta lasi kuuldavale mõirge tugevuse sosistuse.
Halbada aegade eest soovin, et sa lihtsalt tunnistaks seda, ja enam kunagi ei tõstaks enda varju minu voodi kohale. Heade aegade eest soovin sulle viis minutit taevas, enne kui saatan kuuleb, et oled surnud.
Iga õhtu ta lamab siin, lõdisedes, värisedes. Kuidas me sattusime elama siia andestamatusse meeleheitesse?
Ma annan sulle neid paratamatuid väljendusrohkeid pilte, iga kord, kui järjekordne viru valge lõhn sõelub õhku.
Kui kuul lendas minu suunas, aeg peatus hetkeks täiesti. Ma tundsin igat võimaliku emotsiooni, mida inimene suudab tunda. Kuidas ma siia sattusin? Kuidas saab see üldse olla päris? Kuidas ma sain muutuda inimeseks, keda armastatu suudab tappa?
See pole alati olnud niimoodi. Ma ükskord nägin armastust neis silmis. Neis silmis, mis nüüd põlgavad ja nuhtlevad igat mu valet, mu sarkastilisi vastused, iga uut joobunult teeseldud näoilmet, ja kõige enam, neid raskeid käsi, mis haamrina tagusid meid lõpule lähemale.
Meil oli kunagi aeg, mil arvasime, et mesinädalad ei lõppe iial. Ta oli mu naine, mu armastus, mu usaldus ja mu sõber. Aga tundub, et nendel päevadel õnn võib sõltuda rahaliselt stabiilsusest ja vajadusest end kehtestada.
Ma ei otsi vabandusi, ma lasin sel kõigil siiani jõuda. Teised inimesed elavad terve nende elu miinimumpalgal. Mina olin see, kes ei suutnud sellega hakkama saada ja muutsin selle raevuks. Ja nüüd mina olen see, kes vahib kaheraudsele otsa.
Halbade aega eest, ei saa mind vabastada, ega õigeks mõista, kui kuul siseneb juba mu pähe. Heade aegade eest soovin viis minutit taevas, enne kui saatan kuuleb, et olen surnud.
