Saturday, December 10, 2011

First it controls your mind, then it destroys your body.







Kas tuled?

Hommikul, kui avan silmad.
Sind ei ole minu kõrval,
tühjust, vaid silman.
Egas sind öösel mõrvand?



Miks lahkusid, mil alles magasin?
Kas näen sind veel, enne kui suren?
Tagasi,
kas veel kunagi tuled?


Vannis ulbib surnud kutsu,
mõtlen, teen laeva sest.
Sabast kinni, viskan lutsu,
sukeldub ta taevasse.


Läksid sa ehk poodi?
Toitu järel napilt null.
Ei, kirja ei jätnud voodi.
Kas mainisin juba:
ilus naeratus sul?


Masinas veel kuuma kohvi,
aurub õhku kohvihing.
Minust tegi tema ohvri,
kõrvetab ta mind.


Keset tuba surnud rott,
meenutab ta mind,
seda vaadata on piin.
Võtan kaasa, pähe kott.
Sekspuhuks keldris giljotiin.


Alla, mööda trepiradu,
tapariista juures peatun.
Lahkund siit on hingi sadu.
Viuh! Möödub tuulevihin.
Väike loom, nüüd on peatu.


Õue minna, ei, ma ei julge.
Kihutab seal tuisutorm.
Peatumatult tema kulgeb,
surnud selles kümmekond.



Selgusest kurk on kähe:
kui tagasi sind pole homme,
lasen endil kuuli pähe.
Senikaua matusteks
rotist ehteid valmistan.


Miks lahkusid, mil alles magasin?
Kas näen sind veel, enne kui ma suren?
Tagasi,
kas veel kunagi tuled?

Mu sõber,
mu arm,
mu psühholoog




Saturday, December 3, 2011

Deadbeat Boyfriend

Võib-olla kõik mehed ongi sitapead.


Eile oli päris huvitav seik. Ruusmann tuli mulle trepi peal vastu ja hakkas mingist füüsikat värgist rääkima. Ma ei ajanud alguses juhet kokku, vastasin midagi ebamäärast ja siis ta ütles mulle, et täna pidi ju võistlus olema. Aa jaa! Ma unustasin juba ära. Küsisin talt kuna ja kus, ta ütles, et praegu (3 tunni ajal) peaks hakkama aga tal pole õrna aimugi kus. Jama, mulle pole ka keegi midagi rääkinud. Helistasin füüsika õpetajale, ta ütles, et Vello pidi meile tulema rääkima. Otsisime siis ise Vello üles, rääkisime temaga, ootasime natukene, mil ta asja uuris, siis ta toppis meid tühja klassi ruumi ja jättis meid sinna kahekesi ülesandeid lahendama. Ootamatu pööre koolipäevale =D
Muidugi mulle meeldib neid füüsika ülesandeid lahendada. Pärast lahtist võistlust oli ka tükk aega nägu naerul. Isegi kui ei läinud päris nii nagu tahtsin, aga mingi kaifi ma saan sealt kätte. Muidugi kooliülesanded on enamasti palju igavamad ja kuivemad ning ei paku mulle üldiselt mingit mõnu. Aga uus õpetaja on hakanud seda asja muutma, päris palju on kontrolltöödes uut ja põnev ning tavaliselt ei ole mul õrna aimugi, mis töösse võib tulla. Põnevam on, aga vaevalt, et see eksamile kasuks tuleb.
Ja ma käin esmaspäeva hommikuti füüsika järelaitamises ehk siis kell 7.45 olen juba kohal. Päris psühho värk =D
Ja neljapäeval kaheksanda tunni ajal ka. See peaks muidu olema kunstiajalugu, aga kuna see mulle eriti ei istu, siis mõtlesin, et käin seal ainult siis, kui seal kontrolltööd on. Pole juba üle kuu aja seal käinud, aga miskipärast ei ole mul ühtegi puudumist. Ma ei tea, kas see üldse vahepeal toimunud on.


Ning uurimistööd olen hakanud päris intensiivselt tegema. Just siis, kui ma arvasin, et see on enamvähem valmis, siis kargas mulle terve suur hunnik vigu näkku ja üks koolipäev tulin koju ja tegutsesin sellega 5 tundi järjest. Täna sai kõik parandatud (loodetavasti) ning uurimistöö (34 lehte kärbete tõttu) on välja prinditud, ära köidetud ning asub minu laua peal. Nüüd tuleb ainult kõnet hakata looma

Ning muidu on kõik hästi. Ainult teatud asjad muutuvad ajapikku teistsugusemaks. Ma tunnen end teistmoodi. Rohkem vabana - tulgu, mis tulgu. Nondum omnium diverum sol occidit.[Mitte kõikide päevade päike ei ole loojunud] ning ma vaikselt arendan enda ladina keelt. Pigem üldhariduse, kui kirjandi eesmärgil =)

Ja mõned haikud, mis kuidagi üle-eelmisest postist välja hiilisid. Don't ask me how:


Öösel rannas koos
pidi olema romants
midagi ei näe


********************


Langenud lehed
surnud puud tõusnud linnad
kõikjal inimtöö


********************


Taskulambi all
kitsenevad pupillid
kohtuvad huuled



********************


Hingan taevavett
uputan silmavette
rõske ja jahe


********************


Teemantsädelus
pimestab talvisel jõel
veel tuiskab juurde




Sunday, November 27, 2011

Life is something to do when you can't get to sleep




Saalihokivõistlused: Väikene lugu sellest, kuidas ma täna hommikul võistlustele jõudsin. Eile õhtul toimus Karmeni sünnipäev, jep, jep jep. Seal olles helistasin Ristole ja küsisin, et mis kell meil homme saalihoki algab. Kuna nagu ma aru sain, siis järgmine pühapäev on võistlused ja keegi tahtis, et me enne seda ka kokku saaks ning harjutaks. Igastahes, ta ütles, et kell 8.15. Fakk, peab vara ärkama. Äratuse panin kella 7.00 peale ja ärgates tegin veel putru ja kohvi, nagu absoluutselt iga hommik. Umbes 7.35 äratasin ka venna üles, rääkisin talle, et täna on saalihoki treening ja ilmselt see kestab mingi tunnike või poolteist, ta ei teadnud sellest midagi, aga ikka oli nõus üles tõusma ja kaasa tulema. Vaeseke oli vist alles mõni aeg tagasi koju jõudnud ja magama saanud. Võtsin ka Risto auto peale ja sain teada, et täna on võistlused. Fakk! Sõitsin koju ja võtsin ühe musta ja ühe valge T-särgi kaasa. Ja lõppkokkvõttes jäime 4. kohale, mis on päris hea saavutus arvestades mitmeid asjaolusid: esiteks, me polnud kunagi enda meeskonnaga koos saalihokit mänginud; teiseks, me võistsime kõik esimesed mängud kuni poolfinaalini, aga siis pidi üks meie kõige paremaid mängijaid tööle minema ja peale seda kaotasime kõik mängud ning viimase mängu mängisime isegi tüdrukuga väljakul (ma ei tea, kus kohast ta meie tiimi järsku tuli). Ja kolmandaks, mu vennal oli nii paha olla, et ta vahepeal läks väljakult ära, lihtsalt selleks, et oksendada prügikasti,haha =D
Aga pärast vaatasin, et esikolmiku medalid olid päris suured ja ilusad, ühte neist oleks küll endale tahtnud.
Kaitseliit: Ja muidugi võeti mind vahepeal Kaitseliitu vastu, nimelt luurerühma ja samuti suutsin ma endale relvaloa ära teha. Iseasi, kas mul seda vaja ka läheb, aga mul on 2 aastat aega seda realiseerida =)




Ja nüüd liikudes sellest hetkest veel tahapoole mineviku sügavikku:

Füüsikaolümpiaad: Eile hommikul tõusin kell 8.00 ja läksin Tallinna lahtisele füüsikaolümpiaadile. Ilmselgelt ma sellest pikemalt ei hakka rääkima, aga minul oli küll väga tore. Kuigi üks asi jäi kripeldama. Seal oli kokku 10 ülesannet, millest pidi lahendama 6 (muide 4,5h on täiesti optimaalne aeg 6 ülesande jaoks). Ja ma tegin enda valiku ja mõndasid ülesandeid ma ei hakanudki vaevuma tegema, tegelesin nendega, mis ma välja valisin. Ja pärast lahenduslehti vaadates, avastasin, et ma oleks pidanud ikka 6. ülesande ära tegema, see oli ülimalt lihtne ja ülimalt lühike. Selline koolifüüsika tasemel. Ning selle eest sai 10 punkti! 10! See on umbes nii palju, et eelmine aasta ei saanud 14 inimest terve olümpiaadi pealegi 10 punkti kokku. Muidu poleks hullu, aga kuna see on muu viimane aasta, siis oleks tahtnud ikka maksimumpunktid kätte saada =)

Kool: Suutsin ühe mateematika tsükli nelja saada. Ehk siis esimene neli matriklis. Samas ametlikult see midagi ei muuda, nüüd võivad kasvõi kolmed-kahed tulla, aga ma lihtsalt tahtsin esinduslikult olla esimene inimene Kohilas, kel õnnestuks kõik viied saada. Samas irooniline, et just matemaatika, mitte mingi muu aine, mis oleks palju võõram.




Hallutsinatsioonid: Oeh, neid on ka olnud igasuguseid. Eelmise nädala ööl vastu neljapäeva tegin silmad lahti ja mingi kaamel passis mulle otsa. Selline suur, küüruga vastu lage ja pika kaelaga kaamel. Mõtlesin, et küll ta ära kaob, aga mingi hetkega hakkas veel loomi juurde tekkima ja peagi oli terve tuba neid täis. No johhaidii, ega see mingi Noa laev ei ole! Aga siiski nad varsti kadusid ära.
Ja paar korda on veel seda olnud, et kui ma silmad lahti teen, siis mingi tüdruk magab voodis mu kõrval (neid on olnud kokku ainult 2 inimest - nimesid ei maini). Alguses ma ehmun ära, mõtlen, et kuidas ta siia sai. Aga kui ma näen, et tal on silmad kinni ja ta magab õndsat und, siis rahunen natukene maha. Siis jõllitan veits aega. Lihtsalt niisama. Kohutavalt mõnus on, kui keegi niimoodi sinu kõrval ühe teki all magab. Ehk isegi tekkis suunurka naeratus. Ja siis ma tahan lähemale minna, tahan kallistada või lihtsalt käe ümber panna. Aga hetkel, mil ma teda puudutan kaob ta ära. Ja siis tekib tühi tunne. Ma ei tea, kas see on selline tunne, nagu ta oleks olnud minu kõrval ja siis lihtsalt mind hüljanud või selline tühi tunne, nagu poleks mitte keegi, mitte kunagi mu kõrval olnud. Igastahes on kurb ja kõle. Ja see on lihtsalt nii nõme tunne.


Friday, November 25, 2011

Hunnik Hurmavalt Haisvaid Holgeri Haikusid



Silman silmust su
sinisilmadest siiski
mu peegeldus vaid


********************



Sügis süvendab
südamesse sügavale
sünkjat sügelust


********************



Rongis silmasin
kaunist blondi tüdrukut
oli hoopis poiss


********************


Uueks mu elu
mõtlesin et täna võib
aga sittagi


********************

Seitse tillukest
pöialpoissi kuid üks neist
kasvand hiiglaseks


********************



Pikk jalutuskäik
tallad leegivad tulest
kuid hing värske veel


********************


Loodus südames
oksendan vikerkaari
maailm kirjumaks


********************


Hommikul vara
päiksekiir tuleb aknast
lase magada


********************


Lemmik puuvili
banaan mitte maasikas
õun või ananass


Friday, November 18, 2011

Koolis täna õppisin






Majandus
ma ei taha su raha
tahan natuuras.

Bioloogia
minu keha suudab
ka üksi talitada.


Kirjandus
armastusest on kirjutatud
selle puudumisest
veel rohkem.

Kehaline kasvatus
Kehaline tegevus
üksi või rühmas
mitte kaksi.

Saksa keel
Tundmatu keel
aga siiski mõistame.


Füüsika
Elu on see
mis kaht plussi
eralduma sunnib.

Matemaatika
mina pluss mina
mina üksinda
võrdub null.

Keemia
Sellest saab
kõik see alguse.





Tuesday, November 8, 2011

Päevik


Leidsin sahtlipõhjast tolmunud päeviku.
Seal olime, sina ja mina, kunagine Meie,
kuniks kaevasime kaevikud,
ja algas positsioonisõda.

Meie päralt oli maailm,
meie päralt see kõik.
Selle enda värvi maalind,
tundus 2:0 justkui võit.

Kõnnime kõrvuti, käed taskus,
mõlemad murdunud, kuid ei näita,
nii madalale ei lasku.
Viimane kallistus, hüvastijätt veel täita.

Juuksed niisked, lausa märjad,
hingan sisse külma taevavett.
Härdaks vettind kõik minu pärjad,
härdamaks veel neid muudab mu nutt.

Nagu must aurav asfalttee,
mis loob udutee taevani.
Nagu eskalaator vihmavees,
mis viib lendleva õhulaevani.

Siis kõikuma lõid kardinad
ja sisse hiilis tuuleiil.
Siis kaasa võttis päeviku
ja kõrgustesse selle viis.


Sunday, November 6, 2011

Ühe mehe mõistus, kolme mehe süda.

2 aastat, 1 kuu, 3 päeva ja 1 tund.  Ehk 643716000 sekundit. Keegi ei uskunud, et me nii kaua koos oleme. Skeptilisemad ei uskunud üldse, et me kuidagi koos saame olla. Mulle öeldi mitu kuud, et nad siiani hõõruvad silmi ja mõtlevad, et see on uni.
Aga mul oli tore, mul oli lõbus. Ilmselgelt. Ja ta tõesti vajas mind. Kas sa üldse tead, mis tunne see on, kui keegi sind tõesti vajab, esimest korda elus? See on selline tunne, nagu sa olekski elus. Ja rõõm on olla elus, kui sa tead, et see kellegile teisele veel rõõmu teeb. Muidugi on ka veel sõbrad, tuttavad ja teised. Aga nad ei vaja sind nii, nemad ei tunne tohutut rõõmu sellest, et sa hommikul üles tõused ja kuskil linna peal neid kohtad. Nad lihtsalt ei saa nii palju hoolida.
Ja siis tuli see aeg, mil hakkasin mina ka teda vajama. Tore oli koolis käia, tore oli õppida. Ja me olime praktiliselt kogu aeg koos. Ja meil polnud selle 2 aasta jooksul mitte ühtegi suurt tüli; me ei vaielnud ega kakelnud . Millal oli viimane päev, mil me ei näinud teinetesit hetkekski? Siis kui ma Hiiumaal käisin. Millal see oli? Suve lõpu poole, augustis kuskil. Ja enne seda, siis kui ma Norras käisin, juuli alguses. Ehk siis neid päevi oli maruharva.
Aga see kõik kurnab, see kõik väsitab. Eriti siis kui tunded hääbuma hakkavad. Aga siiski mõtled, et tema ju vajab veel sind. Kuigi sa tead, et ta suudab edasi minna. Aga siiski ei suuda lahti lasta. See on nii vale. Aga tundub nii õige.

Kuidas ma suudan talle öelda, et kõik on läbi? Me ei olnud kaugeltki enam lihtsalt boyfriend ja girlfriend. Öelda meie koosolemise kohta "käimine" tundus lausa irooniline. "Kohtingust" oli asi kaugel ja nii jäigi lihtsalt koosolemine ja õues käimine.
Kell 6, kooli ees, sillal kokku saada oli igapäevane. Nüüd muutub kõik, iga päev on teistsugune. Pean hakkama rohkem hobidele, iseendale ja ehk isegi koolile keskenduma. Ma pole harjunud vaba ajaga, ma olen harjunud alati kiirustama, et õigeks ajaks valmis saaks ja välja saaks minna. Aga nüüd tuleb puhkus. Pikk puhkus, kus saan võtta vabalt ja puhata, aga mida samal ajal kardan. Mis saab edasi? Suur pime auk.
Õhtul, mil me lahku läksime, otsustasime, et võime sõbrad edasi olla. Tegime isegi koos nalja ja naersime, nagu midagi poleks muutunud. Hommikul, kell pool üheksa saatis ta mulle mobiili ühe tähtsusetu sõnumi, mis mind üles äratas; sellele järgnes küsimus, miks ma nii vara üleval olen ja seejärel "Kui sa juba üleval oled.." stiilis sõnum.. Okei, mõtlesin, et ta ei teinud seda meelega ja sugugi mitte paha pärast. Magasin edasi ja kui üles tõusin, köögis tegutsesin natukene ja enda tuppa tagasi tulin oli mobiilis 4 sõnumit, viimane oli konkreetne ja lühisõnaline "Käi p****e". Keegi pole mind kunagi varem otseselt kuhugile saatnud ja tema oli see esimene. Aitäh.

It was not your fault, but mine
even though it was your heart on the line
I really fucked it up this time,
didnt I, my dear?


Maybe I am doing it wrong?



See on nii väsitav, kuidas kõik, mis me teeme mingi hetkel ära kaob. Kaasa arvatud me ise. See on inimlik püüe lõpmatuse poole. Ei, kohe kindlasti ma ei taotle surematust. Pigem midagi muud, ma tahan, et midagi minust oleks jääv, mitte mina ise. Kui hästi läheb tõused maailma tippu ja elad nimena edasi 500-1000 aastat. Isegi ajaloo mälu ei ole igavene. Või saad kuulsaks lauljaks. Huvitav, kui tuntud on praegused tippnimed tulevikus? Mitte eriti, uus kiht noorukeid tuleb peale. Kas sa tead, kes leiutas, televiisori, radiaatori, auto, tetrapakendi, laelambi? Asjad, mis on nii edukad, et on muutunud igapäevaseks, aga ikka me ei tea, kes need välja mõttes. Kuulsus on tühine, aga vähemalt nad jätsid jälje. Vähemalt nad suutsid midagi muuta pikkadeks aastateks kuni uus generatsioon leiutisi peale tuleb. Kas poleks äge, kui sinu nimi oleks mingis õpikus? Et kõik kooliõpilased loeksid su elukäiku, sinu saavutusi. Õpetaja näitab neile sinu pilti, räägib sinu iseloomust ja paljud õpilased vinguvad, et nad ei viitsi sinu elu endale pähe tuupida. Aga kuidas? Kuidas sinna saada? Selleks on vaja terve oma elu mingile asjale pühenduda või siis olla nii nagu sa oled ja loota et ehk. Ehk õnn naeratab.

Miks ei võiks kivil olla kivist süda,
mis kunagi ei puruneks.
Miks ei võiks kivil olla kivist hing,
mis kunagi ei mureneks?

Ma ei tea isegi, kuhu ma enda jutuga välja tahan jõuda. Ilmselt tuli tuju end lihtsalt välja elada ja teen seda kirjutades. Pekstes enda sõrmi õrnalt vastu klaviatuuri nuppe. Võib-olla tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen veel elus ja minuga on kõik hästi. High five.


© Development 2012 | Blogger Template by Enny Law - Ngetik Dot Com - Nulis