First it controls your mind, then it destroys your body.

Kas tuled?

Hommikul, kui avan silmad.

Sind ei ole minu kõrval,

tühjust, vaid silman.

Egas sind öösel mõrvand?

Miks lahkusid, mil alles magasin?

Kas näen sind veel, enne kui suren?

Tagasi,

kas veel kunagi tuled?

Vannis ulbib surnud kutsu,

mõtlen, teen laeva sest.

Sabast kinni, viskan lutsu,

sukeldub ta taevasse.

Läksid sa ehk poodi?

Toitu järel napilt null.

Ei, kirja ei jätnud voodi.

Kas mainisin juba:

ilus naeratus sul?

Masinas veel kuuma kohvi,

aurub õhku kohvihing.

Minust tegi tema ohvri,

kõrvetab ta mind.

Keset tuba surnud rott,

meenutab ta mind,

seda vaadata on piin.

Võtan kaasa, pähe kott.

Sekspuhuks keldris giljotiin.

Alla, mööda trepiradu,

tapariista juures peatun.

Lahkund siit on hingi sadu.

Viuh! Möödub tuulevihin.

Väike loom, nüüd on peatu.

Õue minna, ei, ma ei julge.

Kihutab seal tuisutorm.

Peatumatult tema kulgeb,

surnud selles kümmekond.

Selgusest kurk on kähe:

kui tagasi sind pole homme,

lasen endil kuuli pähe.

Senikaua matusteks

rotist ehteid valmistan.

Miks lahkusid, mil alles magasin?

Kas näen sind veel, enne kui ma suren?

Tagasi,

kas veel kunagi tuled?

Mu sõber,

mu arm,

mu psühholoog