Hetkeline hullumeelsus

Tuldi mu juurde, küsiti
et, kas sügiseti
see asi, noh, kusiti
niimoodi sügelebki.

Vastasin,
ei, ainult siis kui on suvi,
siis on loomulik see surin,
sest tuntakse suuremat huvi,
siis normaalne igasugune urin,
vurin või mörin,
misiganes sul mõtesse poeb.
Tead, mul oli kunagi koer,
aga siis ta suri
ja ei elanud enam meie seas
vaid ainult minu peas
istus seal häälte reas
ning tavalises tujus nii heas
läks üle käte ja nii tegi,
et lõi kõik seal segi
nagu pähe oleks saanud laksu
ütlesid, hullumaja astu,
kuid nii madalale ei lasku,
ükskõik palju nad maksku,
mul on põhjatu tasku
ja lõpmatult jaksu
üleeile öösel läksin eluraksu,
ohvriks naabri vanavanaema,
ohh jumal, miks võtsid just tema,
ta oli nii kena,
aga mis ma nüüd enam,
kui ta on juba surnuks põlenud,
ta näeb välja kõle nüüd
ja mina ei näe selles enda süüd
kui kostis minu sõjahüüd,
tal poolik oli alles etüüd,
mil läbis mu nuga ta rüüd,
verd pritsis mul näkku
ja nõnda see jätkus,
ei surnud ta kähku,
karjus "Appi! Keegi!"
Seepeale tõmbasin leegi,
mõtlesin asi seegi,
aga siis tulid mendid
või KGB agendid
ütlesin, mul mõned sendid,
nad vangi mind pistsid
ei võtnudki pistist.
Aga aitab nüüd minu loost,
räägime millestki muust
näiteks ruloost või toost
või minu või sinu soost
Oot, sa tahtsid ju abi.
Näed, enne kui kätte jõuab talvgi,
siin on sügeluse vastu salvi.